Day Five @ BYRON BAY
Ei nautinudki me kõiki päevi hommikust õhtuni Skyline’is. Paul the Germani õhutusel läksime hoopis Byron Bay tripile täna. Sest Pauli sõps “Adam Sandler” orgunnib shuttle service’it Byron Baysse (surfcampe ka kusjuures...). Ja kuna Paul oli minemas, siis mõtlesime et why not kaasa minna ja see place oma silmaga üle tsekata. Byronist olime juba paljulubavaid jutte kuulnud… Pidavat olema hipide paradiis ja muidu ka igati okoo. Avastamist seega küllaga.
Start oli ikka väga vara viimaste päevade argirutiini arvestades. Nagu kaks miškat ootasime oma bussooni (ei ole van, ei ole… bus on…) juba kl 6.55 AM. Varajased ja unised olime, pole midagi öelda. Korjasime paar reisijat veel pealee ja siis ei miskit muud kui let the journey begin!
Byron Bay asub ca 1,25 h autosõidu kaugusel Surfersist lõuna poole, New South Wales’is. Nii et esimene kord, kui Queenslandist jala väljapoole tõstsime. Teel Byronisse imestasime Aus floora ja fauna üle – küll on ikka külluslik, võrreldes sisemaa totaalse whoop-whoop’iga (*outback, asustamata tühermaa).
Byron Bay keskus oli tüüpiline small town city center. Uus ja huvitav aga sellegipoolest. Ja siis siirdusime Kairtsi ja Pauliga (“Adam Sandler” aka Jan pidi jälle uusi Byronisse sõitjaid vedama minema) ranna poole. Alustasime Main Beachist. Njaaa, algab see otse kesklinnast, ja oli nice. Very nice. Nii et kõik see mees, digimonid välja ja shootingule. Helesinine vesi, valged laineharjad, valge liiv… sellega võib juba ära harjuda… “Siin on ikka nii ilus…”, kostus meie huulilt ikka mitmeid kordi… Main Beach läks sujuvalt üle Clarks Beachiks… Ja Clarksil leidus juba märgatavalt rohkem surfajaid, nii proffe kui ka “kuiva trenni tegijaid”. Clarksi üks highlighte oli aga krabipoiss, keda laine siia ja sinna uhas ja kes vapralt püüdis leida oma kohta siin suures suures maailmas. Aga äkitselt oli ta tähelepanu keskpunktis ja säras täies hiilguses rambivalguses. Õigemini siis välgusähvatustes. Krabipoisile siinkohal palavad tervitused.
Clarks beachi tipus oli vaateplatvorm, kust avanes imeilus vaade. Ühelt poolt võis nagu peopesal näha Main Beach + Clarks Beachi ja teiselt poolt Watego’s Beachi. Ja seda view’d me nautisime ja nautisime seal… Ja siis kogunesid meie vaatevälja need kõige uljamad surfarid-lainepüüdjad… kõhuli boardi peale jaseda õiget lainet ootama… iga lainega kaasa ei minda, oodatakse ikka neid suuremaid ja vägevamaid… ja siis… siis surfatakse… muudkui vaata ja imesta, mis kõik võimalik ja kui megasuperäge see tundub… ja noored plikuskad võidu vanade “surfikarudega”… tundus, et pealtvaatajad olid ainsad, kes aeg-ajalt hinge kinni hoidsid…
Vaateplatvormi trepi all nägime päris pirakat sisalikku. Ja ka tema sai ilusti digimonile jäädvustatud. Üldse on nii, et kohe kui päris “linnast” välja saad, hakkavad kohalikud loomariigi esindajad ennast ikka märgatavalt tihemini ilmutama. Logisch ka igati, aga lihtsalt igasuguste elukatega ei tahaks väga kokku puutuda. Eriti veel ootamatult.
Clarksilt liikusime edasi Watego’s Beachile. See oli ilusam kui Main + Clarke kokku. Votnii. Et siis veel ilusam. Oli ta selline kahe kaljurünka vahel ja mõnusate lainetega. *Kui kõrgele see “ilusa” skaala üldse veel minna võib?
Kerge eine ja siis rannale siruli… Päikesepoisi kätte… Oojaaa, päikesepoiss ei ole midagi nii süütuke, kui arvata võib… Aga anyways, Watego’s hüppasime ka ookeanivette ja felt the wave power. Ookeanivees ujumisest rääkida oleks veidi ülepaisutatud. Pigem on tegu lainetest ülehüppamise, nendega võitlemise ja siis kahe laine vahepealse taastumishetkega. Ei ole ju tegu Pärnu ranna kergete võngetega… Ja mõni jõulisem kohalik laine lööb ikka täiesti jalad alt… Ja siis eksisteerib veel oht, et leiad end ühtäkki vee poole tagasi liikumas, kuigi on suur soov kalda poole sumada. Nii et power on võimas ja kivide läheduses ei maksa väga “ookeaniujumist” harrastada. Just a little tip;).
Lainemöllud Watego’s üleelatud, oli aeg tõsisemaks kehakinnituseks. Jan tuli võttis meid ilusti peale Wategost ja nii saime ägeda “Learn to surf” bussooniga ka nö väljaspool shuttle service’i marsruuti sõita.
Sea food on Aus-s mega pop ja trendy, nii et tegime siis meiegi kerge lunchi Fish Headsis, Byron Bay ühes populaarses sea food restos. Vaade rannale muide;), Main Beachile. Lasime endale lauale tuua Mixed Plate’i erinevate sea foodi andidega. Ja kõik tükikesed olid ilusti paneeritud, ehkki päris fish’n’chips’iks ikka ei läinud. Natukenegi säästurežiimi. Fish Headsi ees nägime ka “tõelist” hipit – täpselt nagu filmis – kohmitses ta oma lillelise vani juures, endal pikad juuksed tuules lehvimas. Vägagi hipimees.
Ja pärast kerget jäätiselaksu asusime sõidule oma eelviimasesse sihtkohta – Cape Byronisse. Cape Byronis asub Aus maismaa kõige idapoolsem tipp ja kuulus majakas (1901). Aga tee bussooni parkimiskohast sihtpunktini oli küllastatud üle ootuste väga-väga-väga ilusate vaadetega, aga samas ka kõrvetava päikesega. Ja tee lighthouse’ini laiendas jällegi meie “ilusa” skaalat ühe pügala võrra kõrgemale. Seda ilu ei ole võimalik lihtsalt kirjeldada ega ka digimonile 100%-liselt jäädvustada. Saab vaid kerge ettekujutuse. Inimtühi, helesinise-roheka varjundiga vesi, vahutavad lained, helevalge liiv… nii kaugele kui silm ulatub… *ma loodan, et pildid ikkagi ka üles saavad…
Lighthouse oli nagu majakas ikka – mäe otsas ja valge majake. Aga esimene nähtud Aus majakas on ikka eriline. Ja siis The Most Eastern Point of Mainland Australia. Huvitav, millal The Most Southern, Western ja Northern tulevad?:) Ja view missugune jälle. Seal olla aeg-ajalt ka delfiine ja vaalu näha… Aga täna mitte. Ju nad ei pidanud vajalikuks end meile lihtsalt veel näidata.
Cape Byronile järgnes Broken Headsi vihmamets ja rannariba. Vihmametsas lasid bushturkey’d ringi, nii et ikka ja jälle ehmatasid nad meil põõsasahinaga või lihtsalt kuskil raja ääres tuuseldades. Punase peaga kalkunid on need kohalikud. Ja Broken Heads beach oli jälle ilus, kuid siiski pjedestaali kõige kõrgemale kohale ta ei tõusnud.
Ja tagasi Surfersis, tulid Paul ja Jan meie Skyline’i BBQ ja spa pool’i mõnusid nautima. Kuna meil oli ainult üks(!) taldrik, aga neli kahvlit nelja peale, siis ajasime nelja kahvliga oma lamba-ja kanafileetükikesi ja muud kraami mööda seda üht taldrikut taga. Väga sõbralikult muide. Ahjaa, tegime german djuudidele eestipärast tomati-kurgi salatit ka. Hapukoorega. Neile päris maitses.
Mida ikka lõpetuseks öelda, kui et tore päev oli täna. I liked it.
Nii palju ilusat loodust ühe korraga. *Seda ei ole kunagi liiga palju.
Ja nii palju päikest ühe korraga. *Täna läks märkamatult liiast. Tuleb spf 30+ soetada. Ilma naljata.
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home