Got that special delivery!!!

Täna oli siis see päev, kui leidsin postkastist "You've got international mail" teatise!!! Ja see tähendas, et ema-isa saadetis oli oma 2 nädalat ära reisinud ja nüüd kohale potsatanud surfersisse:P Oouuujeeee... Südame värinaga sai sellel package'il järel käidud. Ja siis see 3kilone nännipakk Mollyga koju veetud:). Ja siis see avastamisrõõm, heeheee, seda ikka jagus. Ja kõik pakid järjest lahti ja mugima. Loomulikult said kõik kohalolijad oma osa ja neilgi jagus avastamisrõõmu. Kasekesed, pilvekesed, hulgim piparkooke, mustikasoks jne jne... Mmmmmm:P

Mis ma oma kallitele päkapikkudele ikka oskan muud öelda kui aitäääääähhhhhhhhhhh!!!!!

*Ja ma tean, et üht teatist võin veel oodata:P

Jõulud 2006 Surfers Paradise’i moodi

Pühapäeva hommikul oli ühtäkki meie elamine eestlasi täis – kairts jõudis oma reisult tagasi ja võttis brisbane’ist härmsi-anni ka kaasa. Kõik see mees jõuluks ju Surfersisse ikka iseenesestmõistetavalt:). Ees ootas eestlaste jõuluõhtu Tiidu-Paavo place’is.

Oojaaaa ja siis kappasime üheskoos jõuluostoksille - Mollyle tuurid sisse ja Pacific Fair’i poole ajama. Ostukäru sai ikka igasugust hääd kraami täis laotud. Alustades 2,7-kilosest sealihakäntsakast ja german sauerkrautidest ja lõpetades laimimaitselise coke zeroga (no mida veel, eksole:D). Ees ootas kolmekäiguline jõuludinner, mmmmmmmm:P. Ja igale maitsele midagi – väikesed jõulusoovid tuleb ju ikka täita:).

Kogu kraam kassalindilt läbi lastud, laadisime Molly jõulukraami täis ja panime Tiidu-Paavo place’i poole tuld. Kõik see kraam vajas ju putitamist, enne kui jõululauale potsatada oleks saanud. 3h-st putitamist, nagu selgus:).

Eestlaste Christmas Jämm koondas enda hõlma 11 eestlast – peale Annuška-Kairtsi ja Jarzi-Tiidu veel Härmo-Anni, Tiit, Paavo, Kalju, Meelis ja Henn. Päris paras gäng, peaks ütlema. Ja üks väägade mõnus gäng, peaks ütlema. Ooojaaaaa.

Nii, seapraad läks ahju 17.15. Kilode ja aja järgi oli meil täpne arvestus, millal peaks kõik minuti täpsusega valmis olema:D Meie Anniga lugesime algul tunde, pärast juba minuteid. Vahepeal oli aga kerge kartulisalati-vorstikeste-täidetud munade-MUSTA LEIVA ring kui entrée-roog. Kõigil sähvatas “nagu Eestis”-tuluke põlema. Ja jäigi õhtu lõpuni põlema. Nii osavad olime eesti-tunde tekitamisega:).

Enne main corse’i käis meil aga Secret Santa. Või siis õigemini, Secret Santa oli Tiidu-Paavo place’i ühte toanurka kõikidele väikesed jõulupakikesed jätnud, ta leiab head lapsed ikka igalt poolt ülesse:) Egas midagi, Kalju tõmbas sombreero pähe ja asus pakke välja jagama. Aga jah, niisama lihtsalt ei taheta ka siinmail kinke kätte anda, ikka laula või tantsi või mängi trummi. Ja sealt need etüüdid siis kostuma hakkasidki – üks uhkem kui teine. Ägeeeee:). Ja igaüks oma Secret Santa läkituse kätte saigi. Aitähhh, Secret Santa!:)

Aga siis… Seapraad tiksus viimseid minuteid, ahjukartulid võtsid viimseid pruunistumisseansse, Sauerkraut podises veel viimseid tuure ja siis valmis ta oligi – meie jõuluõhtu põhikäik – seapraad ahjukartulite ja hapukapsaga. Ja ikka väägade hea tuli. Ilma naljata. Kõik kiitsid ja sõid mõnuga. (*ainult kartulid ei andnud koduse antsu mõõtu välja:D) Tüüpiline estonian jõuluaegne ülesöömine läks lahti, pole midagi salata. Aga olgem ausad, sellist eestimaist praadi polnud meist keegi veel siin mandril oma maitsemeelega uudistanud ka. Ja nii me siis sõime ja tõdesime veelkord, et nagu “päris” kohe.

Ja siis järgnes puuviljade-küpsiste-mud cake’i voor. Mud cake on šokolaadiglasuuriga šokolaadikook eksju-onju ja ütleme nii, et selle ülihead maitset meenutame me veel praegugi. Oli hea, oliiiii… Ja Anni küpsetatud ja megalahedalt kaunistatud piparkoogimehikesi meenutan ma ka heldimusega:). Olid head, oliiiiiiiiiid…

Aga jah, õhtu lõpuks olid meie kõhud nii täis kui täis. Nagu tüüpiline eesti jõul ikka:). Nii möödusid siis jõulud 2006 meie 11 aussie-eestlase jaoks. Teistsuguselt kui tavaliselt. Soojemalt kui tavaliselt, kodust kaugemal kui tavaliselt… Aga ma arvan, et jõulud 2006 jäävad meile kõigile meelde. Oma erilisusega. Ja kunagi saame lastelastele rääkida, kuidas isegi kaugel-kaugel austraalias said ahjukartulid-hapukapsas-seapraad ja kartulisalat välja võlutud ja kuidas sombreeroga santa clausile sai “jõuluvana, punanina…” loetud… Vot.

25nda hommikul olime meie kairtsiga aga nagu kaks miškat Sheraton Mirage’is kohal ja valmis oma usinust 38$-lise tunnitasu eest demonstreerima. Go, Public Holiday Rate! Tegemist oli Christmas Lunchiga, kus pered said endale 175 $-lise ninaraha eest laua bronnida ja üheskoos jõullubuffet’d nautida. Siinsed kombed on ikkagi natuke teisemad kui meie harjunud oleme. Kui “meile” on omane jõulude tähistamine oma kõige lähedasematega oma kodus privaatselt – isikliku seaprae ja hapukapsaga, siis “neile” on omane jõulusööming 60 lauaga täidetud hotelli banketisaalis, jagades oma jõulurooga sadade teiste jõululistega. Jõuludinner kella 12st 15ni. Võõras maa, võõrad kombed. Mina eelistaksin iga kell “meie” varianti. Aga siiski oli nii-nii tore vaadata, kuidas perekonniti ja põlvkonniti jõululaua taga kokku saadakse, kuidas vanavanemad lastelastega usinalt tegelevad, kuidas kõige pisemad päkapikud oma esimesi jõule tervitavad jne jne. Ehkki jah, oli nii 20seid kui ka 2seid laudu. Need viimased tekitasid emotsioone. Mitte just kõige paremaid. Üldse oli see laupäevane üritus kuidagi emotsiooniderikas – heldimust ja härdust kui palju. Ja ühtlasi jõudis ka üsna selgelt kohale, et need jõulud mööduvad kodust ikka kaugel-kaugel eemal. Kaugel eemal oma kallistest inimestest. On asju, mida võtame iseenesestmõistetavalt. Aga ei tohiks.

25nda õhtul tuli minul kerge Toscani’s vahetus ka veel otsa, nii et tegevust jagus… Ehkki väsimus oli nii-nii suur ja parema meelega oleks koju kairtsi-jarzi-tiidu juurde jäänud. Aga ei… Tööl oli täielik hullumaja – jällegi ma ei saa aru, miks inimesed jõulude ajal nii hirmsasti välja sööma kipuvad, ikka kodus ja ikka omadega peaks ju olema oige ja hää. Mis mõnu on oma närve rikkuda esimesel jõulupühal ülerahvastatud restoranis, kus jookide-söökidega läheb tunduvalt kauem aega kui tavaliselt ja kus privaatsusega ei ole priisata? Vastust teavad vaid aussied. Ja ka pärast Toscani vahetust ei olnud esimene jõulupüha minu jaoks lõppenud. Õhtul-öösel tegin veel mõned Skype’i kõned (*mõnusad, aga samas igatsust-tekitavad…). Eestis oli ju kätte jõudnud jõululaupäeva õhtupoolik ja parim aeg jõulutsättideks. Ohh seda ajavahet ikka küll. Meil seapraad juba sisse vitsutatud ja kõik juba möödas, kodustel homiedel seapraad alles ahjus särisemas ja kõik alles ees. Ohh seda elukest ikka küll:).

Merry Christmas! Ho-ho-hooo!

Häid jõule, kallikesed!!!

Jõulukallistused teele siit ja kohe:) Kui kaart jõuab Eestisse nädalaga, pakk kahega, siis kallistused jõuavad nüüd ja kohe, otse ja omadega:). Sest muud võimalust ei ole. Aga mida siis muud ikka soovida, kui et teil lund ja piparkooke oleks (kõige suurem puudus siinmail) ja et jõuluvana suure kingikotiga kohale jõuaks ja et seapraad kõrbema ei läheks ja et hapukapsad põhja ei keeks ja mis peamine – et see aeg kõige kallimatega koos mööduks.

Welcome to Surfers Paradise, Jarz ja Tiit!

Reede õhtul, kui ma oma esimese tööõhtu olin lõpetanud, tervitasid mind kodutrepil kaks vuntsi – Jarz ja Tiit!!! Pidin kõigepealt oma seesamisnäki kurku tõmbama, aga läks ikka õnneks seekord – nagu Potsataja ja Gena istusid siin meie residentsi trepil. Kuidagi väga kahtlane (ikka 100% positiivses mõttes), et kuskil Monte Carlo Avenue kollase maja ees saab oma homiedega kokku jälle. Üle kolme kuu. Niiiiiii supermegalahe ikka:). Ja ohh seda jällenägemisrõõmu:) Ja ohh neid Jarzi-Tiidu memuaare traktoristi ja muruniitjate ja kaarutajate jne karjääridest ja maadeavastustest ja igasugustest Lambi-Jaanidest. Ainult kuula ja imesta:). Seda kõike muidugi väikese welcome-jäätisekausi taga;). Öö venis pikale, ütleme siis nii…

Laupäeval sai Jarzi-Tiitu ka ülejäänud Surfersi eestlastele tutvustatud ja õhtuks leppisime ühise veinuški timmimise kokku. Welcome to Surfers vajas ju ikkagi tähistamist. Mõeldud-tehtud.

Laupäeval oli minul eriti busy schedule – vahepeal jõudsin ka veel Toscani’s tööl käia ja waitress olla. Ja otse töölt kohe jämmima Tiidu-Paavo place’i. Kõike jõuab ju:). Oma uue töö kohta nii palju, et konti see seni murdnud ei ole, ehkki uut ja huvitavat tuleb iga päev ette ja kahe töökorra järgi veel suuremaid üldistusi ei tahaks teha. Aga siiani on okidoki olnud:). Ja laupäeva õhtul toimus ka ekspeditsioon Surfersi ööelus, sihtkohaks Shooter’s. Njaaa, ütleme nii, et see naitklaab tõstis austraalia ööelu kõrgemale pulgale. Kohe paari astme võrra. Musoon oli norm, ehkki sekka lasti jälle kerget träänsukat (kaval-antsud võtsid selle tantsuvabaks ajaks ja puhkuseks;)) ja place oli ka norm. Et siis normuljonks käik oli. Teinekord peaks mõne teise klaabi üle tsekkama. Äkki on veelgi üllatusi varuks.

@ Monte Carlo Avenue & Surfers & Broadbeach...

Viimasest sissekandest on jälle omajagu aega möödas… Aga täna toimus suur progress edasi – meil on nüüd DIAL-UP!!!!!!!!!! Lõppude lõpuks… Mis põnevat siis vahepeal juhtunud on… natukene tööd ja veidi suuremates kogustes niisama lebotamist. Eelmisel nädalavahetusel oli meil lausa kolmepäevane töömaraton. Neljapäeval toimus Royal Pines Resortis vabaõhu jõulukontsert ja sinna oli abijõudu vaja. Mina sattusin Coffee Stationisse, nii et sain õhtu otsa kohvimasinaga möllata ja cappuccinosid, lattesid, long blacke, flat white ja mida kõike muud valmistada. *niinii kasulikuks osutus aastatetagune deli24 kogemus kohvitegemisel – kohvi tehakse siingi analoogse masinaga ja samadel põhimõtetel:). Nii et sain asja käppa kiirelt. Reede õhtul olime aga broneeritud Marriotti hotelli Lagooni restosse. Lagoon on seafood buffet-restokas. Jällegi tuleb tõdeda, et seafood on väga pop siinmail. Kuna tegemist oli buffet’ga ja maksta tuli ainult sissepääsu eest, siis oojaaa, kuidas kõikvõimalikke mereelukaid hävitati – taldrik taldriku järel – ikka täie raha eest. *Sissepääs maksis muide 65 dollarit. Laupäeval käisime aga Sheraton Mirage’i hotellis ühel fäänsil Christmas Partyl. Teel Sheratoni sattusime aga ülimalt “viisaka” bussijuhi otsa. Kui te suhtlete bussijuhiga järgmisel kahel teemal: *Tere, ma sooviksin osta sama pileti, mis Kairil. **Mille peale ta annab vale pileti ja kui seda talle mainida, siis ta on torisemise maailmameister. *Ja kas te oskaksite öelda, kuidas me Sheraton Mirage’i jõuaksime? **Ohh issake, selleks te peate ju bussi vahetama ülejärgmises peatuses! - siis saadab teid bussist väljumisel lause “I hope this is the last time I see you girls.” Vot sellise meeldiva suhtumisega ollakse siis siin. Nii et Sheratoni jõudes olime kergelt turris. Õhtu jooksul rabasime nagu jaksasime, aga sign-offi tehes tegi supervisor meile selgeks, et me olime ikkagi kohalikust staffist aste allpool. Ei saanudki aru, kuidas on võimalik täpselt samaaegselt main corse’i taldrikuid koristada, magustoitu ette kanda, jookide eest hoolitseda ja kohvi-teed pakkuda… Müsteerium, mis kummitas meid veel järgmiselgi päeval. Esmaspäeval-teisipäeval oli kahepäevasel visiidil meie residentsis ja Surfers Paradise’is Keit Brisbane’ist. Keidile siin meeldis:). Lühidalt ja konkreetselt. Teisipäeval teatasid Jarz-Tiit oma kindla sõnaga, et nad hakkavad nüüd meie poole Melbourne’ist liikuma. Kallis Molly (*Mazda 323, 80ndate aastakäigust:)), pea sellele teekonnale vastu ja vea kabajantsikud ilusti kohale! Sest pühapäevaks ehk siis jõululaupäevaks on kindlasti vaja kohal olla. Pühapäeval ju suurem eestlaste Christmas Party tulekul, nii et selleks ajaks ikka kõik see mees ühte kohta kokku;). Kairi põrutas aga saksa-Pauliga teisipäeval reisule ja kuni pühapäevani tatsan siin omapead. Tegevust mul jagub, ei kurda:) – hommikujooksud, tööotsingud, jõuluvana abiliste toimetused, õhtused jalutuskäigud rannas, filmivaatamised (*jääaeg 2 on ikka üle kõige:)) jne jne. Ja tööotsingud on vilja ka kandnud:). Kolmapäeval otsustasin peatänava restod-baarid ette võtta ja naeratava näoga tööd küsida. Ja üle ootuste hästi läks – kohe esimene koht vajas hädasti lisajõudu ja ANN pandi ilusti selle ja järgmise nädala rosterisse sisse. Reedel esimene tööpäev Toscani’s – Café Bar & Restaurant’is. Ettekandjaks hakkan siis. Kerge värin on sees, kuidas siis muidu. Aga Jarz just helistas, et nad jõuavad juba täna õhtul siia!!! Nii et goooo, Molllyyyyyy!!! Ja minul tuleb oma esimene tööpäev kiirelt õhtusse veeretada:).

A lot of catchin' up to do...

Ikka jamade jama on, kui juba peaaegu kaks nädalat ei ole igapäevaselt internetti käepärast... elaks nagu kusagil seitsme maa ja mere taga omas maailmas:D Aga õnneks on olemas Caffe Di Bella, mille free internetis (siinmail vist ainuke tasuta wifi) saab tibake häkkida... Nii et siis postitused tulevad nüüd kogu kambaga tagant järele... Raportid missugused:)

Those crazy Estonians!

Esmaspäev ja teisipäeva esimene pool möödusid suhteliselt rahulikult ning uue ümbruskonnaga tutvudes. Otse meie maja kõrval paikneb Cascade Gardens’i park, mida kohe esmaspäeval uudistamas käisin. Nice place for havin’ a BBQ and perfect place to meet some lizards. Justnii, nägin kaht isandat sisalikku põõsastes ringi siblimas… Tundsid nad ennast täiesti vabalt ja nende nägemisega hakkab ka juba ära harjuma… Ja õhtul oli meil nice dinner cooked by Kairts. Kairtsi special retsept, mida siinkohal ei avalda;). Mmmmmm igatahes:P Teisipäeval uudistasime walking distance’il asuvat Gold Coasti suurimat shopping keskust Pacific Fair. Pacific’us orienteerumiseks oleks esimesel korral kaarti vaja… Muidu ei leia enam naljalt exit’it üles. Jõuluvana abilised valmistuvad ikka täie hooga ja argipäeva päeva ajal jagub rahvast nagu murdu poodidesse… Siinseal võis näha ka ergutussilte – 2 weeks to Xmas – et ostupaanikat/-maaniat veelgi süvendada. Ei ole sellest hullusest pääsu ka siinmail. Aga mis seal salata, tegime meiegi väikesed jõuluostoksid:). Aga päeval tõmmasime traati ka Surfers Paradise’i Tiidule, kellega olime ühel oma elukohaotsingutuuril juhuslikult kohtunud. Nüüd, Surfersi-Broadbeachi residentidena, oleks ju mõnus kohaliku Eesti-kommuuniga tutvust teha. Ja nii me siis juba samal õhtul Tiidu place’i poole sammud seadsimegi. Kaksteist glasuuritud pontšikut (Coles’i mark down päeva lõpus… $1… nagu nuhtlus – alla hinnatakse küll kõige isuäratavamad, aga samas kõige ebatervislikumad asjad maailmas) ja valge veinuška kaasas ning knock-knock on the door. Ja keda me seal siis kõik kohtasime – Tiit, Paavo, Meelis aka Mel, Liina, Siiri, Hanna-Liisa… Kõik siitkandi eestlased… Ja nii me siis kambakesi seda eesti-austraalia-maailma eluolu arutasimegi… Juttu jagus ja jagus ja õhtu edenedes hakkas see üha soravamalt voolama:D. Samal ajal samas kohas toimus muide ka Uus-Meremaalaste jämm, kes tähistasid oma viimast õhtut Aus-s. Nagu te ise ka arvata võite, tekitasid kaks jämmi tõelise sünergia. Aga mis jämm see ikka ilma jalakeerutamiseta on, eksole… Nii et ühtäkki muundus elutoa põrand tõeliseks dancing flooriks… ja siis ühtäkki olime toolidel püsti ja tantsu vihtumas. Jahhh, nalja sai ja FUN oli… Ja Bob Marley pilt living area seinale üles riputatud + “Sun is shining” kõrvus kõlamas, jätkus jämmimine veelgi suurema hooga:D. …Uus-meremaakad ei osanud ka muud öelda, kui “Those crazy Estonians!”… Ise ka imestasime, oojaaaa:D… Ja nagu Paavo ütles, on Aus-sse sattunud ainult “head eestlased”, nii et inimesed olid ka kõik super:). Ühel hetkel saabus aga kojumineku-aeg. Aga nagu tellitult, oli ilm otsustanud meile seekord selja keerata ja näitas oma vihmasajust palet. 5 minutiga, mis meil Tiidu-Paavo place’ist bussipeatuseni kõndida oli, olime mõlemad Kairtsiga nagu kaks veest tilkuvat kassipoega. Aga elasime üle. Ka selle. Ega me suhkrust ole ju:) Kolmapäeval said aga jõulukaardid ja nännipakikesekesed posti pandud. Keepin’ my fingers crossed, et nad õigeks ajaks kohale jõuaksid. Tuleb postilennukile tuult tiibasse puhuda. Postilennuk käib muide Londoni kaudu. Votnii. Nii et parem olgu, kui Londoni lennukates jõulurahu valitseks. *Kui meil oleks oma ühenduskaabel tagataskust võtta olnud, oleksime täna õhtul dial-up ühenduse saanud. Aga ohh meid küll, ei kanna seesugust asja kaasas. Kaabel tuleks vist “must carry always with you” listi lisada:D Njahh, dial-up kadus Eestimaa pinnalt juba vaat et aastakümme tagasi, aga siin oleks ta meid üles leidnud äärepealt. Nickile tuleb ikka broadbandi võludest jutte rääkida, wireless tundub praegu juba liiga utoopiline. *Ash&Arpi hellitasid meid ikka täielikult ära 24h-se wirelessiga. Aga selle paari öö jooksul oma uues kodus on selgunud tõsiasi, et öösel hakkavad mingid kummalised hääled ümberringi kõlama. Üürgavad, uluvad, pirisevad, susisevad, põrisevad hääled. Nagu keset safarit oleks. Hääled tungivad läbi suletud akna ja segavad unerahu. Ma parem ei hakka oma kujutlusvõimet kasutama, mis imeloomad ja -linnud neid tekitada võiksid ja kui nad lähedal nad meile olla võiksid. Õnneks elame teisel korrusel, aga aknad on meil öösel suletud. On ja jäävad suletuks. Igaks juhuks.

Day Seven @ Skyline North

Viimane päev siin high toweris. Nädalake Skyline Northis jõuab lõpusirgele. Hommikul viimast korda ookeani view’d vaadates mugistasime muffinit ja wrappi. Yummie:P Siis veidi Wordi-blogitamist. Siis veel viimast korda basseini ja mullika mõnusid nautima. Ja siis pakkima… Oojaaa… jälle pakkima… Elu kohvrisse ja minekut Skyline Northist. Õnneks saime autoga oma kofferungid ära transporditud. Cheers, Marc! Ja minekut tegime siis Broadbeachile, mis on Surfers Paradise’ist lõuna pool nii umbes 20 minutit walking distance’it. Meie uus residents asub Broadbeachil Monte Carlo Street’il kahekordses korterelamus, kuulub ühele noorele aussie djuudile ja on 2-bedroom/2-bathroom. Nii et Kairtsiga on meil kahe peale üks tuba ja üks vannituba. Nagu viimased kuu aega juba:). Djuud Nick elab teises toas ja vannitoas ning on hästi tihti oma girlfriendi juures, nii et meil on siin suhteliselt palju vaba voli. Eeldatavasti. Aga näiteks juba täna õhtukski jättis Nick meid omapead. Njah, noorte djuudide elamine on ju teada… ehk siis kahele tsikibrikile jagus koristamist 3,5 tunniks, enne kui võisime elamise normaalseks tunnistada. Total makeover: Nick’s place. Aga jah… Kairts lõi haamriga nagi tagasi seina, mina keerasin kruvikeerajaga kardinapuu tagasi oma kohale, lõputust tolmuimemisest ja tolmulapiga tuuseldamisest rääkimata. Ja kõikvõimalike pindade läikimalöömisest. Kairi tundis ennast lõpus juba tolmuimejana:D Aga töö viljad olid vägagi nähtavad;) Ja kaks advendiküünalt panid i-le täpi ja tegid olemise veelgi õdusamaks. Nii et vaikselt hakkab looma. Mõnusale mussoonimasinale panime ka tuurid sisse ja nüüd siin kahekesi seda olemist naudimegi. Selline “oma” place’i tunne tekib vaikselt:). Ehkki homme läheb veel suuremaks puhastusvahendite ostmiseks ja apartementi klantsimiseks. From top to toe. Kogu kupatuse korrashoidmine on ju meie enda huvides ja seega peab kõik ikka tibens-tobens olema. Aga Nickiga üritame korteri korrashoidmise ja rendimaksmise win-win diiliks vormistada;) Oma uuest “kodust” on meil randa umbes 5 minuti jalutuskäik, joostes veelgi vähem;). Et nüüd siis hakkame lõpuks rannas jooksmas käima;). Ainult et internetiga läheb aega. Päev või kaks. Loodame, et mitte kauem. Online tahaks olla ju. Juba pikemat aega. Okidok, homied, over & out nüüd. Siin Annuška, siin Broadbeach, Gold Coast, Australia. *Jälle väikene muutus aadressis:).

Day Six @ Skyline North

Eile ehk siis laupäev oli meil jälle Work-osa Working Holiday’st – käisime Gold Coast Convention and Exhibition Centeris cateringi tegemas. Üritus oli 100% VIP – NRA Fashion Awards 2006 ehk siis “event of the year” kohaliku moetööstuse maailmas. Glamuuri suuremates kogustes. Vaprad ja ilusad. Rikkad ja ilusad. Üritusest oli muide ka live ülekanne telekast, mis tähendas cateringi kambale ja supervisoritele meeletut lisapinget. Teleülekande alguseks pidid guestid ennast kuni dessert’ini olema täis laadinud ja aega oli vähe, tõsiselt vähe. Nii et usinatel busy bee’del oli tegemist oioi-kui-palju ja time pressure oli võimas. See andis tunda juba enne külaliste sisselaskmist. Briefingu-mees sattus ilmselt liiga hoogu ja seletas meile üle aja, nii et saali peale lahti lastud, tekitasid supervisorid väheke adrenaliini, kui nad “5 minutes left! Hurry up! 3 minutes left! 30 seconds left!” lõõritasid. Ja kui ikka veel mõnelt laualt puudus entreé-käik või paaril laual ei olnud veeklaasid täis valatud. Ja kui guestid sisse astusid, oli aega täpselt poolteist tundi, et teleülekande alguseks oleksid kõik oma söömise lõpetanud. Kogu cateringi-kamp oli jagatud taas sectionitesse, igas sectionis 5 lauda ja 3 cateringi inimest. Ehk siis 50 inimest kolmele usinale busy beele. Ja 50 täidetavat klaasi, 50 ettekantavat rooga, 50 koristatavat taldrikut… Minu sectionisse sattusid lauad otse catwalki kõrvalt, nii et natukene veel VIPimad kui teised. *Üks mees “minu” laudadest sai muide 4 awardi:). Ja nii see meeletu sahmimine peale hakkaski. Muudkui jookse edasi-tagasi, time pressure kuklas ja supervisorid raja ääres ergutamas. Ühe uue ekstra-kogemuse võrra sain eile rikkamaks – kuidas kanda viit main corse’t taldrikut ühel vägagi suuuuurel kandikul vapralt õla peal. Ja sellega siis laudade vahel manööverdada. Ooojaaa, alguses tundus see üpris võimatu, aga pärast sai seda kordi ja kordi praktiseeritud. Ja õnneks midagi kuhugi maha ei kupatanud, ehkki lõpu poole hakkasid käed vaikselt juba otsi andma. Hakkama sain:). Ja siis kibekiirelt taldrikuid laudadelt eemaldama, õnneks mitte selle maailmatumasuure kandikuga. Ja siis desserti ette kandma. Dessert oli muide väga vahvalt “disainitud” – šokolaadist üle taldriku ulatuvad päikeseprillid (*nagu (H) smailil;), hothothot sunnies) ja siis naiste “ridikül”, metallik-värvi sangadega ja puha, pealt värvilise rullbiskviidiga üle tõmmatud. *Ja mind hakkas kohe huvitama, kuidas nad neid päiksekaid valmis vorpisid. Päris nutikas idee aussie’del ju. Aga mina isiklikult oleksin purse’i miskitpidi veelgi glamuursemaks disaininud. Vot. Oleksin siiruviirulise rullbiskviidi kus see ja teine jätnud igatahes… Aga siis algas teleülekanne. See tähendas, et busy bee’d said võimaluse oma laudade juurde sehkendama minna vaid reklaamipauside ajal. Nii et siis läks tõeline sprint lahti. 30 seconds to commercial break… 10 seconds… Goooooo!!! Ja juba see paus läbi oligi ja tagasi back stage’i. Kahjuks meil “ametlikult” awardide kätteandmist vaadata ei lubatud, aga ikka ja jälle sai väheke kardinate tagant piilutud. Ja mis siin ikka öelda – kõik oli mega ja VÄGA oleks tahtnud guestide hulgas olla. Vägavägaväga. Kui kõige hullem rush hour ehk siis teleülekanne lõpuks läbi sai, saadeti agentuuride staff koju, vaid kohalikud jäid sinna ringi sebima… Ja staffi meeting roomi oli keegi muffineid ja wrappe ja kergeid võileibu jätnud. Mmmmmmm:P Ega siis midagi kui paar neist “teemoonaks” kaasa:) Hommikuks:P Convention Centerist muide me jalutasime tagasi oma Skyline Northi apartementi. Kerged 45 minutit walki kõigest. Selline päev oli siis eile. Eile täitus ka täpselt kuu aega AUS-sse maandumisest… Esimene kuu on siis möödas.

Day Five @ BYRON BAY

Ei nautinudki me kõiki päevi hommikust õhtuni Skyline’is. Paul the Germani õhutusel läksime hoopis Byron Bay tripile täna. Sest Pauli sõps “Adam Sandler” orgunnib shuttle service’it Byron Baysse (surfcampe ka kusjuures...). Ja kuna Paul oli minemas, siis mõtlesime et why not kaasa minna ja see place oma silmaga üle tsekata. Byronist olime juba paljulubavaid jutte kuulnud… Pidavat olema hipide paradiis ja muidu ka igati okoo. Avastamist seega küllaga. Start oli ikka väga vara viimaste päevade argirutiini arvestades. Nagu kaks miškat ootasime oma bussooni (ei ole van, ei ole… bus on…) juba kl 6.55 AM. Varajased ja unised olime, pole midagi öelda. Korjasime paar reisijat veel pealee ja siis ei miskit muud kui let the journey begin! Byron Bay asub ca 1,25 h autosõidu kaugusel Surfersist lõuna poole, New South Wales’is. Nii et esimene kord, kui Queenslandist jala väljapoole tõstsime. Teel Byronisse imestasime Aus floora ja fauna üle – küll on ikka külluslik, võrreldes sisemaa totaalse whoop-whoop’iga (*outback, asustamata tühermaa). Byron Bay keskus oli tüüpiline small town city center. Uus ja huvitav aga sellegipoolest. Ja siis siirdusime Kairtsi ja Pauliga (“Adam Sandler” aka Jan pidi jälle uusi Byronisse sõitjaid vedama minema) ranna poole. Alustasime Main Beachist. Njaaa, algab see otse kesklinnast, ja oli nice. Very nice. Nii et kõik see mees, digimonid välja ja shootingule. Helesinine vesi, valged laineharjad, valge liiv… sellega võib juba ära harjuda… “Siin on ikka nii ilus…”, kostus meie huulilt ikka mitmeid kordi… Main Beach läks sujuvalt üle Clarks Beachiks… Ja Clarksil leidus juba märgatavalt rohkem surfajaid, nii proffe kui ka “kuiva trenni tegijaid”. Clarksi üks highlighte oli aga krabipoiss, keda laine siia ja sinna uhas ja kes vapralt püüdis leida oma kohta siin suures suures maailmas. Aga äkitselt oli ta tähelepanu keskpunktis ja säras täies hiilguses rambivalguses. Õigemini siis välgusähvatustes. Krabipoisile siinkohal palavad tervitused. Clarks beachi tipus oli vaateplatvorm, kust avanes imeilus vaade. Ühelt poolt võis nagu peopesal näha Main Beach + Clarks Beachi ja teiselt poolt Watego’s Beachi. Ja seda view’d me nautisime ja nautisime seal… Ja siis kogunesid meie vaatevälja need kõige uljamad surfarid-lainepüüdjad… kõhuli boardi peale jaseda õiget lainet ootama… iga lainega kaasa ei minda, oodatakse ikka neid suuremaid ja vägevamaid… ja siis… siis surfatakse… muudkui vaata ja imesta, mis kõik võimalik ja kui megasuperäge see tundub… ja noored plikuskad võidu vanade “surfikarudega”… tundus, et pealtvaatajad olid ainsad, kes aeg-ajalt hinge kinni hoidsid… Vaateplatvormi trepi all nägime päris pirakat sisalikku. Ja ka tema sai ilusti digimonile jäädvustatud. Üldse on nii, et kohe kui päris “linnast” välja saad, hakkavad kohalikud loomariigi esindajad ennast ikka märgatavalt tihemini ilmutama. Logisch ka igati, aga lihtsalt igasuguste elukatega ei tahaks väga kokku puutuda. Eriti veel ootamatult. Clarksilt liikusime edasi Watego’s Beachile. See oli ilusam kui Main + Clarke kokku. Votnii. Et siis veel ilusam. Oli ta selline kahe kaljurünka vahel ja mõnusate lainetega. *Kui kõrgele see “ilusa” skaala üldse veel minna võib? Kerge eine ja siis rannale siruli… Päikesepoisi kätte… Oojaaa, päikesepoiss ei ole midagi nii süütuke, kui arvata võib… Aga anyways, Watego’s hüppasime ka ookeanivette ja felt the wave power. Ookeanivees ujumisest rääkida oleks veidi ülepaisutatud. Pigem on tegu lainetest ülehüppamise, nendega võitlemise ja siis kahe laine vahepealse taastumishetkega. Ei ole ju tegu Pärnu ranna kergete võngetega… Ja mõni jõulisem kohalik laine lööb ikka täiesti jalad alt… Ja siis eksisteerib veel oht, et leiad end ühtäkki vee poole tagasi liikumas, kuigi on suur soov kalda poole sumada. Nii et power on võimas ja kivide läheduses ei maksa väga “ookeaniujumist” harrastada. Just a little tip;). Lainemöllud Watego’s üleelatud, oli aeg tõsisemaks kehakinnituseks. Jan tuli võttis meid ilusti peale Wategost ja nii saime ägeda “Learn to surf” bussooniga ka nö väljaspool shuttle service’i marsruuti sõita. Sea food on Aus-s mega pop ja trendy, nii et tegime siis meiegi kerge lunchi Fish Headsis, Byron Bay ühes populaarses sea food restos. Vaade rannale muide;), Main Beachile. Lasime endale lauale tuua Mixed Plate’i erinevate sea foodi andidega. Ja kõik tükikesed olid ilusti paneeritud, ehkki päris fish’n’chips’iks ikka ei läinud. Natukenegi säästurežiimi. Fish Headsi ees nägime ka “tõelist” hipit – täpselt nagu filmis – kohmitses ta oma lillelise vani juures, endal pikad juuksed tuules lehvimas. Vägagi hipimees. Ja pärast kerget jäätiselaksu asusime sõidule oma eelviimasesse sihtkohta – Cape Byronisse. Cape Byronis asub Aus maismaa kõige idapoolsem tipp ja kuulus majakas (1901). Aga tee bussooni parkimiskohast sihtpunktini oli küllastatud üle ootuste väga-väga-väga ilusate vaadetega, aga samas ka kõrvetava päikesega. Ja tee lighthouse’ini laiendas jällegi meie “ilusa” skaalat ühe pügala võrra kõrgemale. Seda ilu ei ole võimalik lihtsalt kirjeldada ega ka digimonile 100%-liselt jäädvustada. Saab vaid kerge ettekujutuse. Inimtühi, helesinise-roheka varjundiga vesi, vahutavad lained, helevalge liiv… nii kaugele kui silm ulatub… *ma loodan, et pildid ikkagi ka üles saavad… Lighthouse oli nagu majakas ikka – mäe otsas ja valge majake. Aga esimene nähtud Aus majakas on ikka eriline. Ja siis The Most Eastern Point of Mainland Australia. Huvitav, millal The Most Southern, Western ja Northern tulevad?:) Ja view missugune jälle. Seal olla aeg-ajalt ka delfiine ja vaalu näha… Aga täna mitte. Ju nad ei pidanud vajalikuks end meile lihtsalt veel näidata. Cape Byronile järgnes Broken Headsi vihmamets ja rannariba. Vihmametsas lasid bushturkey’d ringi, nii et ikka ja jälle ehmatasid nad meil põõsasahinaga või lihtsalt kuskil raja ääres tuuseldades. Punase peaga kalkunid on need kohalikud. Ja Broken Heads beach oli jälle ilus, kuid siiski pjedestaali kõige kõrgemale kohale ta ei tõusnud. Ja tagasi Surfersis, tulid Paul ja Jan meie Skyline’i BBQ ja spa pool’i mõnusid nautima. Kuna meil oli ainult üks(!) taldrik, aga neli kahvlit nelja peale, siis ajasime nelja kahvliga oma lamba-ja kanafileetükikesi ja muud kraami mööda seda üht taldrikut taga. Väga sõbralikult muide. Ahjaa, tegime german djuudidele eestipärast tomati-kurgi salatit ka. Hapukoorega. Neile päris maitses. Mida ikka lõpetuseks öelda, kui et tore päev oli täna. I liked it. Nii palju ilusat loodust ühe korraga. *Seda ei ole kunagi liiga palju. Ja nii palju päikest ühe korraga. *Täna läks märkamatult liiast. Tuleb spf 30+ soetada. Ilma naljata.

Day Four @ Skyline North

Päevakava suhteliselt analoogne eelnevatega, ainult et täna võtsime pooli äärde digimonid kaasa ja lõbustasime Eduardosid oma fotosessioonidega. Aga õhtune jalutuskäik rannas (viimase tõuke andsid kaks hävitatud donut’it…) oli midagi uut ja toredat. Soovitame soojalt teistelegi… Silmapiirini laiuval rannikul linnatuled, lainetekohin, pehme liiv… Austraalia… Muud vist ei olegi vaja öelda…

*Pildil siis Everyday Activities @ Skyline North…

Day Three @ Skyline North

Iga päevaga nihkub ärkamine üha hilisemale kellaajale ning muutub vaevalisemaks. Ehk siis puhkus ja relax täie raha eest. Ja kui lõpuks piisavalt virged olime (khmmkhmmm, pärast kerget hommikusöögijärgset lebotamist), siis võtsime jalad selga ja läksime gym’i ja inside pool’i uudistama. Gym oli õige väheke eelmise aastakäigu oma ja Zelluloosi jõusaaliga võrdlust ei kannatanud. Aga kaks jooksulindimašiinat oli neil siiski olemas ja nii me siis Kairtsiga Hill Repeat Fat Burni läbisimegi. Mõnus. Ja siis mitmed otsad sisebasseinis. Aga kuna seal läks kergelt trügimiseks, siis lippasime välikompleksi. Jaajaaaa, ma tean, et pidin täna päikesevaba päeva võtma… Aga ei suutnud lihtsalt. Ja rumours räägivad, et kella kolme-neljane päike enam nii ohtlik ei ole. Nii et pole hullu miskit. Ja lõpuks kohustuslik jacuzzi. Rutiin hakkab juba tekkima.

Siis Woolie ja Coles. *Uncle Tobys jogurtikattega müslibatoonid Strawberry Flavour on ikka nii-nii head.

Ja siis dinner rõdul. *Tuunikala-tomati-kurgisalat = both thumbs up.

Üks väga oluline kõne;) *Igatsen.

Ja nii tänane päevake õhtusse veereski.

Day Two @ Skyline North

Veelgi hilisem tõusmine ja 101% chillout. Täna me alustasime ja lõpetasime oma päeva “basseinide ja mullivannide maailmas”. Hommikul saabusid meie Skyline’i residentsi väikesele visiidile ka Härmo-Anni ja Henn-Krista ehk siis Brisbane’i residendid. Nemadki kiitsid meie vaadet ja 6nda leveli kompleksi. Ja siis take-off to the pools. Täna oli pilvitu helesinine taevas ja päikesepoiss kiirgas vapralt. Nii et sun screen peale, siruli sunchairile ja pruunistuma. Ja ühtäkki potsatas minu kõrvale sunchairile päikest rabama meie eilne jacuzzi sõps. Paar Eduardot lesisid ka meie läheduses. “Eduardo” on siis koondnimetus sellistele tõmmu ja lõunamaise välimusega meeskodanikele (*viiteid Eduardodele võib edaspidigi järgneda). Ühel Eduardol oli muide cool Lenny Kravitzi hair due. Naiiiissss, veeri naiiissss. Aga jacuzzi sõps tundis meid ära ja arendas vestlust. Conversationist selgus, et tegemist on Pauliga Saksamaalt (*siinmail on ta siis fäänsilt Pool, aga saksa-ja eestipäraselt lihtsalt Paul) ja praegu on ta üliõpilasvahetusprogrammi raames Aus-sse pagendatud. Eile me just arutasime Kairiga, et huvitav kust see lazy djuud võiks pärit olla ja Saksamaad me kumbki küll ei pakkunud. Paul oli aga väga vaimustatud, et me mõlemad Kairiga oleme saksa keelt õppinud. Minu Germani kohta ütles ta, et ma rääkivat soome aktsendiga. Noojaaaa, ta vist pole varem lihtsalt saksa keelt rääkivat eestlast kohanud. Anyways, pooli äärest liikusime edasi jälle jacuzzisse. Täna oli jacuzzi vesi tiba soojem kui eile ja nii me pidime aeg-ajalt käima ennast main poolis jahutamas. Aga see oli tõeliselt chill – hüppad mullikast välja, kalpsad natuke liival ja sulpsad siis veidi jahedamasse vette ja teed seal paar tiiru. Kui veidi jahedam hakkab, lippad jälle jacuzzisse tagasi. Mõnus. Ülimõnus. Ja boonuseks mõnus virgutus. Ja saksa djuudiga leppisime õhtuks BBQ by the pool kokku. Tal pidi mingi sõps ka kaasas olema õhtul, veel mõni Paul või Hans. Doppelt gemoppelt ma ütlen selle peale. Väheke saksa slängi ka sekka:). Kui näpuotsad hakkasid ligunemisest juba krimpsu tõmbuma, läksime Woolie (Woolworthsi nickname kohalike slängis) ja Coles’i retkele. Granny Smithi õunad on Woolies ju hetkel odavamad… Ehkki kilo on ikka 3.98$. Kõige odavamad õunad muide praegu. Ahjaa, banaanid hakkavad odavamaks minema. Enam ei ole kilo mitte 11$, vaid juba 6.88$. Kohalikud hakkavad nüüd banaaniletile vaikselt jahti pidama, enne käisid nemadki suure kaarega mööda. Meie oleme banaanideta juba 4 nädalat vastu pidanud. Kaua veel?… Ja seven thirty kohtusime saksa djuudidega Coles’i ees, et BBQ-ks head-paremat soetada. Deutsche Pünktlichkeit oli omal kohal, meie olime need, kes tiba saabumisega viivitasid. Ja juba jõudsid deutsched meile reminding calli teha. Pünktlichkeit über alles, eksole. See Pauli sõps oli kahtlaselt Adam Sandleri moodi. Menüüsse otsustasime kirjutada kanafilee, krevetivardad, šampinjonid, zucchinid ja breadrolls’id aka Brötchenid. Ja natuke magusat ka, minu special wish. Nii et läks väikseks cookie’tamiseks ka. Cookied olid nagu “eesti” Dominod, ainult et veelgi tumedamad ja Oreo-nimelised ehk siis local-Domino’s. Kahtlane välimus, aga päris okie-dokie taste. Paul rabas oma korterist veel natuke joogikraami ka kaasa, sest homme sõidab ta Surfers’ist ära ja joogivarusid oleks ju kahju ära visata. Logisch. Btw, kas teie ikka teate, kust Absolut pärit on? Meie Kairiga panime Finlandi lukku, aga Paul raius Swedenit. Ja ohh seda imet, Sweden oligi correct. Lihtsalt suomalaiset tundusid meile rohkem vodka-villijatena kui svenskad. No offence. Ja siis me mõnusalt BBQ place’i (sealsamas “basseinide ja mullivannide maailmas”, just push the button ja grillialus hakkab küdema) ja jacuzzi juures chillisimegi. Kui kõhud kõigil heast-paremast täis, sulpsasime mõnusasse mullivette. Sooja. Täna oli kuidagi eriti tuuline meil siin see weather ja õhtuks läks pretty chilly’ks kätte ära. Nii et in warm bubbling water oli päris mõnsa vedeleda. Ja kuud vaadata. Kl 22.05 teatas aga valvas security guard meile, et “It’s closing time” ja läbi see chill õhtu oligi. Aga fun oli. Tõeline relax. Homme jälle. Uue hooga. Ahjaa, roomiedest ka paar sõna. Apartementi jagame ühe English-Aussie paariga. Naispool Deanne on hullem energiapomm, nii et kui tema jutusoone peale saab, siis käivad kõikvõimalikud ülielavad žestid sinna juurde. Meespool Andy on selline vaiksem ja rahulikum. Tuli temagi siia working holidayga ja nüüd läheb juba kuues aasta. Täna olid nad playstationi soetanud, nii et Andy sai endale uue lelu ja oli suure pinevusega rallisõitu süüvinud. Nagu väike Schumi kimas seal. Vrõnn-vrõnn. PS vol 1. Arpi teatas täna telefonis Kairile, et nad tunnevad meie giggling’ust puudust :). PS vol 2. Täna ma olen kergelt tomaato näost, nii et abivalmis inimesed liftis annavad juba soovitusi sunburni vastu. Homme oleks seega mõistlik päikesega natuke vahet pidada ja gymi ja inside pooli ja sauna külastada.

Day One @ Skyline North

Veidi hilisem tõusmine ja 100% chillout. Tõused üles, lähed rõdule ja vaatad vahutavaid ookeanilaineid. Just täpselt nii see just oligi täna hommikul. Siis võtad külmkapist french cheesecake’i jogurti (see on meil eriliseks lemmikuks saanud siinmail) ja naudid seda balconyl. Siis klõpsid paar pilti, et kogu see ilu kas või natukenegi jäädvustatud saaks. Ja siis sätid ennast basseinide ja mullivannide maailma minekuks valmis. Ehk siis lihtsalt lased liftil end 6ndale korrusele sõidutada. Nii lihtne see ongi. Chilll…

Päikesepoiss mängis aga meile natukene vingerpussi, sest väga eredalt ta meid hommikul ei tervitanud. Aga pilve tagant väheke ta ikka piilus, nii et oma päikeseseansist saime “randid” ja kergelt õhetava näo. Aga ülimõnus oli selles “puhke”kompleksis lebotada: natukene päikese käes pruunistumist, siis virgutav veesulpsatus ja siis jacuzzisse sooja vee sisse mõnulema. Lihtsalt unustad end nautima neid mõnusid. Nii lihtne see ongi.

Jacuzzis on selline teema, et mullide tekkimiseks tuleb käia aeg-ajalt üht buttonit pushimas. Ja meiega koos sattus mullidemaailma üks djuud, kes lihtsalt teatas meile, et tema on too lazy ja “Don’t look at me”. Milline ülim viisakus, eksole. See djuud oli üldse mugav – alguses potsatas ta lihtsalt minu kõrvale ja hõivas meie hot spoti. Okok, tal oli valida kas hot spot minu kõrval või siis kitsaskoht “vastaskaldal” korpulentsete daamide kõrval. Valik ei nõudnud vist suuremat ajugümnastikat.

Õhtupoolikul läksime linna peale väikesele hängile. Ja üht-teist tõime koju ka. Nagu näiteks nunsikud kollased Roxy pläffarid, mis sobivad ühe mu “beach-holiday” outfitiga just perfect. Üldse on Roxy, Quiksilver ja Billabong siin tegijad brändid. Eestis on ka need täitsa olemas, jaajaaa… AGA vahe on lihtsalt selles, et siin on esindatud riiulite kaupa valik bikiine, pläffareid ja lühikesi pükse. Vastukaaluks talvejopedele ja kamsikutele. Õhkõrn erinevus. Peaaegu et märkamatu.

Ja Mango avastasime siit. Meie towerite kompleksi küljes kohe. “Meie Mango”. Aga kahtlane, kaup oli kuidagi mittemidagiütlev.

Ja siis ostsime endale õhtusöögiks Coles’ist kraami kaasa. Coles on siis “meie” Skyline Northi all paiknev supermarket. Nagu Woolworths. Aga eriti mugav on ikka, kui toidukas otse maja allkorrusel paikneb. Õhtusöögi menüüsse otsustasime panna kanafilee ja mixed vegetables with lite sour cream – hästi saime hakkama oma toidukorraga. Ja kus me seda nautisime – ikka rõdul, kus mujal. Gold Coasti tuled silme ees siramas ja lained taustaks kohisemas.

Ja kui Kairi väikesele date’ile läks, rabasin mina oma läppari ja suundusin reception lobby poole, et lubatud wireless internet üles otsida. Sest igapäevased netiseansid on ju nii iseenesestmõistetavaks muutunud ja kuidas siis nüüd mitte. Ja pealegi ootasid conversationid ja mailid. Ehk siis ühendus oma homiedega. AGA no mida ma siis teada sain – wireless inernet maksab siinmail ränka raha. Täiesti uskumatu. Ja tavalise PC taga on 15 min 2 dollarit. Ja ka Starbucks tahab tunni aja eest 10 dollarit. Väga nõme. Kerge, tegelikult ikkagi natuke rohkem kui kerge pettumus oli pärast.

Aga egas midagi. Tuleb leppida offline-olekuga. Ja ka blogimist Word-is jätkata ja loota, et millalgi õige pea jälle www-lehekülgedele ligipääs taastub, ilma et see eelarvele märgatavalt mõjuks. Keepin’ both thumbs up.

Take-off to Surfers Paradise

Peale laupäevaõhtust klubikülastust oli pühapäevane ärkamine suhteliselt hiline ja vaevaline. Aga Ashile ja Arpile oli soov hommikuks/lõunaks kartulisalatit ja pannkooke maasikate+jäätisega “in an Estonian way” teha. Nii me siis vaaritama hakkasimegi. Ja mida kõike me siis avastasime – Woolworths’i Lite Sour Cream on täielik analoog EESTI hapukoorele, tavaline Sour Cream aga mingi kahtlane jura. Nii et ärge seda konsumeerige siia tulles;) Väike reisitip ka sekka ikka. Ja ohh seda imet – Felixi kurgiviilude imehead maitset võib ka siinsetes kurkides ilma vaevata taasavastada. Vorsti asendasime singiga ja see oli ka täiesti “normaalse” singi maitsega. Ainult et kohalik kartul jättis oma olemuselt soovida. Valge ja maitsetu. Sooviks eestimaist. Varsti jõulud ju ka tulemas. Äkki saab mõne EESTI kartuli jõuluvana kingikotti soovida? Aga kokkuvõttes tuli salat siiski päris hää. *Ash võttis kaks portsu. *Oma šoksidel järel käinud Keit tundis koduse maitse ära. *Meis tekkis ka kodune tunne. ***Järeldus: kartulisalat tihedamini menüüsse. Pannkoogid olid ka maitselt mmmmmm:P, aga Kairi võrdlev analüüs ülepannikookide tavaliste ja “meie” omade väljanägemise kohta andis küsitava tulemuse. Diagnoos: 4 muna oli vist meie portsjoonile liig, mis liig. Järgmine kord ei lahmerda niimoodi. Aga maasikad ja jäätis said sätitud oioi kui fäänsilt. Et ikka “easy on the eye” oleks. Ja siis ootas meid pakkimine. Sest pühapäev oli ju kolimise päev. Ehk siis take-off to Surfers Paradise. Skyline North ootas meid. Kuna minu uus Red Wonder neelab endasse rohkem tavaari, siis asjade mahutamisega õnneks probleeme ei tekkinud. Mõnus. Ja kõik on kompaktselt ühes kohas koos. Normaalne. Aga ma ikkagi ei saa aru sellest, kuidas tõsised bäkkpäkkerid oma elu ainult ühte seljakotti suudavad pressida. No ei saa. Minu elu vajab ikka märksa enam “must be” stuffi. Aga Ash ja Arpi on lihtsalt super. Tõsiselt. Nad tõid meid autoga Surfers Paradise’i ja seda oma Christmas Party-järgsel päeval. Aitääähhhhhhhh!!! Aga sõit Surfers’isse tekitas kummalisi emotsioone. Jätsime endast maha juba koduseks saanud Brisbane’i ja nüüd alustame jälle otsast. Kerge melanhoolianoodike andis tunda. Kindlasti oli oma roll ka paduvihmal, mis meid terve tee taga ajas. Paduvihmaga pole Surfers’isse just kõige parem jõuda. Eriti veel sellisel “esimesel” õhtul. Ashi ja Arpiga Byebye öelnud, jäime kahekesi oma tuppa. Aga mõnusat “kodust” tunnet ei tekkinud meis. Aga esimese 10 minutiga see vist ei peagi tekkima. Nii et üsna pea läksime välja tuuritama. Njahh, kuhu ikka väga minna, kui vihma ladistab väljas. Nii me siis Chevron Renaissance’i tornide fuajeesid väisasimegi, et näiteks receptionist küsida, what’s the thing with the Internet – kus ja kellele see lubatud on. Ja mis me siis teada saime – WIFIt saab käia nillimas vaid ühe toweri fuajees. Harjumatu on olla ilma ööpäevase internet-accessita. Tuleb tunnistada, et meist on saanud netisõltlased. Ja nüüd ootab meid ees nädalane võõrutusravi. Ja blogimiseks on uus tehnika – vabal hetkel Word-is kirjatöö valmis ja siis millalgi upload fuajees. Vähemalt plaan on selline. Homne plaan.

Siin Annuška, siin Surfers Paradise, Gold Coast, Australia. *Täitsa vuntsilt kõlab ju:)

Did some shoppin' today...

Shopping Brisbane'i moodi... Ehk siis kuidas me oma viimase Brisbane'i päeva sisustasime...

Ütleme nii, et alla 97-liitrise kohvri pole mõtet shopping bagiks kaasa võttagi... Mahutab ilusti kõik väiksemad ja suuremad ostud ära ja "tiba" ruumi jääb ülegi. Ja igati mõnus on sellise kofferungiga riiulite vahel manööverdada ning ette ja taha vabandada pidevalt. Ja siis on seda veel nii spets järel tarida koduteel, oojaaa...

Tegelikult toimus sunniviisiline kofferungisoetus täna... Nii et sain endale uue truu reisikaaslase - Red Wonderi:). Vanale kofferungile jäi Brisbane viimaseks sihtkohaks. Kahju. Ja ma ei taha mõeldagi, mis väntsutusi ta tee peal üle elas... Sest ta oli mul sõna otseses mõttes tükkideks, kui täna uurima hakkasin, mis seal rataste juures siis toimunud on. Mind tervitas täiesti puru põhi.

Ja teinegi asjalik ost oli täna - adapter - ehk siis see asjapulk, mis ühendab Euroopa ja Austraalia pistikupesad. (Miks ei võiks olla üle maailma ühtne pistikupesa???) Ja nüüd te teete suured silmad, et mida ma siiani siis tegin ilma adapterita. Eieiei, oma jõujaama mul kaasas ei ole. Aga siiani susserdasin ühe teise adapteriga... Justnimelt susserdasin, sest sellega sai ikka mõnusat särinat ja sinist elektrit näha. Ja iga kord mõtlesin, et kas nüüd toimub see "juuksed püsti" sähvakas. Sest särinat oli rohkem kui küll aegajalt. Eriti läpaka juhtmega. Ehk siis igapäevaselt. Aga jäi ära see sähvakas. Õnneks. Uus ei sähvata veel praegu. Ja parem ärgu hakakugi sähvatama.

Ja ühe asja pean veel siinkohal välja kriiskama - kui kofferung soetatud, suundusime sushit häkkama endale. Ja no mida me näeme - laupäevaõhtune soodukas, üks sushi roll 1 dollar. Ooolraidi, mates, nii juba läheb:) Ja siis me valisime ja valisime seal endale neid, küll kohapeal söömiseks, küll kodusesse varusse. Tuunikalaga, smoked salmon'iga, fried chicken'iga jne jne... Üks roll on mind veel muide ootamas, ajeee.

Vot selline laupäev siis... A&A läksid täna jõulupartyle, aga afterpartyl me ilmselt nendega veel kohtume:)

Night-clubbin’ in Brisbane

Laupäeva õhtul oli meil kerge klubichill, sest Ash&Arpi ametlik Christmas Party ootas ju ometi afterpartyt ja meil Kairtsiga oli viimane õhtu Brisbane’is. Sihtkohaks võtsime just-just avatud naitklaab MET. Klubi, mis on kohalike seas tõeliseks hitiks muundunud (MET pidavat olema parem klubi kui senine nr 1 FAMILY) – järjekord pikalt-laialt ukse taga, kõik see mees tahtis METi. Aga tsikibrikidel, kes on LISTIS, ei teki sissesaamisega probleeme. Ehk siis meie saime sisse ilma järjekorrata, ajeee… Aga olgem ausad, ootused olid meil selle klubi suhtes kõrgemad. Või siis variant 2 - me lihtsalt ei ole “kohalike” klubidega veel kodustunud. Igatahes see ülimalt promotud klubi tundus meile “keldrikorruse hämara urkana”+ baariletiäärsed alad olid muutunud tõeliseks liuväljaks. Sest ikka ja jälle suutis keegi oma dringi maha spillida ja ühtki kärmet Mr Properit ka kohale ei tormanud tulistjalu. Ja yeah right, ma suutsin stoilise rahu säilitada, kui üks hoogsal sammul lähenev meeskodanik mu silme ees lihtsalt selili lahmatas äkitselt. Ükski naerataja-lihas ei töötanud, naeru-lihastest rääkimata, ohhei. Peaaegu oleks ta mullegi jalgadesse sisse sõitnud ja jalust niitnud. Aga õnneks sai ta oma liu enne pidama. Vedas. Nii minul kui ka temal. Ja musoon oli selline kergelt träänsukas, nii et igaüks chillis omaette omas elemendis. Njahh, tuleb tunnistada, et METi muusikavalik ei langenud kokku minu maitsega. Kahju. Aga veidi däänsingut ikka sai tehtud ja kohaliku klubikultuuri esinumber üle tsekatud. Ilma suuremate emotsioonideta ainult. Ja kl 3 oli pidu läbi - kõikide jaoks. Muusikamasinale lihtsalt power OFF ja lights ON. Ei olnud pikka pidu ühesõnaga. Brisbane’i uus rule miskine. Irish Oysen ja Canadian Matt virvendasid ka METis. Aga nemad lahkusid enne “õiget” peo lõppu juba. Ei olnud just kõige õnnestunum pidu ka nende meelest.

Ülevoolavalt ägedat ööelu me siis ühesõnaga Brisbane’is ei täheldanud.

I think we did pretty well today...Gimme fiiiiiveeeee!!!

Täna ehk siis reedel (Ametlikult on tegelikult laupäev juba, sest päris öö peale on see blogi kirjutamine jäänud, aga tunne on ikka veel "tänane" ehk siis reedene...) oli meil jälle üle mitme päeva tööpäev ja rabasime kohe kaks vahetust endale, ikka hommikuks ja õhtuks midagi...

Hommikune töö ootas meid Brisbane Convention Centre'is ja nagu selgus, oli ürituseks XXXX Gold Beach Cricket ehk siis XXXX on Aussie'de lemmikõlle ja 4X otsustas kerge kriketipromo korraldada. Selline kerge cricket-lunch. Ei saa me läbi kriketita ja kriket meil meelest ei lääheee!

Keidi juhatusel leidsime mööda salajasi käike staff entry ilma vaevata ülesse, ilma temata oleksime seal vist pool päeva orienteerunud, sest Pinnacle'i tädid ei andnud meile mingeid täpsemaid orientiire, millest juhinduda. Keit on aga Convention Centre'is vana kala juba. Käinud korra, käinud kaks. Ok, tagasi main pointi juurde nüüd.

Brisbane Convention Centre'i vormid olid taaskord rubriigist "pop ja noortepärane" - helesinised pikkade varrukatega särgid ja pikad põlled, ahoi! Tunne on eluhea sellise dresscode'iga... No doubt. Okok, dresscode dresscode'iks, töö ootas tegemist. Briefingul selgus, et usinad töömesilased olid jaotatud sectionitesse ja üks section vastutas nii umbes-täpselt kuue 10-inimeselise laua eest. 4 inimest ühe sectioni peale, kokku oli 11 sectionit, kui ma ei eksi... natuke rohkem kui üks inimene oli siis üritusel:)

Ja ohh seda õnnevalingut, mis siis mulle sülle sadas - sain olla oma sectioni drink-person ehk siis pudelitega jälle väheke zonglöörimist, jippiiaijeeee... Ja ürituse alguses ootasid drink-personeid taas "need" kõikvõimalike jookidega ülekoormatud kandikud. No ikka samaliigilised, millest ühel ma oma esimesel tööpäeval tõelise dominoefekti saavutasin ja kuidas ainult üks õnnetu veiniklaas püsti jäi. Nii et "kerge" ärevus oli sees, mitu klaasi täna püsti jääb. Any bets? Ja rasked olid need kandikud taas, aga õnneks ei rivistatud meid pool tundi varem "igaks juhuks" uste ette ootele . Supervisoril nupp nokkis nagu naksus.

Igatahes, inimesi vooris sisse ja kandikud hakkasid üsna pea tühjenema. Aga kriketifännid sirutasid oma käe peamiselt XXXX Goldi poole, jättes sampanja ja veinid ja soft drinks'id kus see ja teine. Nii et tõelised kavalpead (mina ka, mina ka!) ei võtnud vaevaks enam "üleliigset" joogikraami vedada. Ja kildudega ma oma tööpäeva ei sisustanud. Vot.

Aga muidu oli drink-personina tohutult siblimist, eriti alguses, kui jooke kahmati kahe käega ja tundus, nagu oleks inimestel kaks kõri olnud, millest seda alla lobistada. Ja suhteliselt busy oli kuni kl 15ni. Siis, kui agentuuri staff koju saadeti ja local staff tööle jäi. Aga töö lõpus saime veel tiba head-paremat süüa ka, nii et kerge boonus oli olemas. Ahjaa, ja drink-personid said endale selga kollase T-shöördi, millel uhkelt XXXX Gold ja Beach Cricket peale maalitud. Ja nüüd tuleb tõeline flashing news - selle shöördi võis endale mälestuseks jätta. Väga armas neist:)

Üks töö tehtud, tormasime kiirelt Pinnacle'i office'isse, et teatada neile oma ümberkolimisest Gold Coastile ja rabasime paar uut tööotsa ka.

Ja siis ootas meid ees meie teine tänane tööots. Kl 18st 21ni olime broneeritud kirikus toimuvale Christmas Partyle (oojaaa, käes on 1. detsember ja it's Christmas Party time!). Kohale minnes olime suhteliselt üllatunud - staffiks olime ainult mina, Kairi ja John-djuud - ja event ise oli suht casual. Manager vms tegelinski ei olnud hospitality inimene ja nii ta meid siis kõigega omapead jättis. Kõik - from top to toe - oli vaja meil kolmel valmis teha. Puuviljad lõikuda ja ilusti kandiku peale sättida; lasanjed, cannelloni-road ja bread rolls'id ahjus valmis küpsetada+ lauale sättida; salatid ja muu niks-näks kraam lauale sättida; koogid ja jäätis lauale sättida jne jne. Valmistada ja sättida ühesõnaga. Niisiis tegemist jagus küllaga. Ja kõik tuli endal läbi mõelda ja planeerida, mis kus millal ja miks, sest manager ei jaganud ise matsu - oli lihtsalt teise ala mees, ja jättis meile vabad käed. *Ja meie oleme loomulikult paari töövahetusega sirgunud tõelisteks hospitality ala inimeseks, oojaaa kindlasti.

Aga need "vabad käed", mis meile anti, olid tegelikult väga-väga lahedad. Panime Kairiga asjad ladusalt jooksma ja John oli kuidagi hoopis "jalus" meil. John-djuud oli natukene ohmoon ka ausalt öeldes, oma peaga mõelda eriti ei viitsinud või ei suutnud, toidusättimise "ilumeel" tal ka puudus. Nii et teda pidi tihtipeale suunama ja kontrollima, et ta midagi "valesti" ei teeks. Sest "meie" jõululaud pidi ju parim tulema ja Johni apsakaid me ei saanud lubada. Aga eks tegijal tuleb nii mõndagi ette: küll streikis meil ahi ja küll tahtis John lihtsalt niisama jäätisetotsiku lauda viia, et siis külalised oleksid saanud ise seal lusikat väänata ja endale tükikese uuristada (Let's roll some nice ice cream balls first, ok, John?), aga lõppude lõpuks saime oma toimetustega ilusti hakkama ja ka kiidusõnad järgnesid siit ja sealt. Ja tiimitöö sujus meil Kairtsiga nagu valatult. Ja nii mõnus oli kuidagi seda jahmerdamist korraldada ja asjalik olla. Täitsa meeldis mulle kohe, jaajaa:) Pärast saime ise ka head-paremat jõululaualt järele proovida. *Selle vastu polnud mul ka midagi.

Ja pärast sellist õhtut - sind saadetakse ei-tea-kuhu tegema ei-tea-mida ja sa rabeled sellest ilusti välja - on selline mõnus energia sees. Energia, mis lubab öösel kl 2 blogi kirjutada. Olgugi, et tegelikult olen ma juba väga-väga väsinud ja jalad surisevad päevasest-õhtusest ringijooksmisest.

Skyline North, here we come!!!!!!!!!!!!!

Nii, tibukesed-kabujalakesed, kolm päeva vaikust... a lot of catchin' up to do:)

Alustame siis algusest... Esmaspäeval lõpetasime oma Gabba-maratoni ja patareid vajasid laadimist... Nii et teisipäev oli lebo päev, niivõinaa... njahh, plaan oli basseini ääres ka vedeleda ja australian tan'i tuunida, aga mingid tädikesed oli juba end siruli visanud "meie" kohtadele ja ei hakanud meie end sinna pressima. Ja nii olime me asjalikud ka ikka - leppisime teisipäevaks Gold Coastile majutuse suhtes appointment'e kokku... Sest soov ju Goldile veidi pikemaks pesitsema minna:)

Teispäeva õhtul tegime veel kerged dringid Kanada bäkkpäkkeri Matti ja Iiri bäkkpäkkeri Oyseni'ga... ja maandusime bäkkpäkkerite pubis... Kuidagi naljakas - rahvas üle maailma kokku reisinud... Igausuguseid karvaseid ja sulelisi...

Aga siis - kolmapäeval Surfers Paradise'i jälle... tsuhh-tsuhh-tsuhh nagu kaks miskat rongi peale ja ajama... ikka ookeani poole... ja siis me rännak algaski - ühe maja juurest teise maja juurde ja noojaaaaa, ütleme nii, et me nägime ikka igasuguseid kohti... Kõige parem oli see, kui üks Jin-Jin (okok, tglt vist oli Jim, aga kuna ta oli asiaadi välimusega, siis sobib Jin-Jin talle paremini nimeks) tahtis meid oma elutoa lahtikäivasse diivanisse majutada 3ks kuuks. Kas pole mitte ehe näide geniaalsusest?

Aga kolmapäevastest korteritest jäi sõelale üks päris normuljonks apartement... Kõik justnagu sobis... Roomied olid ok, building oli ok, bassein oli mega (ohhoooo, mis kõik meil on nüüd must be listis ilmtingimata majutuse juures...), hind oli ok... Rannani oli kerged 15 min, aga no elame üle... Ühesõnaga tundus olevat the one for us:)

Teisipäeval oli aga üks päris üllatav vahepala ka meile varuks. Sellega me olime kursis, et Härmo ja Anni ka samal päeval Surfersisse kruiisisid, aga seda me ei teadnud, et me sushi leti ääres VEEL kamba eestlastega kokku juhtume. Igatahes "Go, Estonians!" ma ütlen:) Nii kipa oli väljendit - "nii me siin vaikselt elame" - nende suust kuulda... hommikused jalutuskäigud rannas, siis surfamised, siis natuke tööd ja siis chill... votnii... niimoodi elavad eestlased Surfers Paradise'is... Ja neid on seal terve armee juba... ja lisa laekub pidevalt, nagu ilmsiks tuli... meie kaks ju ka varsti seal:)

Back to the accommodation story juurde nüüd... Tegelikult olime üsna pikalt jahtinud ka üht centrumi "high building"us asuvat tuba, mida alguses lubati kolmeks kuuks, siis 2ks nädalaks ja lõpuks hakkas üldse käest libisema 1ks (attitude: sõbrad enne Estonian Working Holiday Makereid ühesõnaga). Tuba oli Chevron Renaissance'i kompleksis Skyline Northis 20ndal korrusel... (3 towerit täpselt kesklinnas, apartementid nagu herned), lubati own balconit ja ocean view-d - mida veel, eksole?:). Ehk siis seda, mis meil nii sageli oli meeles mõlkunud. Juba back at home... Anyways, kolmapäeval jalutasime Chevroni kompleksist läbi (3 towerit kesklinnas kõrgumas, ) ja see lõi meid nagu võluvitsaga. Kas või nädala, aga me PEAME saame seda kõike nautida. Ja nii me siis südantlõhestava sms saatsimegi, et kas äkki võiks ikka seda tuba vaatama tulla ja äkki ikka ja äkki ikka...:) Ja missioon täidetud - neljapäevaks saimegi appointmenti ja neljapäeval lasime end taas veduril Surfersile vedada. Aga me orgunnisime endale veel mõned kokkusaamised - et ikka oma valikuvõimalusi suurendada, oojaaaa - ja mitu kärbest ühe hoobiga lüüa.

Ja no-ei-tea-mina mis värk see oli, aga esimene koht, mida me vaatama läksime, tundus taas "the one for us". 5 min randa jalutada (juba virvendusid silme ees hommikused rannajooksud...), korteriomanik väga harva kodus, nice pool (+ jacuzzi) jne... pead olid sassis jälle, mida võtta-mida jätta... jama on, kui ei ole millegi seast valida ja jama on siis ka, kui on valida liiga paljude hulgast... jama jama otsa ma ütlen...

Ja siis - õhtul jõudis kätte meie Skyline'i North'i appointment... "Hi, Andy, we're downstairs now"... and up we went... 20ndale korrusele... Ja siis... mis edasi juhtuma hakkas, oli lihtsalt... Andy näitas meile "meie" tuba, rõdu... ja siis see vaade... oojaaa, see vaade... ei saa jälle sõnagi suust, täpselt nagu sellel neljapäeva õhtulgi... Lihtsalt vaatad ja imetled... Imetled ja vaatad... Õhtune tuledes linn, ookean, vahutavad laineharjad, nagu filmis ma ütlen... chillllllllllllllllllllllllllllll... Ja siis Andy näitas meile Skyline Northi basseiniKOMPLEKSI, justnimelt, neid on seal rohkem kui üks... ja jälle - no nii fäänsi, et lase olla - palmid ja liiv ja basseinid (mullidega ja mullideta, vastavalt soovile) ja roheline muru (!) ja sunchairid jne jne jne... ja gym ja sisebassein... no mida veel?!? et siis ühesõnaga jah - see tuur virgutas meie meeli totaalsele ärksusele... Ja ütleme siis kõikide rahustuseks nüüd ära, et JAH, me saime selle toa... küll ainult nädalaks, aga asi seegi... Ja sellest ühest nädalast me võtame viimase... viimase kui viimase... Nii et Skyline North, here we come!!!!!

Nii et pühapäevast pühapäevani resideerume siis Skyline'i North'is... Votnii... Punkt.