Day One @ Skyline North

Veidi hilisem tõusmine ja 100% chillout. Tõused üles, lähed rõdule ja vaatad vahutavaid ookeanilaineid. Just täpselt nii see just oligi täna hommikul. Siis võtad külmkapist french cheesecake’i jogurti (see on meil eriliseks lemmikuks saanud siinmail) ja naudid seda balconyl. Siis klõpsid paar pilti, et kogu see ilu kas või natukenegi jäädvustatud saaks. Ja siis sätid ennast basseinide ja mullivannide maailma minekuks valmis. Ehk siis lihtsalt lased liftil end 6ndale korrusele sõidutada. Nii lihtne see ongi. Chilll…

Päikesepoiss mängis aga meile natukene vingerpussi, sest väga eredalt ta meid hommikul ei tervitanud. Aga pilve tagant väheke ta ikka piilus, nii et oma päikeseseansist saime “randid” ja kergelt õhetava näo. Aga ülimõnus oli selles “puhke”kompleksis lebotada: natukene päikese käes pruunistumist, siis virgutav veesulpsatus ja siis jacuzzisse sooja vee sisse mõnulema. Lihtsalt unustad end nautima neid mõnusid. Nii lihtne see ongi.

Jacuzzis on selline teema, et mullide tekkimiseks tuleb käia aeg-ajalt üht buttonit pushimas. Ja meiega koos sattus mullidemaailma üks djuud, kes lihtsalt teatas meile, et tema on too lazy ja “Don’t look at me”. Milline ülim viisakus, eksole. See djuud oli üldse mugav – alguses potsatas ta lihtsalt minu kõrvale ja hõivas meie hot spoti. Okok, tal oli valida kas hot spot minu kõrval või siis kitsaskoht “vastaskaldal” korpulentsete daamide kõrval. Valik ei nõudnud vist suuremat ajugümnastikat.

Õhtupoolikul läksime linna peale väikesele hängile. Ja üht-teist tõime koju ka. Nagu näiteks nunsikud kollased Roxy pläffarid, mis sobivad ühe mu “beach-holiday” outfitiga just perfect. Üldse on Roxy, Quiksilver ja Billabong siin tegijad brändid. Eestis on ka need täitsa olemas, jaajaaa… AGA vahe on lihtsalt selles, et siin on esindatud riiulite kaupa valik bikiine, pläffareid ja lühikesi pükse. Vastukaaluks talvejopedele ja kamsikutele. Õhkõrn erinevus. Peaaegu et märkamatu.

Ja Mango avastasime siit. Meie towerite kompleksi küljes kohe. “Meie Mango”. Aga kahtlane, kaup oli kuidagi mittemidagiütlev.

Ja siis ostsime endale õhtusöögiks Coles’ist kraami kaasa. Coles on siis “meie” Skyline Northi all paiknev supermarket. Nagu Woolworths. Aga eriti mugav on ikka, kui toidukas otse maja allkorrusel paikneb. Õhtusöögi menüüsse otsustasime panna kanafilee ja mixed vegetables with lite sour cream – hästi saime hakkama oma toidukorraga. Ja kus me seda nautisime – ikka rõdul, kus mujal. Gold Coasti tuled silme ees siramas ja lained taustaks kohisemas.

Ja kui Kairi väikesele date’ile läks, rabasin mina oma läppari ja suundusin reception lobby poole, et lubatud wireless internet üles otsida. Sest igapäevased netiseansid on ju nii iseenesestmõistetavaks muutunud ja kuidas siis nüüd mitte. Ja pealegi ootasid conversationid ja mailid. Ehk siis ühendus oma homiedega. AGA no mida ma siis teada sain – wireless inernet maksab siinmail ränka raha. Täiesti uskumatu. Ja tavalise PC taga on 15 min 2 dollarit. Ja ka Starbucks tahab tunni aja eest 10 dollarit. Väga nõme. Kerge, tegelikult ikkagi natuke rohkem kui kerge pettumus oli pärast.

Aga egas midagi. Tuleb leppida offline-olekuga. Ja ka blogimist Word-is jätkata ja loota, et millalgi õige pea jälle www-lehekülgedele ligipääs taastub, ilma et see eelarvele märgatavalt mõjuks. Keepin’ both thumbs up.