Broome Report

Broome on selline väikene linnakene. Center on üks peatänav ja sellega põhimõtteliselt linn piirdubki. 4km linnakeskusest asub Cable Beach, mis kuulub kindlasti meie uute lemmikute hulka. Päikeseloojang palmidega ääristatud Cable Beachil on igatahes vaatepilt omaette ja kaamelisõit loojuva päikese taustal tuleb ka ükskord järele proovida. Broome’is on püsivalt soe. Päeval üle 30 pügala. Broome’is saab pläffaritega öösel ja päeval ringi tatsata. Broome’is on high season alanud ja lubatakse heaps of jobs. Broome’is on Coles. Broome’is on Commonwealthi pangaautomaat. Broome’is on Sun Pictures’ vabaõhukino. Broome’is on pärlipüüdjate laevukesed. Broome’is on pop ööklubi Oasis. Broome’is on pärlipoed. Broome’is on abod. Abod võiksid olemata olla. Endiselt ei kuulu prk-d Abod mu lemmikute hulka. Suuremal osal neist ei ole kodu. Päeval tuterdavad nad kambakesi linna peal, ööseks suunduvad kas oma liivaluidetel asuvatesse telk-häärberitesse või siis keeravad lihtsalt keset linna murumättal või palmi all teist külge. Ja siis nad läbustavad. Ja siis nad levitavad ebameeldivat haisu. Valge inimese kommet igapäevaselt ennast puhtaks küürida nad ei pea millekski. Ja siis neil on oma prügiga väga omapärane läbisaamine – lihtsalt jätavad oma sodi maha, kui ise kuskilt lahkuvad või siis ühe alternatiivina viskavad sodikotid lihtsalt autoaknast välja suvalise koha peal. Jah, mõned toekamad abod on autoomanikud ka kahjuks. Kahjuks just sellepärast, et siis, kui autojuhtimisoskust jagati, loopisid abod outbackis bumerangi ilmselt. Miks muidu oli ühel abo-tädil tõsine kavatsus mu sääreluud oma mikrobussiga ära rihtida. 10cm jäi puudu. Või siis on nad evil bitchid ka veel peale kõige muu. Ei tea. Ühesõnaga, to cut the long story short – linnaeluga mittekohanduvad abod võiksid outbackis edasi bumerangi loopida. Oleks neil kergem, oleks kõigil kergem. Vaikselt oleme aga oma püsivama elukoha otsingutega ka alustanud. Pühapäeva hommikul 9.30 olime esimese potentsiaalse “kodu” ukse taga. Ja pool tundi hiljem järgmise ukse taga. Aga ei olnud need kohad meie uuteks kodudeks sobilikud. Saba kinni-nokk kinni. Kuid orienteerumise käigus leidsime ühe maja eest muruplatsilt palmi otsast alla kukkunud kookose. Kord kookose juba leidnud, ei saanud teda maha ka jätta. Egas midagi, tassisime kookose oma öömajja ja mõtlesime, mis imenipiga me selle “õige” kookoseni jõuame. Kuna meie backpackid ei sisalda esmaabivahendeid kookose lõhkumiseks, siis siirdusime teravaid kivinurki otsima. Mida pole, seda pole. Mis ei purune, see ei purune. Vaikselt puges juba pettumus hinge, et kookos jääbki proovimata. Kuid me siiski oleme visa hingega. Kookos nätaki-nätaki vastu asfaldti ja küll ükskord see esimene kiud ka küüneotsaga lahti saab kistud. Ja siis järgmine ja siis järgmine. Ja 30 minuti pärast on juba pool kookosest näha. Ja siis hüüab mehike üle aia – what’s ya doin’ there? Tryin’ to open the coconut? Come here, I’ll open it for ya. Mehike tagurdas oma tööriista-autoga värava ette ja tõi lagedale trelli, haamri ja noa. Nojahh… meie küüned-näpud ikka selliste tööriistade vastu ei saa. Ja nagu naksti oli kookosest piim tassi sees ja esimesed kookosetükikesedki hamba all ragisemas. Täiesti söödav kookosepoiss oli. Uskumatult hea isegi. Ja nüüd me teame, et palmi alla potsatanud kookoseid võib teinekordki üles korjata. Ja nüüd me teame, kus neid kookoseid saab kiiresti avada.