Welcome to Surfers Paradise, Jarz ja Tiit!

Reede õhtul, kui ma oma esimese tööõhtu olin lõpetanud, tervitasid mind kodutrepil kaks vuntsi – Jarz ja Tiit!!! Pidin kõigepealt oma seesamisnäki kurku tõmbama, aga läks ikka õnneks seekord – nagu Potsataja ja Gena istusid siin meie residentsi trepil. Kuidagi väga kahtlane (ikka 100% positiivses mõttes), et kuskil Monte Carlo Avenue kollase maja ees saab oma homiedega kokku jälle. Üle kolme kuu. Niiiiiii supermegalahe ikka:). Ja ohh seda jällenägemisrõõmu:) Ja ohh neid Jarzi-Tiidu memuaare traktoristi ja muruniitjate ja kaarutajate jne karjääridest ja maadeavastustest ja igasugustest Lambi-Jaanidest. Ainult kuula ja imesta:). Seda kõike muidugi väikese welcome-jäätisekausi taga;). Öö venis pikale, ütleme siis nii…

Laupäeval sai Jarzi-Tiitu ka ülejäänud Surfersi eestlastele tutvustatud ja õhtuks leppisime ühise veinuški timmimise kokku. Welcome to Surfers vajas ju ikkagi tähistamist. Mõeldud-tehtud.

Laupäeval oli minul eriti busy schedule – vahepeal jõudsin ka veel Toscani’s tööl käia ja waitress olla. Ja otse töölt kohe jämmima Tiidu-Paavo place’i. Kõike jõuab ju:). Oma uue töö kohta nii palju, et konti see seni murdnud ei ole, ehkki uut ja huvitavat tuleb iga päev ette ja kahe töökorra järgi veel suuremaid üldistusi ei tahaks teha. Aga siiani on okidoki olnud:). Ja laupäeva õhtul toimus ka ekspeditsioon Surfersi ööelus, sihtkohaks Shooter’s. Njaaa, ütleme nii, et see naitklaab tõstis austraalia ööelu kõrgemale pulgale. Kohe paari astme võrra. Musoon oli norm, ehkki sekka lasti jälle kerget träänsukat (kaval-antsud võtsid selle tantsuvabaks ajaks ja puhkuseks;)) ja place oli ka norm. Et siis normuljonks käik oli. Teinekord peaks mõne teise klaabi üle tsekkama. Äkki on veelgi üllatusi varuks.