It’s Mangrove Time – so lets mangrooooooooove!

“Yeees, you got the job!” paitas meie kõrvu teisipäeval. Broome’is käivad asjad kiirelt nagu kellavärk. Esmaspäeva ennelõunal jätsime oma applicationid ja cv-d Mangrove Resort Hotel receptionisse, juba pärastlõunal tõmbas mr Lee traati ja leppis intervjuuks aja kokku. Teisipäevaks. Ja teisipäeval intervjuu lõppedes oli meil töö-ja elukoht olemas. Jah, ka accommodation assistance’it pakuti meile küsimise peale. Ja juba neljapäevast oleme graafikus. Kiirelt ja kergelt läks seekord. Annnbiliivibl. Aga millega me siis tegelema hakkame – rocket science’it ja tuumafüüsikat arendama ei hakka, endiselt Food & Beverage Attendant’id. Hommik-õhtu-baar. Me oleme ju universaalsed. Taaskord. Ja meie tööpõld laiub siis Mangrove Resort Hotel’is. Broome’i mõistes on see kompleks päris vunts. Kaks pool’i, jaquzzid, kaks baari, a la carte, functions room jne jne… Nii et not bad. Not bad @ all. *Õunanoppimiseks ühesõnaga seekord veel ei läinud, kuid seda mõtet ma ei ole maha matnud. Kununurra aka agricultural paradise ootab ju meid veel ees:) **Ja esmaspäeval oli meil väike jutuajamine ka ühe merekaruga, kes otsis oma luksjahile crew’d. Oleks neljaks nädalaks ankru hiivanud ja põhja poole Horizontal Waterfalls’ide poole seilanud. Neljaks nädalaks eemale tsivilisatsioonist. Nii et huvitavaid pakkumisi jagub siin. Küsimus on vaid prioriteetides-soovides. Aga nüüd Mangrove’i juurde tagasi. Mangrove’is oleme ise ka alates Broome’i jõudmisest öömaja saanud, sest hetkel neil on paar tuba veel backpackers’id ja simply the best hinna-kvaliteedi suhe on. Nii hästi pole me tükk aega tudida saanud kui siinsetes laiades, pehmetes ja ülimalt mugavates pesades. Ja nendes pesades oleme mõnel õhtul ka mõnusasti laiselnud, et akusid laadida. Neljapäevast tuleb ju jälle 101% tööinimeseks hakata. Ees ootab working part working holiday’st. Nüüd me mangruuuuvime. Mangruuuuuvime ööd ja päevad. Aga jah – kuus nädalat reisimist on läbi selleks korraks. Kuus nädalat oleme on the road olnud. Alguses vapralt oma punaste kofferungidega, alates Melbourne’ist oma kalliks saanud backpack’idega. Päris palju on ikka nähtud-tehtud. Ja ütleme nii, et suurem osa aussie-ländist on nähtud. Kuid veel on vaja üht-koma-teist üle tsekata oma silmaga. Siis on ikka täismäng. Šahh ja matt. Vot.

Broome Report

Broome on selline väikene linnakene. Center on üks peatänav ja sellega põhimõtteliselt linn piirdubki. 4km linnakeskusest asub Cable Beach, mis kuulub kindlasti meie uute lemmikute hulka. Päikeseloojang palmidega ääristatud Cable Beachil on igatahes vaatepilt omaette ja kaamelisõit loojuva päikese taustal tuleb ka ükskord järele proovida. Broome’is on püsivalt soe. Päeval üle 30 pügala. Broome’is saab pläffaritega öösel ja päeval ringi tatsata. Broome’is on high season alanud ja lubatakse heaps of jobs. Broome’is on Coles. Broome’is on Commonwealthi pangaautomaat. Broome’is on Sun Pictures’ vabaõhukino. Broome’is on pärlipüüdjate laevukesed. Broome’is on pop ööklubi Oasis. Broome’is on pärlipoed. Broome’is on abod. Abod võiksid olemata olla. Endiselt ei kuulu prk-d Abod mu lemmikute hulka. Suuremal osal neist ei ole kodu. Päeval tuterdavad nad kambakesi linna peal, ööseks suunduvad kas oma liivaluidetel asuvatesse telk-häärberitesse või siis keeravad lihtsalt keset linna murumättal või palmi all teist külge. Ja siis nad läbustavad. Ja siis nad levitavad ebameeldivat haisu. Valge inimese kommet igapäevaselt ennast puhtaks küürida nad ei pea millekski. Ja siis neil on oma prügiga väga omapärane läbisaamine – lihtsalt jätavad oma sodi maha, kui ise kuskilt lahkuvad või siis ühe alternatiivina viskavad sodikotid lihtsalt autoaknast välja suvalise koha peal. Jah, mõned toekamad abod on autoomanikud ka kahjuks. Kahjuks just sellepärast, et siis, kui autojuhtimisoskust jagati, loopisid abod outbackis bumerangi ilmselt. Miks muidu oli ühel abo-tädil tõsine kavatsus mu sääreluud oma mikrobussiga ära rihtida. 10cm jäi puudu. Või siis on nad evil bitchid ka veel peale kõige muu. Ei tea. Ühesõnaga, to cut the long story short – linnaeluga mittekohanduvad abod võiksid outbackis edasi bumerangi loopida. Oleks neil kergem, oleks kõigil kergem. Vaikselt oleme aga oma püsivama elukoha otsingutega ka alustanud. Pühapäeva hommikul 9.30 olime esimese potentsiaalse “kodu” ukse taga. Ja pool tundi hiljem järgmise ukse taga. Aga ei olnud need kohad meie uuteks kodudeks sobilikud. Saba kinni-nokk kinni. Kuid orienteerumise käigus leidsime ühe maja eest muruplatsilt palmi otsast alla kukkunud kookose. Kord kookose juba leidnud, ei saanud teda maha ka jätta. Egas midagi, tassisime kookose oma öömajja ja mõtlesime, mis imenipiga me selle “õige” kookoseni jõuame. Kuna meie backpackid ei sisalda esmaabivahendeid kookose lõhkumiseks, siis siirdusime teravaid kivinurki otsima. Mida pole, seda pole. Mis ei purune, see ei purune. Vaikselt puges juba pettumus hinge, et kookos jääbki proovimata. Kuid me siiski oleme visa hingega. Kookos nätaki-nätaki vastu asfaldti ja küll ükskord see esimene kiud ka küüneotsaga lahti saab kistud. Ja siis järgmine ja siis järgmine. Ja 30 minuti pärast on juba pool kookosest näha. Ja siis hüüab mehike üle aia – what’s ya doin’ there? Tryin’ to open the coconut? Come here, I’ll open it for ya. Mehike tagurdas oma tööriista-autoga värava ette ja tõi lagedale trelli, haamri ja noa. Nojahh… meie küüned-näpud ikka selliste tööriistade vastu ei saa. Ja nagu naksti oli kookosest piim tassi sees ja esimesed kookosetükikesedki hamba all ragisemas. Täiesti söödav kookosepoiss oli. Uskumatult hea isegi. Ja nüüd me teame, et palmi alla potsatanud kookoseid võib teinekordki üles korjata. Ja nüüd me teame, kus neid kookoseid saab kiiresti avada.

10 days to Broome... (vol 2)

Cottesloe-Cervantes-Geraldton-Kalarri-Denham- Monkey Mia-Carnarvon-(Tropic Of Capricorn)-Coral Bay- Exmouth-Tom Price-Port Hedland-Eighty Mile Beach-BROOME... 11.04-20.04.07 Spido näit Broome'i jõudes 5179 km:)

Day 5

Outback. Tropic Of Capricorn. See on nüüd siis ületatud. Oi, milline kuumus meid autost välja astudes tervitas – kuid paar hetke kohanemiseks ja saunalava-tunne muutus täiesti talutavaks. Meie photoshootingu ajal peatasid aga kohalikud farmer Johnid oma auto kinni ja vupsti olime me nende 4WD kastis. Outbacki Murka ilusasti ka aksessuaariks sätitud, saime oma Lihtsa Elu pildid jäädvustatud. Go, Simple Life!:) Coral Bay. Korallrahu laht. Tule ja snorkelda ainult! Tule ja chilli ainult! 100% relax ühesõnaga. Aga enne veemaailma mattumist tabas meid üllatus – backpackers’is rooms fully booked. No kui fully booked, siis fully booked. Öö rannas tähistaeva all ei jookse kunagi mööda külgi maha. Eriti veel outbacki roadtripi käigus, eksole. Ja selle kasuks me ka otsustasime. Kuid sellest kõigest hiljem. Kannatust:) 5 kuldraha eest rentisime endale snorkeldamisvarustuse ja tormlesime kohe veemaailmaga tutvust sobitama. Ja randa jõudes oli jälle vauuuuuuuuu-hüüdmise koht. Helevalge liiv ja helesinine-sinine-tumesinine vesi… Päike ja pilvitu taevas sinna kõrvale… Lestad jalga, mask pähe, toru suhu ja minek! Esimest korda maski ja toruga vees hulpida oli natuke harjumatu, kuid andke mulle minut kohanemiseks ja ainult toru paistab veel veepinnalt:) Pole muud, kui lestadele tuld ja silmad kui kullil pähe sättida. Ja vesi kannab tegelikult iseenesest. Ookean on ju. Soolane on ju. Vaikselt hõljud mõnusasti mööda rannaäärt. Ja mida me siis nägime. Koralle. Suuri ja väikeseid, kõikvõimalikes shape’ides, kuid valdavalt pruune-halle. Kalasid, vähem suuri ja rohkem väikseid – kollaseid, siniseid, sebrasid, vikerkaarevärvilisi. Taimi igasuguseid. Ja raid nägin ka. Oli teine liiva peal ja hõljus seal. Ehmatas ära natuke. Aga all in all – esimese snorkeldamise korra jaoks päris tore elamus. Kuid mis seal salata, ootasin värvilisemat maailma. Kuid ilmselge on see, et a la rannast 150 meetri kaugusel ikka tõelist elu ei näe. Nii et ma jään endiselt idakalda Great Barrier Reefi ja selle avarusi ootama. Ja siis – päikeseloojang rannas vaadatud, pimedus ümberringi… Mida teha… Ega muud midagi, kui sleeping bag’id välja ja randa tähti vaatama. Aga sobivat kohta otsides saime paraja üllatuse, kui ühelt randa viivalt teelt sisse keerates oli kohe vesi vastas – no mida?!? Kas tõus on meie öömaja üle ujutanud? Natuke paanikat… Kuid nii hull asi siiski ei olnud – me lihtsalt ei näinud silti “Boat launching area”:):):) Otsingud jätkusid. Edukalt. Leidsime koha, kõik ok. Ja tundsime ennast mõnusasti. Aga jah, kui Coral Bay “city centeri” (120 kohalikku asukat + sajad snorkeldajad) rannas sleeping bag liivale visata, siis võite kindlad olla, et möödakäijaid ja uudistajaid jagub ja enamasti on nad drunken teenagerid (suhteliselt ebameeldiv seltskond ühesõnaga). “What the hell is that? People?” (Kolm magamiskotti nagu bratwürstchenid reas). Taskulamp näkku ja “Who are you?”. Aga varsti hakkas asi meile juba nalja tegema ja fraasid “Stop walking in our bedroom”, “No pedestrian access in this area” jms lendasid üksteise järel:) Aga üle sai see öö elatud. Kuid vahelduseks võiks nüüd jälle mõne aja voodis linade vahel magada:) Hommikul olime jälle täies snorkeldamisvarustuses ja ready to rock in da underwater-world. Korallid-taimed-kalad-päike-vesi-pilvitu taevas… Ja jälle sain oma australian tan’i tuunida. That’s the way I like it… Day 6 Outback. Exmouth. 2500 asukaga linnake tõotas leviala. Kuid mida pole, seda pole. LEVI pole. Endiselt. Ise maste püstitama ka ei hakka, nii et elame siis leviaugus edasi. Linnake, kust ootasime Coles’i või Woolie’t, et ometi saaks neist Tante Emma Supermarketitest, kus kõik on hirmkallis ja valik hirmväike, puhata. Aga oh ei. Tante Emma Corner Shop’iga peame jällegi leppima. Aga kohalike jaoks on corner shop ja bottle shop juba ühisnimetuse all “shopping centre” / ”mall”. No las ta siis olla. Läbisõidu ja ühe öö kannatab täiesti olla siin. Pikemaks ajaks ümberpaiknemine oleks aga täielik killer-otsus. Homme jätkub teekond sisemaale, Karijini National Park’i. Üle 500 km sisemaale. Gooo, OuTbAcK, Gooooooooooooo!!! Day 7 Outback. Sadade kilomeetrite kaupa. Ca 600 km outback’i. Esimesed km-d automaadiga ja vasakpoolse liiklusega. Been there, done that. Lehmad-pullid slaalomiks tee peal. Kümnete kaupa. Pimedas pulliga tõtt vaadata on ikka päris hirmutav. Ja küll neil jagus ikka uudishimu meie mašiina vastu – vaatasid ja uudistasid silmagi pilgutamata autot nagu äsja-maandunud ufolaeva. Aga ei tea iial arvata, mida pullipoiss mõtleb ja kuidas käitub – kas otsustab esiaknasse karata või siiski rahulikult minema kõndida. Õnneks meie puhul otsustasid nad viimase kasuks. Ja neid lehma-pulligänge kohtasime me teel veel mitmeid. Ja iga põõsas tundus kui lehm-pull. Tom Price. Ootasime üht väikest roadhouse’i, saime aga WA mõistes päris piraka linna, kus olid isegi Coles ja Blockbuster. Aga öö tuli meil autos veeta. Üha “ekstreemsemaks” see trip meil läheb.

Day 8 Outback. Üllatavalt roheline on outback täna. Aasad siin ja aasad seal. Rohelised puud siin ja rohelised puud seal. Mäed siin ja seal. Ja mäed ei ole mitte punase liivaga kaetud nagu tavaliselt, vaid roheliste murumätastega. Ja päris hea on vahelduseks. Karijini National Park. Kaljuronimine 2h järjest, kosutav suplus Circular Pool’is vahele. Igati normuljonks nähtus. Port Hedland. Mining town. 110%. Tagasi tsivilisatsioonis ehk leviaugust väljas:). Negatiivne üllatus oli aga, et backpackers’id olid kõik kinni pandud – Lonely Planet on täiesti aegunud! Ühel backpackeril viis nt tsüklon alles hiljuti katuse minema. Päris karm. Ja üldse on siin linnas majutusega kehvad lood. Kõik on booked out. Ja mis välja tuleb, kohalikud elavad nagu miškad vagunelamutes karavanpargis. Kuidas ja mismoodi nad selle välja kannatavad, jääb nende teada. Aadressiks Port Hedland Caravan Park, 5th Avenue, Cabin nr 191 ??!??... Kahtlane... Meie ööbisime ka ühes Tomi-Pippa vagunelamus, kus on küll tiivii, röster, külmkapp, pliit, veekeetja ja aircon (!), kuid siiski jääb see vagunelamuks. Kõik. Jutul lõpp.

Day 9

Enne hommikust teeleasumist tegi Tobias sellise triki, et tagurdas camping-platzil raudpostile otsa. Juhtub ikka, eksole. *kes selle raudposti küll sinna suras?:D aga Hyundai sai kriimud külge ja Tobiasega tagasi Perthi jõudes läheb ravile.

Outback.

Eighty Mile Beach. Merekarbid rannas. Avastamist kui palju. Shellide avastamisest tekkis juba sõltuvus:). Öömaja oli meil tähtede ja palmide all. Häärber nr. 144. Aga Tibud eelistasid Hyundaid:)

Day 10

Outback.

BROOME. Väike mõnus linnake. Pikemad Broome'i raportid järgnevad edaspidi:)

On the road so far...

Al... 11.04.07 Cottesloe-Cervantes-Geraldton-Kalbarri-Denham-Monkey Mia-Carnarvon-...

Cottesloe. Keskpäeval vuras Tobias tutika Hyundai Accentiga hosteli ette ja nagu kolm miškat kunagi asusime teele. Hyndai läbisõit enne tripi algust oli 1561 km. Jääme huviga ootama spido näitu Broome’i jõudes. Outback. Kuna OUTBACK on täielik “ei saa üle ega ümber” topic meie WA ja NT tripi käigus, siis tuleb sellest natuke pikemalt kirjutada. Punane liiv mõlemal pool teed. Sekka üksikud puukesed ja põõsakesed. Nii kaugele kui silm ulatub. Aeg-ajalt kaugel paistvad kõrged valged liivaluited. Valge ja punane kõrb. Outbacki-lambad. Kambakesi koos. Üksinda. Vastavalt soovile. Mida nad liiva seest söögipooliseks leiavad ja kust keelemärjukest saavad, on müstika. Aga outbackis nad elavad ja tunduvad rahul olevat oma eluga. Üle ootuste pikad sirged teelõigud. Talla aga gaasi. Aga mis seal ikka tallata, kui ikka ja jälle on teeserval (vasakul siis endiselt!) hoiatus-sign, mis teadustab hüppavate kängurude ja muu wildlife’i elukate ohtu. Ja see oht on tõesti olemas. Sest ikka päris päris tihti (ikka kohe päris päris päris tihti, kui aus olla) oli mõni känguru oma lõpu maanteel leidnud ja puhkas selle serval igavest und. Nendest loomakestest oli kahju. Jutud liiguvad, et pimedas autotulesid nähes ei hüppa nad mitte tuledest eemale, vaid hoopis kalpsavad tulede poole. Vale reaktsioon, känksid!!! Ühtki maja silmapiiril ei ole. Autosid näeb teel võrdlemisi harva. Selline see OUTBACK ongi. Täiesti teistsugune Austraalia, kui me siiani näinud olime. Kui idakaldale jäävad sellised gigandid nagu Gold Coast, Sydney ja Melbourne, siis lääs on outback. Total outback. Ja kontrast on tohutu. Esimene Austraalia ja Teine Austraalia. Aga üha enam veendun ma meie WA ja NT avastamisretke otsuse õigsuses. Nüüd näeme igapäevaselt seda Teist Austraaliat. Puutumata, looduslikumat, vähem-kommertslikku Austraaliat. Ja abosid on ka rohkem liikvel. Aga jah, nemad kuuluvad vist isegi kategooriasse Kolmas Austraalia. Vaatepilt, kus räpased ja haisukottideks kehastunud Härrad-Prouad Abod teiste söögijäänuseid alla kugistavad ja ahnelt lisa otsivad, ei ole just parimate killast. Ja need on tõelised Austraallased. Austraallased suure algustähega. Kahju. Pinnacles. “Paekivist tornikeste kõrb” kui püüda puust ja punaseks teha. Pilt räägib ilmselt enda eest. Aga väikesed Pinnacle’i mehikesed nii kaugele kui silm ulatub olid päris kena vaatepilt. Not kiddin’ juuuu. Ja sattusime Pinnacle’i mehikesi vaatama just päikeseloojangu eel ehk siis during the best time you can imagine. Not bad. Kindlasti jäävad Pinnacle’i mehikesed mu läänekalda lemmikute hulka. No doubt about that. Outback. Cervantes. Tsivilisatsioon on meid maha jätnud. Täielikult. Vodafone ei levi. Kõik 480 kohalikku cervanteslast elavad leviaugus, vähemalt Vodafone’i omas. Mismoodi? Ei tea. Lihtsalt elavad. Wifi on ulmeunenägu. Kaasaskantavat arvutit ei hakka kohalikele parem näitamagi, peavad veel üleloomulikuks jõuks. Aga üks öö tsivilisatsioonist väljas on talutav. Nii et ööbimiskohana on Cervantes täiesti talutav. Outback. Geraldton. Tagasi tsivilisatsioonis. Vodafone levib! Hõumid said jälle kinnitust, et elu sees ja kõik ok! Ja Geraldtonis oli juba meeldivalt soe. Ja Woolie oli. Outback. Island Rock. Eagle Gorge. India ookeani kaldal olevad järsud cliff’id. Ühed minu järgmised lemmikud läänekaldal. Aga India ookean on teistsugune kui Vaikne. Rahulikum, väiksemate lainetega, läbipaistvam, malbem, sinisem… Teistsugune ühesõnaga. Ja see teistsugusus on ainult positiivne. Kalbarri. Fakt, et päikeseloojang läänekaldal on vaatepilt omaette, saab taas kinnitust. Ja chicken wingsid bbq-ks olid igati broo valik. Ja 8ses dormis 3kesi laiata oli ka üsna broo. Ja sudokut lahendada kesköö tunnil oli virgutav-uinutav. Jah, oleme sudokukunnideks hakanud. Perthist varusime outbacki jaoks endale sudoku kogumiku, kus sudokud algajatest gurudeni, nii et arendame endas väikseid sudokugurusid peaaegu igapäevaselt. Kalbarri National Park. Nature’s Window, Z Bend – järjekordsed gorge’id, aga seekord sisemaal jõesängi ümbruses. Nature’s Window oli “both thumbs up”. Ilma naljata. Kärbsed – väikesed, õelad ja ründavad parvedena. Palavus. Kõrbekuumus. Liiter vett peale tunniajalist walk’i kuulub kategooriasse “no problemo”. Kärbsed – päästke meid nende neetud kimalaste käest for now and 4ever!!! Nende pinin ja inin kõrvades ja ületamatu soov silma-ninna-kõrva-suhu lennata on lihtsalt ületamatu! Midagi veel rohkem tüütavamat on raske ette kujutada hetkel. Naudime iga kärbsevaba hetke. Vot. Outback. Hemelin Pool & Stromatolites. Väikesed veemehikesed called stromatolited elavad Indiani Ookeanis. Vee all. Jätavad kivi mulje, aga tegelikult on äkši täis ja kasvavad pidevalt. Prk Stromatoliidid tšillib vaikselt vee all… Let it be… Nii kuis on, nii las jääda… Outback. Denham. Linnakesekene, mille activity on keskendunud ühe rannaäärse tänava ümber. Öömaja oli fully booked. Väga abivalmis Farmer John (fitness-kunnini üles pumbatud kiilakas – kuid otsmikul kasvatas ta pikka juuksetutti – ja tattoo-dega ülekülvatud kohalik baarmän) oli aga nii sõbralik, et usaldas meile oma telefoni (meil endal jälle leviauk… taaskord…) ja me saime teada, et Monkey Mias ootavad meid vabad voodikohad. Meie teekond peale päikeseloojangut jätkus. Outback. Monkey Mia. Delfiinid. Rand. Päike. Pelikanid. Outback. Shell Beach. JUMP!!! Outback after sunset – goats on the left, goats on the right, kangaroos on the left, kangaroos on the right, corps straight ahead!!! Carnarvon. Nii-Hao Attack. WIFI for 6$/hour. Karm. Hostel ise aga 1960ndatest. Kummutid-kapid eelajaloolised. Hiiglaslik turbiin-generaator akna taga. Mida veel, kallis outback, on sul meile pakkuda? Palju:) Outback.

On the road... In da OuTbAcK...

Al. kolmapäevast oleme teel olnud... WA-s... Broome'i poole... OuTbAcK'is... Endiselt elus... Endiselt ready to jump... In da OuTbAcK... *Shell beach, 14.04.07

Perth & Fremantle & Cottesloe, 08.04-11.04-07

Plaan läbi kõrbe rongiga Melbourne’ist Perthi tuhiseda lendas vastu taevast, kui kiirel Easteri-ajal olid kõik piletid sold out. Seekord siis ei Krokodilli, Genat ega Sinist Vagunit. Kuid õnneks on aussie-ländi jõudnud odavlennufirmad. Okok, Easteri-ajal ei ole ka odavlennufirmad odavad, aga siiski-siiski. Virgin Blue lennutas meid ilusti 4h Western Australia pealinna. Perthi. *Taas lennata ma saiiiiiin… Hilistel õhtutundidel Perthis lennuki pealt maha astudes tervitas meid SOE õhumass! Ja tõdesime, et kui nii hilja on nii meeldivalt hot, siis on ka päeval meeldivalt hot. Ja et pläffari-aegadele saab taaskord rohelist tuld näidata. Seljakott seljas, otsisime oma öömaja. YMCA Hotel. Kõlab popilt. Maja oli suur. Hosteli kohta üüratult suur. Kahene tuba tõotas ka palju. Ei mingeid 8seid magalaid kahel ööl. Kas 2h-ne jetlag või miski muu tegur (kaldun viimase poole), aga ärkamine järgmisel hommikul venis meil pärastlõunale. Ja siis linna uudistama. Go, sightseeing, gooo! Aga nii palju siis hommikust veel, et öömaja koridoris kohtasime me abosid. Ja neid oli rohkem kui üks. Vanad, habetunud, täidlased abod… ja siis igasugu muud kahtlased inimesed… Help! Nagu sotsiaalmajja oleks sattunud. “Kuidas meil ikka õnnestub?” “No vahel ikka joppab jah.” Aga nii palju siis meie “sotsiaalmaja”-kogemusest. Milline see Perth siis on. Mix uuest ja vanast – vanad restaureeritud ehitised kõrvuti uute klaasist kontorihiilgastega. Arhitektuur mulle meeldib. Mõnus on. Kooslus on hea. Footsteps In Time (5 mehikest erinevatest ajastustest – al 1697 dutch avastajatest ja lõpetades milleeniumimehikesega). Perth Mint. Swan Bells oli ka väga vinksvonks. Kergelt võis aimata Sydney oopera-maja jäljendamist, kuid õhkõrnalt. Kuid mis mulle ei meeldinud, olid linna peale lahti lastud kahtlased inimesed. Üks hullem kui teine. Aga me konstateerisime fakti, et Easter-Sunday’l on norm inimesed oma peredega aega veetmas ja omi asju ajamas ja linna peal kondabki vaid see mittenorm osa. Ja abosid nägime suuremas koguses ka linna peal liikumas. Kampadena. Ei olnud just kõige parem vaatepilt. Räpased, haisvad ja toidujäänuseid otsivad abod. Tõeliste austraallaste tõeline pale. Ja sellised on aussie-ländi põlisasukad. Kurb on nii mõelda. Väga kurb. Aga pärast päikeseloojangut oli äkitselt külm. Külm tuul ja külm õhk. Liiga vara hõiskasime. Eesti vanasõna õpetab, et enne õhtut ei hõisata. Aussie-länd teeb väikese täienduse – enne teist õhtut ei hõisata. Perthi ühe päevaga või õigemini õhe pärastlõunaga ikka ära ei vaata ja nii võtsime esmaspäeval jälle taas kord jalad selga ja panime linna peale ajama. Seekord siis Kings Park. Kings Parkist avanenud vaated linnapanoraamile muutsid meie arvamust Perthist paremuse poole. Ilus oli. Ja päike paistis. Ja soe oli. Ja Kings Parki viiva allee ääres kõrgusid tutikad korterelamud. “Ühes sellises võiks ju täiesti elada.”:) Ei ole nii hull midagi. Esimesest ehmatusest ülesaamine võttis lihtsalt tibake aega. Perthile küllalt aega pühendatud, otsustasime lähedal-asuva Fremantle’i ka üle vaadata. *30 minutit rongiga Perthist. Esimesel õhtul Fremantle’isse jõudes ei olnud külalislahkust just kapaga jagada – all booked out, no vacancy, sorry. Nooojaaaa, egas midagi. Uuesti rongi peale ja paar peatust Perthi poole tagasi Cottesloe’sse. Eelnevalt olime nüüd ette helistanud ja kõik ilusti ära bookinud ja ära kinnitanud. *Siinkohal sõbralik soovitus: et mitte ennast peale päikeseloojangut ilma öömajata avastada, make sure, you book your hostel! Cottesloe kohta meil kaarti ei olnud, raudteejaam oli ka suht algeline, nii et asusime teele sisemise navigaatori najal. Ranna poole. Läbisime edukalt seljakoti maratoni mäest üles ja mäest alla. Märksa etem kui kohvriralli. Ja küll meie juba teame, millest me räägime – mõlema kohta võib öelda, et been there, done that. Hommikul tsekkasime Cottesloe beachi üle. Ilus oli. Pildid kinnitavad mu statement’i:)

Ja siis läksime Fremantle’it uudistama. Goo, Sightseeing, gooo!!! Täies hiilguses. Rail Station, Town Hall, Fremantle Prison, Shipwreck Galleries, Round House jne jne… Sai nähtud jälle kui palju. Fremantle on ka ilusa arhitektuuriga linn. Uueks tehtud vana. Me likes it. Ja õhtul tagasi Cotteloesse tagasi jõudes, ootas meid päikeselojangu nautimine. Läänekaldal loojub päikesepoiss ju veepiirile. Väga spetsilt. Ja siis kokkusaamine sakslastest Christiane ja Tobiasega. Kõigepealt olime tutvunud oma toas elanud Christianega ja kuuldes, et meil plaan Broome’i minna, teatas deutsche selle peale, et tema fellow-german Tobiasel on sama plaan ja maybe Tobias oleks huvitatud reisukaaslastest ja kulude jagamisest. Ja fellow-Tobias oli nõus!!! Goo, Tobias, goooo!!! Nii et hommikul alustame me road-tripi Broome’i poole!!! Gooo, Wild Wild West, goooooo!!! Tobias pole aga mingi lihtne mees. Sakslane on ju:) Aga eks Tobiasest kuulete veel jutte. Road trip ootab temaga ees. Roadtrip Broome’i. Kuid enne teele asumist pidime veel ka Perthi ööelu üle tsekkama ja panime teisipäeva õhtul HipE klaabi poole ajama. Bussiga ja rongiga, kuid kohale jõudsime. Special backpacker õhtu-öö oli. Tasuta tervitusdrink, ahoiii, kopraonud! Ja mušoon oli üle ootuste tasemel jälle. Ippopp ja r+b. Nii võikski jääda. Ja rahvas oli üle ootuste tasemel. Olgem ausad, poleks oodanud sellist õhtut. Vaffa oli. Kogu meie 4sel seltskonnal. Tibudel eriti. Tibud said jälle tantsu vihtuda üle pika aja, ajeeee. Ja mingi kamm meie fellow-germanitel mu tantsimisega oli. Christiane küsis “Have you done this for money?” ja Tobias soovitas soojalt Broome’is dancing queeni karjääri peale mõelda. Nohjahhh… Ma kaalun siiski õunanoppimise käigus üha kõrgematele redeliastmetele astuda. Aga enough nüüd nendest ajaloolistest heietustest:)

Leaving Melbourne...

Millalgi lähitulevikus... Siin on ikka niiii mõttetult külm... Perthi poole... Perthist edasi põhja poole... Sooja otsima... Sinna, kus saab taas pläffaritega ööl ja päeval käia... Sinna, kus saab igapäevaselt päikeseseansse võtta... Sinna, kus palmipuud ja vahused lained koos eksisteerivad... Sinna, kus kaks backpackerit hea sõnaga vastu võetakse... Jah, just nii...

Kohver jääb koos poole eluga Mel-i. Ja ainult teine pool elust siirdub rännakule WA-sse. Ja Northern Territoryle... Aga põhi peab ilmselt meid natuke ootama, sest praegu seal uputab ja kummareid oma jalavarjukogusse soetada ei taha... Aga mais pidi jälle normull olema ja siis tõttame põhja darwinit vallutama... Ikka tõsine aussie-avastus on käsil meil:)

Viimased 1,5 päeva on tehnika suhtes üle hulga aja nagu paradiis olnud - meie hostelis on wifi (!!!). Ehkki ta vahetevahel jupsib ja viskab meile ninanipsu, on ta siiski meie sõber... asendamatu sõber... Aga ei oska pakkuda, millal jälle www-maailma saame... Millal jälle levis oleme... Adelaide ja Perth ilmselt on veel coverdatud, aga ülejäänud lääneranniku suhtes pead pakule ei paneks... Aga ükskord ikka:) Ja maybe even sooner than you expect:) Saubakaa, hõumid!!! Ikka Teie... Bäkkpäkker Änn:)

Melbourne, 27.03- (04.04?)

Melbourne on ilus.

Senistest nähtud-külastatud Aussie linnadest kõige ägedam, kõige ilusam, kõige chillim, kõige mõnsam... KUI siin ainult nii külm ei oleks... See on ainuke AGA... Ja kõige suurem AGA...

Eriti spets oli hostelisse sõita mööda F1 ringrada. Kõik oli veel alles... Pitstop'ide boxid järjest reas... vali ainult, kuhu tahad sisse keerata:) Ja saabumise päeva õhtul St Kilda rannas rulluisutada oli ka väga spets. Eriti kui veel päike paistis ja ilm suviselt soe oli... Aga ilmapoiss hakkas oma tõsisemat palet juba järgmisel päeval näitama, kui meile vihma ja tuult ja jäist õhku krae vahele suunas... Vastik-vastik-vastik... Eesti sügis tuli meelde... Ilm, mille eest me põgenesime... Ja siin leidis ta meid jälle üles... Vastik-vastik-vastik...

Nädalavahetuseks põgenesime Phillip Islandile... Pingviine vaatama ja niisama chillima... Kairi sõpsi Johni "suveresidentsi". Natuke külm oli esimesel õhtul, aga kamin ja magamiskott (jälle!) muutsid peagi olemise väga õdusaks ja koduseks ja mõnusaks jne...

Laupäeva õhtul käisime pingviinide õhtust kojutulemist vaatamas... No on ikka arad ja häbelikud loomakesed küll... Ainult ca 20kesi gängis julgevad koju minna... Ja valmistuvad üle liiva koju tõttamiseks ca 15 minutit... Aga armsad on nad... Tuta-tuta chillivad üle liiva... *siinsed pingviinipoisid on siis meie jaoks mini-pingviinid...

Esmaspäeval tagasi linna jõudes oli kohtumine reaalsusega jälle... Aga seljakotid ostsime ka ära... 50l mahutavad... *kofferung mahutab mul 100l:)... Nii et homme-ülehomme võime oma rännakut western australia'sse ja northern territory'le alustada... Suitcaseritest saavad backpackerid... Tahaks teada, mis saama hakkab:) Endalegi huvitav:):):)

Canberra, 26.03

Kui Canberra pealinn ei oleks, siis oleks ta 101% mõttetu linn. Aga kuna ta on pealinn, siis on ta kõigest 100% mõttetu linn. Kohe järgneb selgitus-põhjendus. Kohale jõudes ja bussipealt maha astudes tervitas meid esimese asjana tohutult külm õhk. Hindasime selle “tohutult külma õhumassi” 15 kraadi peale… Ja külm tuul. Ja ajutine seenevihm… *Neljakuuline Gold Coasti staaž annab tunda… Külma õhumassiga kohtumine oli ikka paras katsumus meile. Seda enam, et Gold Coastil varusime me endale ju neli paari bikiine, mitte pakse kampsuneid ja karupükse. Nii et jah… Esmamulje ei olnud just paljutõotav… Siis edasi… Kuna Canberraks varusime me endale meelega vaid ühe päeva ja plaanisime veel samal õhtul bybye selle linnaga jätta, siis oli hädavajalik oma “elud” kuhugi hoiule anda päevaks… njahh… bussiterminal seda teenust ei osuta – vaja oli vaja ühte kaks tänavat eemal asuvasse hotelli rallitada oma kohvritega… 5$ ja pick-up before 10 pm. Ok, sobis… läksime siis edasi linna peale… LP-s on must-valgelt trükitud soovitatav walking track Canberra külastajatele – 12km pikk ja käib kõik suuremad vaatamisväärsused läbi… egas midagi – LP on meile ju kui A ja O, nii et selle walk-i läbimise võtsime siis endale eesmärgiks… walking track ilusti väikesele linnakaardile ümber joonistatud (me ei kanna päev läbi LP enam kaasas, eieiei:) ), asusime teele… kui esmamuljed olid negatiivsed, siis edasised muljed väga palju ei erinenud… tuli välja, et kõik vaatamisväärtused on omavahel eraldatud vähemalt 1km pikkuse vahemaaga ja 9l juhul 10st tuleb kasutada highway ääres asuvat im

ekitsast teerada (kui selline leitus üldse eksisteerib)… ükski norm linnatänav atraktsioonide juurde ei vii, ainult maanteed… ja parlamendihoonet otsides sattusime me tõelisse võpsikusse, kaugelt aussie-lipp paistis, aga kuidas lähedale saab, no idea… siiski-siiski – võpsiku ühe puu külge oli kinnitatud silt “pedestrian access to parliament house”… ohjahh, mööda mulda ja liiva ja autode eest silkamisi jõudsime kohale… aga midagi ahhetama-panevat parlamendihoone endast ei kujutanud… oleks midagi vägevamat oodanud… vaikselt hakkasime siis edasi tatsama… war memoriali juurde… kaardi pealt paistab lähemal, kui ta tegelikult on… tegelikkuses tuleb teha ümber-järve kõnd, ellujäämisharjutused kiirteel ja bushwalking võpsikus… nagu erna retk:) aga kohale me jõudsime… ja war memoriali seest ja väljast ära nägime… oleks rohkem aega olnud, oleks rohkem uurinud-puurinud ka eksponaate. Aga kl 17 taheti hirmsasti see muuseum kinni panna ja me väga ei hakanud plõksima ka sealsete muuseumivalvuritega. Tagasi city centeris umbes-täpselt poole kuue paiku, võib ainult unistada, et midagi normi (loe: tervislikku) kusagilt kõhutäiteks leiaks. Ja üldse loota, et mingi tegevus sellel ajal veel linnas oleks… Food courtis olid ainukese kohana lahti vaid mac ja hungry jack’s… õnneks me siiski burgeri-teele ei läinud… buss Melbourne’i poole väljus 23.55, nii et aega surnuks lüüa oli meil küll ja küll… kuna väline temperatuur oli meie jaoks juba täiesti kriitiliseks muutumas, võtsime Starbucksis aja maha… *üks kahest kohvikust Canberras, mis oma uksi kl 18st ei sulgenud… Mitte kunagi ei ole hot chocolate nii asjakohane olnud… külmunud ja räsitud turistidele nagu meie oli see esimene positiivne emotsioon… Ja banana-choc chip muffin ja choc crunch… pärast 6t tundi jalgsimatka Canberra kiirteedel on nendest turgutustest veel vähe:) Aga ega nalja ei ole – Starbucks hakkas ka oma uksi peale 9 pm sulgema, nii et tuli uus peaalune leida… Bussijaama terminal, mis muud… Hotelli pakihoiust elud jälle kaasa haaratud, sättisime ennast kenasti bussiootele… möödus 15 min, möödus 30 min, möödus tunnike… aga siis – mingi turvaonkel hüppas kuskilt välja ja teatas rõõmsal häälel a la sorry vaan, aga kl 22 30 paneme meie oma uksed kinni ja palun minge välja bussi ootama… vot siis oli küll tunne, et no mida veel see linn suudab meile pakkuda??? Öösel aetakse inimesed välja külma kätte bussi ootama!?! Raske juhus… Aga ega meie ei ole siis mingid lihtsad turistid, meil on ju elu alati kaasas… nii et meie sikutasime aga oma magamiskotid kohvrist välja ja tõmbasime lukud-nöörid kinni, nii et vaid ninaots paistis… ja nii me seal nagu kaks Southpark’i Kennyt istusime ja oma bussi ootasime… Aga meil oli bussiootajatest kõige soojem ja mõnusam, ilma naljata… Kui kell lähenes südaööle, lugesime bussi väljumiseni minuteid ja lõpuks sekundeid… Ja minema me saime Canberrast… Sooja bussi ja 100ga minema… Sinna enam tagasi ei kipu… Aitas täiesti ühest korast… Enough is enough…

Sydney, 20.-26.03

Sydneys sai üks osa Surfersi bandest jälle kokku. Vahepeal banaanifarmis laineid löönud Tiit ja Paavo otsustasid banaanikorjamisega lõpparve teha ja enne Euroopasse tagasipöördumist viimased aussie õhtud koos meiega Sydneys veeta. Nii et Sydney crew oli neljaliikmeline :) Ja mida kõike see crew siis ette võttis ja ära tegi… Sydney Opera House ja Harbour Bridge õhtusel ajal on definitely worth to see. Ilusad ja võimsad… Veelgi ilusamad kui postkaartidel… Ja kui esimesel Sydney-õhtul midagi nii ilusat näha, siis haarab see linn enda lummusesse… Esimesel õhtul tegime kerge kultuuride mix-i enda jaoks, kui õhtusöögi deutsche restoranis tegime… Õhtusöögi kõrvale etendasid põlvikutes ja lühikestes pükstes ja kaabudes deutsche herrenid kellamängu ja puhusid meeletult pikka sarve… Päris ehe Deutschland keset Sydneyt:) Kui ikka Sydneys olla, ei saa ju jätta käimata ka Summer Bays aka Palm Beachil… Tuluke lõi pea kohal põlema juba? Ei veel? Alf ja Sally? Home and Away? Kodus ja võõrsil? Jaa, just!:) Home and Away rannavõtted on filmitud just Sydney lähedal Palm Beachil… ja meie kui suurimad Alfi fännid, pidime üheskoos oma silmaga need rannad üle vaatama… Kohale jõudes oli “Alfi” rannariba lipukestega tähistatud ja rannajoon tuli ikka tuttav ette küll… Déjà vu lausa… Edasi… Järgmisel päeval Blue Mountains… Bushwalkingut igat moodi… ja maailma järsem raudtee ja siis veel Skyway ja Cableway… igasuguste transpordivahenditega sai sõidetud… ja Three Sisters… Kolm kaljurünka… Kolm Õde on ka “must see sights” ofkoors… Legendi järgi sai kõik alguse prk-st Abo Rigeen ja kolm kaljurünka on kolm kiviks nõiutud aborigeenitirtsu… vot sellised lood… siinmail ikka nalja ei mõisteta… Sydneyt avastasime me veel ja veel… Ja Eesti Majas käisime ära. Proua Helle-Mai Ristiga kohtusime ja puha. Väga tore tädi korraldab Meie Kodu leheasju. Ja reede õhtul pidasime Paavo sünnipäeva… Siinkohal veelkord palavad õnnitlused Pafile:) Sydney ööelu sai ka reedel siis ühesõnaga avastatud… Esimesed dringid ja arvukad teapot’id (kes teab, see teab:P) World Bar’is ja pärast seda Empire Hotel’i nimelisse ööklubisse… Olgem ausad, natukene ikkagi kahtlane rahvas müttas seal ringi… Aga mugav oli – hostel asus meil otse üle tee, nii et kodutee jäi lühikeseks… Ja laupäeva hommikul oli aeg Pafi ja Tiiduga byebye öelda, sest lennuk Londoni poole hakkas üsna pea startima… Ja läinud nad olidki… Seljakotid selga ja minek… Meid ootas aga õhtul Sydney Opera House’i külastus. Eelmisel päeval olime laia lehega 90$ Antarctic Symphony piletite eest välja ladunud ja nüüd ootas see elamus meid ees… Tunnistan ausalt, et sümfooniakontserdil pole tükk aega käinud, nii et üle pika aja oli päris tore jälle tõsisemat muusikat kuulda… Ja eriti veel Sydney Opera House’is… Smth to remember igatahes-igatahes… Pühapäeval otsustasime Bondi Beachi üle vaadata… Aga jah, ilm meid seekord ei soosinud – torm ja vihm pole just kõige meeldivamad nähtused… Bondi oli marus ja üleni vahus… Kajakadki suutsid vaid koha peal lennata:) Aga hulljulged surfarid võtsid lainetest viimast… Ekstremistid… Tagasi Sydneys, vaatasime Darling Harbouri üle… Seal toimus mingitsorti Kreeka festival… Meie võtsime suuna aga Aussie outbacki keskusesse ja kuulasime didgeridoo tänapäevastatud varianti… Päris vuntsilt oli mixitud… Päris spets… Aga esmaspäeva hommikul jätsime meiegi Sydneyga hüvasti ja võtsime bussi Canberra poole…

Newcastle, Hunter Valley, Port Stephens, 17.-19.03

Pommiauk. Mitte midagi muud ei ole Newcastle'i kohta öelda… Peatänav on inimestest tühi, peatänavast väljaspool midagi ei toimu… nagu väljasurnud oleks kõik… Hoidke sellest kohast eemale! Kui te just igavust ei otsi enda ellu:) Newcastle’iks oli meil planeeritud kolm päeva, kuid kahel neist käisime tuuritamas – Hunter Valley veiniaedades ja Port Stephensis… Pärast veinidegusteerimisi viies veiniaias olime parajad veinispetsid ja parajalt timmitud… Lemmikuks jäävad ikkagi valged ja lemmikuks kujunes meil Coopers’i Rhapsody – mix of sauvignon blanc, riesling & verdelho… igati okoo… Port Stephensis käisime delfiiniwatchil… jaht toimetas meid lahele ja seal siis pidasime jahti dolphinitele… ja nägime ka neid, olgugi et mitte sadades… aga ega siis see ei ole sea world, kus nad mootorimürina peale saltosid hakkaksid sünkroonis viskama… kõik looduslik ju… seega võib igati rahule jääda… aga saatsid nad meie laevukest üsna pikalt… küll vurasid eest läbi, küll lõid lähemal ja kaugemal sulpsu – tegevust jagus igatahes, nii neil kui ka meil… tagasiteel avanes meil võimalus ka boom net ride’iks (jahi taha lasti suur võrk vette, milles siis võis sõitu jätkata, pooleldi vees võinii). Ja meie seda võimalust ka kasutasime… vesi oli mõnusalt jahe, aga elamus oli seda väikest karastust väärt… aga turistitšurkad said vist erilise elamuse osaliseks, pilte klõpsisid nad igatahes rohkem kui ühe… ja turistinii-haod ajasid meil kopsu üle maksa oma vahetpidamatu jutuvadaga ja kisaga… üks nii-hao ühes jahi otsas ja teine teises otsas ja dialoog käib 24/7. nii-haode keeles… kujutate seda ette??? Ja hääletoon on ju valjem kui tavaliselt… hul-lu-ma-ja… Nii-haod ja tšurkad välja arvatud – Port Stephens oli ägeššš:)

Port Macquarie, 16.03

Saabumine Port M-i oli muidugi omaette ooper… Buss jõudis südaöö paiku ja ofkoors – pick up service’it meie majutusasutus ei pakkunud… egas midagi, kui et - Let the suitcase rally begin! Nii et siis kohvriralli südaöises Port M-s. *Mäest üles rallitada on märksa raskem kui alla kimada. Kuid siiski – allamäge trajektooril kaotasid meil kohvrid mitmeid kordi juhitavuse, eriti kui neid ees veeretada... Kuid öömaja oli üllatuseks vaid meile kahele ja selline väike õdus kämpingumajakene. Nii et tasus veeretada neid kohvreid üles-ja allamäge:) Port M-st on omajagu aega möödas… Käisime LP-s mainitud kohad kõik läbi ja lõhki läbi… Breakwall. Parim sõnum, mis oli kivile jäädvustatud - Shop Until You Drop. Punkt. Town Beach. Flagstaff Hill. Oxley Beach. Windmill Hill Lookout. Rocky Beach. Koala Hospital – lähedusest leitud haavatud-hädasolevad koaalad tuuakse hospidali ravile/jõudu koguma… Kahju hakkas neist väikestest koaalapoistest/tüdrukutest… City Center – peatänav ja selle ääres poekesed, nothing special… Sushi lunch palmi all. Vaatad üles, palmileht päikesevarjuks. Norm. Herr Commonwealth. Pooli lebo. Natuke päikest ka päeva lõpus ei tee ju kellelegi paha.

Coffs Harbour, 15.03

LP teejuhiks kaasas (kandke LP-t terve päev kaasas ja te olete õhtuks tõeline fitness-kunn, ma ütlen… liig mis liig… 5 kilo kergemana on ikka märksa etem ringi tatsata…), võtsime ette päris pika-pika-pika jalutuskäigu… kilometraaži oli tohutu, ma pakun… õhtuks oli vaid asfaldt silme ees… Aga alustame siis algusest… Marina. Jahid ja kaatrid üksteise kõrval ankrus… Nagu ühele korralikule sadamale kohane. Park Beach & Jetty Beach. Erilist vaimustust aussie rannad meis enam ei tekita. Ehkki helesinine vesi ja vahused lained olid siingi kõik olemas… Liiga ära hellitatud oleme juba. Muttonbird Island. Teekond tippu ei ole kunagi kerge. Lõõtsutasime ikka mõnusalt, kui lõpuks Muttonbirdi lookout’ile jõudsime. Aga ära tasus. Coffs ja ümbruskond peapesa peal. Sadam, rannad, linn, mäed jne jne… Aga ühtki muttonbirdi me ei näinud – neile meeldib maa sisse pesa teha ja siis seal külitada, nii et ma sugugi ei imesta ka. Ja päris pesasse nendega tutvust sobitama ei läinud. Kaks eesti turisti oleks nad päris ära ehmatanud juuu. City Centre. Poed ja kohvikud. Kohvikud ja poed. Ei midagi erilist. Barn Clog. Miniatuurne Holland keset Austraaliat. Veskid ja raudteed ja kirikud ja elumajad ja raekojad ja juustuturud jne jne… ja PUUKOTAD igas suuruses Ühesõnaga Hollandi kõige popimad palad olid oma mini-variandis esindatud. Ja neid pisidetaile, mis makettidel olid, neid ikka jagus… Ja mulle ju pisidetailid meeldivad:)… Lisaks nägime ka oma silmaga, kuidas teate-ju-küll-neid-hollandi-omasid puukotasid tehakse. Puupakust valmis kota. Kümme minutit ja valmis ta oligi. Ägeš. Clog Barn oli minu jaoks üks Coffs Harbouri highlight’e. Votnii. Big Banana. Viimased 700m Big Bananasse olid mu elu kõige pikemad 700m… Päike siras pähe, veevarud otsakorral, ülesmäge jne jne… aga kohale jõudsime. LP promob Coffs Harbouri kui banaanipealinna. Aga ainus banaaniatraktsioon (kesklinna üks banaaniputka sinna alla ometi ei klassifitseeru) on Big Banana – banaanifarm, mis on laiemale avalikkusele turismiobjektiks tehtud. Saab banaanifarmituuril käia, saab uisutada, saab filmi vaadata, saab keset banaanifarmi püstitatud vaateplatvormile ronida… Mis neil tegevustel ühist on, vot seda parem ei julge pakkuma hakatagi. Ühe rohelisevõitu banaani kiskusin ma ka igatahes kobarast lahti ja proovisin süüa… aga toores, mis toores… Enam iialgi ei kisu ma banaanikobarast rohelist banaani:) Las nad valmivad ja küpsevad… Ja siis sai veel mahajäetud traktori otsa sai istuda Big Bananas ja endas traktoristi avastada. Mida veel vaja?:) Jetty. Need hetked… Päikeseloojang sadamasillal… Olid hetked, läksid hetked… Aga pildid jäävad…

Farewell to Surfers! 13.03

Viimane tööpäev 175 nii-haoga möödus suhteliselt kiiresti. Nii-haode hommikusöögiharjumused on ka ikka kahtlased. Neil on kaasa võetud karbid täis kõikvõimalikke tablette (loodame, et vitamiinid A-Z), mille seast nad siis valivad nii viis-kuus tükki ja kugistavad need koos riisiködi või sojaproteiiniködiga alla. Siis väikeseid moose ja mett söövad/pätsavad nagu jaksavad. Nii-haod läinud, moosivirnad samuti. Ja meie samuti. Aeg on Surfersile farewell öelda. Farewell drinksid Crowne Plaza 1stbar’is ja tantsumaraton “Bedroom”’is sobisid Surfersiga hüvastijätuks nagu valatult. Päris spets on ju, kui staff memberina baaris tasuta kokse jagatakse ja baarmän üllatab ikka ja jälle oma oskustega… ja hilistel öötundidel ennast ribadeks tantsida. Eilne ehk siis viimane klubikülastus tõstis Surfersi ööelu minu silmis vähemalt ühe astme võtta kõrgemale. Terve õhtu jooksul mitte ühtki träänsubiiti, milline luksus siinmail! Puhas ippopp&aaränbii… That’s the way I like it:) Ja kes meil siis kambas olid… Annuška ja Kairts olid ofkoors kohal, lisaks veel Pottini, Clint, Grant ja Josh. Meie ja mehed ühesõnaga:). Ja siis hommikune varajane sundtõusmine ja viimane lihv operatsioonile “Elu Kohvrisse”. Liiga palju asju, mida me muud järeldame. Ja keskpäeval minekut. Bussijuhid siinmail nalja ei mõista. Tahavad juba 15 minutit varem startida. Bussiga oli alguses päris põnev sõita – nagu sõidaks Põltsamaale vanaema juurde:). Okok, natukene erinevust on… ookean aeg-ajalt vilksatab ja mäed ja palmid ja … Aga pika peale hakkas istumine ära tüütama ja pikem õhtusöögipaus Alstonville’is oli kui väike päike meie bussisõidu sekka. Suitsulõhe ja Brie. Ja jälle minekut. Järgmine peatus juba Coffs Harbouris. Nagu tellitult, oldi meil hostelist vastas ja saime oma tavaariga ilusti kohale. Tuba on meil 6-le inimesele ja meie Kairtsiga oleme ülemiste korruste elanikud üheks ööks. Aga tundub, et kl 22 on siinmail öörahu. Allkorrus põõnab juba. Egas midagi, uus koht, uued kombed. Good night.