Take-off to Surfers Paradise

Peale laupäevaõhtust klubikülastust oli pühapäevane ärkamine suhteliselt hiline ja vaevaline. Aga Ashile ja Arpile oli soov hommikuks/lõunaks kartulisalatit ja pannkooke maasikate+jäätisega “in an Estonian way” teha. Nii me siis vaaritama hakkasimegi. Ja mida kõike me siis avastasime – Woolworths’i Lite Sour Cream on täielik analoog EESTI hapukoorele, tavaline Sour Cream aga mingi kahtlane jura. Nii et ärge seda konsumeerige siia tulles;) Väike reisitip ka sekka ikka. Ja ohh seda imet – Felixi kurgiviilude imehead maitset võib ka siinsetes kurkides ilma vaevata taasavastada. Vorsti asendasime singiga ja see oli ka täiesti “normaalse” singi maitsega. Ainult et kohalik kartul jättis oma olemuselt soovida. Valge ja maitsetu. Sooviks eestimaist. Varsti jõulud ju ka tulemas. Äkki saab mõne EESTI kartuli jõuluvana kingikotti soovida? Aga kokkuvõttes tuli salat siiski päris hää. *Ash võttis kaks portsu. *Oma šoksidel järel käinud Keit tundis koduse maitse ära. *Meis tekkis ka kodune tunne. ***Järeldus: kartulisalat tihedamini menüüsse. Pannkoogid olid ka maitselt mmmmmm:P, aga Kairi võrdlev analüüs ülepannikookide tavaliste ja “meie” omade väljanägemise kohta andis küsitava tulemuse. Diagnoos: 4 muna oli vist meie portsjoonile liig, mis liig. Järgmine kord ei lahmerda niimoodi. Aga maasikad ja jäätis said sätitud oioi kui fäänsilt. Et ikka “easy on the eye” oleks. Ja siis ootas meid pakkimine. Sest pühapäev oli ju kolimise päev. Ehk siis take-off to Surfers Paradise. Skyline North ootas meid. Kuna minu uus Red Wonder neelab endasse rohkem tavaari, siis asjade mahutamisega õnneks probleeme ei tekkinud. Mõnus. Ja kõik on kompaktselt ühes kohas koos. Normaalne. Aga ma ikkagi ei saa aru sellest, kuidas tõsised bäkkpäkkerid oma elu ainult ühte seljakotti suudavad pressida. No ei saa. Minu elu vajab ikka märksa enam “must be” stuffi. Aga Ash ja Arpi on lihtsalt super. Tõsiselt. Nad tõid meid autoga Surfers Paradise’i ja seda oma Christmas Party-järgsel päeval. Aitääähhhhhhhh!!! Aga sõit Surfers’isse tekitas kummalisi emotsioone. Jätsime endast maha juba koduseks saanud Brisbane’i ja nüüd alustame jälle otsast. Kerge melanhoolianoodike andis tunda. Kindlasti oli oma roll ka paduvihmal, mis meid terve tee taga ajas. Paduvihmaga pole Surfers’isse just kõige parem jõuda. Eriti veel sellisel “esimesel” õhtul. Ashi ja Arpiga Byebye öelnud, jäime kahekesi oma tuppa. Aga mõnusat “kodust” tunnet ei tekkinud meis. Aga esimese 10 minutiga see vist ei peagi tekkima. Nii et üsna pea läksime välja tuuritama. Njahh, kuhu ikka väga minna, kui vihma ladistab väljas. Nii me siis Chevron Renaissance’i tornide fuajeesid väisasimegi, et näiteks receptionist küsida, what’s the thing with the Internet – kus ja kellele see lubatud on. Ja mis me siis teada saime – WIFIt saab käia nillimas vaid ühe toweri fuajees. Harjumatu on olla ilma ööpäevase internet-accessita. Tuleb tunnistada, et meist on saanud netisõltlased. Ja nüüd ootab meid ees nädalane võõrutusravi. Ja blogimiseks on uus tehnika – vabal hetkel Word-is kirjatöö valmis ja siis millalgi upload fuajees. Vähemalt plaan on selline. Homne plaan.

Siin Annuška, siin Surfers Paradise, Gold Coast, Australia. *Täitsa vuntsilt kõlab ju:)