@ Monte Carlo Avenue & Surfers & Broadbeach...

Viimasest sissekandest on jälle omajagu aega möödas… Aga täna toimus suur progress edasi – meil on nüüd DIAL-UP!!!!!!!!!! Lõppude lõpuks… Mis põnevat siis vahepeal juhtunud on… natukene tööd ja veidi suuremates kogustes niisama lebotamist. Eelmisel nädalavahetusel oli meil lausa kolmepäevane töömaraton. Neljapäeval toimus Royal Pines Resortis vabaõhu jõulukontsert ja sinna oli abijõudu vaja. Mina sattusin Coffee Stationisse, nii et sain õhtu otsa kohvimasinaga möllata ja cappuccinosid, lattesid, long blacke, flat white ja mida kõike muud valmistada. *niinii kasulikuks osutus aastatetagune deli24 kogemus kohvitegemisel – kohvi tehakse siingi analoogse masinaga ja samadel põhimõtetel:). Nii et sain asja käppa kiirelt. Reede õhtul olime aga broneeritud Marriotti hotelli Lagooni restosse. Lagoon on seafood buffet-restokas. Jällegi tuleb tõdeda, et seafood on väga pop siinmail. Kuna tegemist oli buffet’ga ja maksta tuli ainult sissepääsu eest, siis oojaaa, kuidas kõikvõimalikke mereelukaid hävitati – taldrik taldriku järel – ikka täie raha eest. *Sissepääs maksis muide 65 dollarit. Laupäeval käisime aga Sheraton Mirage’i hotellis ühel fäänsil Christmas Partyl. Teel Sheratoni sattusime aga ülimalt “viisaka” bussijuhi otsa. Kui te suhtlete bussijuhiga järgmisel kahel teemal: *Tere, ma sooviksin osta sama pileti, mis Kairil. **Mille peale ta annab vale pileti ja kui seda talle mainida, siis ta on torisemise maailmameister. *Ja kas te oskaksite öelda, kuidas me Sheraton Mirage’i jõuaksime? **Ohh issake, selleks te peate ju bussi vahetama ülejärgmises peatuses! - siis saadab teid bussist väljumisel lause “I hope this is the last time I see you girls.” Vot sellise meeldiva suhtumisega ollakse siis siin. Nii et Sheratoni jõudes olime kergelt turris. Õhtu jooksul rabasime nagu jaksasime, aga sign-offi tehes tegi supervisor meile selgeks, et me olime ikkagi kohalikust staffist aste allpool. Ei saanudki aru, kuidas on võimalik täpselt samaaegselt main corse’i taldrikuid koristada, magustoitu ette kanda, jookide eest hoolitseda ja kohvi-teed pakkuda… Müsteerium, mis kummitas meid veel järgmiselgi päeval. Esmaspäeval-teisipäeval oli kahepäevasel visiidil meie residentsis ja Surfers Paradise’is Keit Brisbane’ist. Keidile siin meeldis:). Lühidalt ja konkreetselt. Teisipäeval teatasid Jarz-Tiit oma kindla sõnaga, et nad hakkavad nüüd meie poole Melbourne’ist liikuma. Kallis Molly (*Mazda 323, 80ndate aastakäigust:)), pea sellele teekonnale vastu ja vea kabajantsikud ilusti kohale! Sest pühapäevaks ehk siis jõululaupäevaks on kindlasti vaja kohal olla. Pühapäeval ju suurem eestlaste Christmas Party tulekul, nii et selleks ajaks ikka kõik see mees ühte kohta kokku;). Kairi põrutas aga saksa-Pauliga teisipäeval reisule ja kuni pühapäevani tatsan siin omapead. Tegevust mul jagub, ei kurda:) – hommikujooksud, tööotsingud, jõuluvana abiliste toimetused, õhtused jalutuskäigud rannas, filmivaatamised (*jääaeg 2 on ikka üle kõige:)) jne jne. Ja tööotsingud on vilja ka kandnud:). Kolmapäeval otsustasin peatänava restod-baarid ette võtta ja naeratava näoga tööd küsida. Ja üle ootuste hästi läks – kohe esimene koht vajas hädasti lisajõudu ja ANN pandi ilusti selle ja järgmise nädala rosterisse sisse. Reedel esimene tööpäev Toscani’s – Café Bar & Restaurant’is. Ettekandjaks hakkan siis. Kerge värin on sees, kuidas siis muidu. Aga Jarz just helistas, et nad jõuavad juba täna õhtul siia!!! Nii et goooo, Molllyyyyyy!!! Ja minul tuleb oma esimene tööpäev kiirelt õhtusse veeretada:).