Jõulud 2006 Surfers Paradise’i moodi

Pühapäeva hommikul oli ühtäkki meie elamine eestlasi täis – kairts jõudis oma reisult tagasi ja võttis brisbane’ist härmsi-anni ka kaasa. Kõik see mees jõuluks ju Surfersisse ikka iseenesestmõistetavalt:). Ees ootas eestlaste jõuluõhtu Tiidu-Paavo place’is.

Oojaaaa ja siis kappasime üheskoos jõuluostoksille - Mollyle tuurid sisse ja Pacific Fair’i poole ajama. Ostukäru sai ikka igasugust hääd kraami täis laotud. Alustades 2,7-kilosest sealihakäntsakast ja german sauerkrautidest ja lõpetades laimimaitselise coke zeroga (no mida veel, eksole:D). Ees ootas kolmekäiguline jõuludinner, mmmmmmmm:P. Ja igale maitsele midagi – väikesed jõulusoovid tuleb ju ikka täita:).

Kogu kraam kassalindilt läbi lastud, laadisime Molly jõulukraami täis ja panime Tiidu-Paavo place’i poole tuld. Kõik see kraam vajas ju putitamist, enne kui jõululauale potsatada oleks saanud. 3h-st putitamist, nagu selgus:).

Eestlaste Christmas Jämm koondas enda hõlma 11 eestlast – peale Annuška-Kairtsi ja Jarzi-Tiidu veel Härmo-Anni, Tiit, Paavo, Kalju, Meelis ja Henn. Päris paras gäng, peaks ütlema. Ja üks väägade mõnus gäng, peaks ütlema. Ooojaaaaa.

Nii, seapraad läks ahju 17.15. Kilode ja aja järgi oli meil täpne arvestus, millal peaks kõik minuti täpsusega valmis olema:D Meie Anniga lugesime algul tunde, pärast juba minuteid. Vahepeal oli aga kerge kartulisalati-vorstikeste-täidetud munade-MUSTA LEIVA ring kui entrée-roog. Kõigil sähvatas “nagu Eestis”-tuluke põlema. Ja jäigi õhtu lõpuni põlema. Nii osavad olime eesti-tunde tekitamisega:).

Enne main corse’i käis meil aga Secret Santa. Või siis õigemini, Secret Santa oli Tiidu-Paavo place’i ühte toanurka kõikidele väikesed jõulupakikesed jätnud, ta leiab head lapsed ikka igalt poolt ülesse:) Egas midagi, Kalju tõmbas sombreero pähe ja asus pakke välja jagama. Aga jah, niisama lihtsalt ei taheta ka siinmail kinke kätte anda, ikka laula või tantsi või mängi trummi. Ja sealt need etüüdid siis kostuma hakkasidki – üks uhkem kui teine. Ägeeeee:). Ja igaüks oma Secret Santa läkituse kätte saigi. Aitähhh, Secret Santa!:)

Aga siis… Seapraad tiksus viimseid minuteid, ahjukartulid võtsid viimseid pruunistumisseansse, Sauerkraut podises veel viimseid tuure ja siis valmis ta oligi – meie jõuluõhtu põhikäik – seapraad ahjukartulite ja hapukapsaga. Ja ikka väägade hea tuli. Ilma naljata. Kõik kiitsid ja sõid mõnuga. (*ainult kartulid ei andnud koduse antsu mõõtu välja:D) Tüüpiline estonian jõuluaegne ülesöömine läks lahti, pole midagi salata. Aga olgem ausad, sellist eestimaist praadi polnud meist keegi veel siin mandril oma maitsemeelega uudistanud ka. Ja nii me siis sõime ja tõdesime veelkord, et nagu “päris” kohe.

Ja siis järgnes puuviljade-küpsiste-mud cake’i voor. Mud cake on šokolaadiglasuuriga šokolaadikook eksju-onju ja ütleme nii, et selle ülihead maitset meenutame me veel praegugi. Oli hea, oliiiii… Ja Anni küpsetatud ja megalahedalt kaunistatud piparkoogimehikesi meenutan ma ka heldimusega:). Olid head, oliiiiiiiiiid…

Aga jah, õhtu lõpuks olid meie kõhud nii täis kui täis. Nagu tüüpiline eesti jõul ikka:). Nii möödusid siis jõulud 2006 meie 11 aussie-eestlase jaoks. Teistsuguselt kui tavaliselt. Soojemalt kui tavaliselt, kodust kaugemal kui tavaliselt… Aga ma arvan, et jõulud 2006 jäävad meile kõigile meelde. Oma erilisusega. Ja kunagi saame lastelastele rääkida, kuidas isegi kaugel-kaugel austraalias said ahjukartulid-hapukapsas-seapraad ja kartulisalat välja võlutud ja kuidas sombreeroga santa clausile sai “jõuluvana, punanina…” loetud… Vot.

25nda hommikul olime meie kairtsiga aga nagu kaks miškat Sheraton Mirage’is kohal ja valmis oma usinust 38$-lise tunnitasu eest demonstreerima. Go, Public Holiday Rate! Tegemist oli Christmas Lunchiga, kus pered said endale 175 $-lise ninaraha eest laua bronnida ja üheskoos jõullubuffet’d nautida. Siinsed kombed on ikkagi natuke teisemad kui meie harjunud oleme. Kui “meile” on omane jõulude tähistamine oma kõige lähedasematega oma kodus privaatselt – isikliku seaprae ja hapukapsaga, siis “neile” on omane jõulusööming 60 lauaga täidetud hotelli banketisaalis, jagades oma jõulurooga sadade teiste jõululistega. Jõuludinner kella 12st 15ni. Võõras maa, võõrad kombed. Mina eelistaksin iga kell “meie” varianti. Aga siiski oli nii-nii tore vaadata, kuidas perekonniti ja põlvkonniti jõululaua taga kokku saadakse, kuidas vanavanemad lastelastega usinalt tegelevad, kuidas kõige pisemad päkapikud oma esimesi jõule tervitavad jne jne. Ehkki jah, oli nii 20seid kui ka 2seid laudu. Need viimased tekitasid emotsioone. Mitte just kõige paremaid. Üldse oli see laupäevane üritus kuidagi emotsiooniderikas – heldimust ja härdust kui palju. Ja ühtlasi jõudis ka üsna selgelt kohale, et need jõulud mööduvad kodust ikka kaugel-kaugel eemal. Kaugel eemal oma kallistest inimestest. On asju, mida võtame iseenesestmõistetavalt. Aga ei tohiks.

25nda õhtul tuli minul kerge Toscani’s vahetus ka veel otsa, nii et tegevust jagus… Ehkki väsimus oli nii-nii suur ja parema meelega oleks koju kairtsi-jarzi-tiidu juurde jäänud. Aga ei… Tööl oli täielik hullumaja – jällegi ma ei saa aru, miks inimesed jõulude ajal nii hirmsasti välja sööma kipuvad, ikka kodus ja ikka omadega peaks ju olema oige ja hää. Mis mõnu on oma närve rikkuda esimesel jõulupühal ülerahvastatud restoranis, kus jookide-söökidega läheb tunduvalt kauem aega kui tavaliselt ja kus privaatsusega ei ole priisata? Vastust teavad vaid aussied. Ja ka pärast Toscani vahetust ei olnud esimene jõulupüha minu jaoks lõppenud. Õhtul-öösel tegin veel mõned Skype’i kõned (*mõnusad, aga samas igatsust-tekitavad…). Eestis oli ju kätte jõudnud jõululaupäeva õhtupoolik ja parim aeg jõulutsättideks. Ohh seda ajavahet ikka küll. Meil seapraad juba sisse vitsutatud ja kõik juba möödas, kodustel homiedel seapraad alles ahjus särisemas ja kõik alles ees. Ohh seda elukest ikka küll:).