Canberra, 26.03

Kui Canberra pealinn ei oleks, siis oleks ta 101% mõttetu linn. Aga kuna ta on pealinn, siis on ta kõigest 100% mõttetu linn. Kohe järgneb selgitus-põhjendus. Kohale jõudes ja bussipealt maha astudes tervitas meid esimese asjana tohutult külm õhk. Hindasime selle “tohutult külma õhumassi” 15 kraadi peale… Ja külm tuul. Ja ajutine seenevihm… *Neljakuuline Gold Coasti staaž annab tunda… Külma õhumassiga kohtumine oli ikka paras katsumus meile. Seda enam, et Gold Coastil varusime me endale ju neli paari bikiine, mitte pakse kampsuneid ja karupükse. Nii et jah… Esmamulje ei olnud just paljutõotav… Siis edasi… Kuna Canberraks varusime me endale meelega vaid ühe päeva ja plaanisime veel samal õhtul bybye selle linnaga jätta, siis oli hädavajalik oma “elud” kuhugi hoiule anda päevaks… njahh… bussiterminal seda teenust ei osuta – vaja oli vaja ühte kaks tänavat eemal asuvasse hotelli rallitada oma kohvritega… 5$ ja pick-up before 10 pm. Ok, sobis… läksime siis edasi linna peale… LP-s on must-valgelt trükitud soovitatav walking track Canberra külastajatele – 12km pikk ja käib kõik suuremad vaatamisväärsused läbi… egas midagi – LP on meile ju kui A ja O, nii et selle walk-i läbimise võtsime siis endale eesmärgiks… walking track ilusti väikesele linnakaardile ümber joonistatud (me ei kanna päev läbi LP enam kaasas, eieiei:) ), asusime teele… kui esmamuljed olid negatiivsed, siis edasised muljed väga palju ei erinenud… tuli välja, et kõik vaatamisväärtused on omavahel eraldatud vähemalt 1km pikkuse vahemaaga ja 9l juhul 10st tuleb kasutada highway ääres asuvat im

ekitsast teerada (kui selline leitus üldse eksisteerib)… ükski norm linnatänav atraktsioonide juurde ei vii, ainult maanteed… ja parlamendihoonet otsides sattusime me tõelisse võpsikusse, kaugelt aussie-lipp paistis, aga kuidas lähedale saab, no idea… siiski-siiski – võpsiku ühe puu külge oli kinnitatud silt “pedestrian access to parliament house”… ohjahh, mööda mulda ja liiva ja autode eest silkamisi jõudsime kohale… aga midagi ahhetama-panevat parlamendihoone endast ei kujutanud… oleks midagi vägevamat oodanud… vaikselt hakkasime siis edasi tatsama… war memoriali juurde… kaardi pealt paistab lähemal, kui ta tegelikult on… tegelikkuses tuleb teha ümber-järve kõnd, ellujäämisharjutused kiirteel ja bushwalking võpsikus… nagu erna retk:) aga kohale me jõudsime… ja war memoriali seest ja väljast ära nägime… oleks rohkem aega olnud, oleks rohkem uurinud-puurinud ka eksponaate. Aga kl 17 taheti hirmsasti see muuseum kinni panna ja me väga ei hakanud plõksima ka sealsete muuseumivalvuritega. Tagasi city centeris umbes-täpselt poole kuue paiku, võib ainult unistada, et midagi normi (loe: tervislikku) kusagilt kõhutäiteks leiaks. Ja üldse loota, et mingi tegevus sellel ajal veel linnas oleks… Food courtis olid ainukese kohana lahti vaid mac ja hungry jack’s… õnneks me siiski burgeri-teele ei läinud… buss Melbourne’i poole väljus 23.55, nii et aega surnuks lüüa oli meil küll ja küll… kuna väline temperatuur oli meie jaoks juba täiesti kriitiliseks muutumas, võtsime Starbucksis aja maha… *üks kahest kohvikust Canberras, mis oma uksi kl 18st ei sulgenud… Mitte kunagi ei ole hot chocolate nii asjakohane olnud… külmunud ja räsitud turistidele nagu meie oli see esimene positiivne emotsioon… Ja banana-choc chip muffin ja choc crunch… pärast 6t tundi jalgsimatka Canberra kiirteedel on nendest turgutustest veel vähe:) Aga ega nalja ei ole – Starbucks hakkas ka oma uksi peale 9 pm sulgema, nii et tuli uus peaalune leida… Bussijaama terminal, mis muud… Hotelli pakihoiust elud jälle kaasa haaratud, sättisime ennast kenasti bussiootele… möödus 15 min, möödus 30 min, möödus tunnike… aga siis – mingi turvaonkel hüppas kuskilt välja ja teatas rõõmsal häälel a la sorry vaan, aga kl 22 30 paneme meie oma uksed kinni ja palun minge välja bussi ootama… vot siis oli küll tunne, et no mida veel see linn suudab meile pakkuda??? Öösel aetakse inimesed välja külma kätte bussi ootama!?! Raske juhus… Aga ega meie ei ole siis mingid lihtsad turistid, meil on ju elu alati kaasas… nii et meie sikutasime aga oma magamiskotid kohvrist välja ja tõmbasime lukud-nöörid kinni, nii et vaid ninaots paistis… ja nii me seal nagu kaks Southpark’i Kennyt istusime ja oma bussi ootasime… Aga meil oli bussiootajatest kõige soojem ja mõnusam, ilma naljata… Kui kell lähenes südaööle, lugesime bussi väljumiseni minuteid ja lõpuks sekundeid… Ja minema me saime Canberrast… Sooja bussi ja 100ga minema… Sinna enam tagasi ei kipu… Aitas täiesti ühest korast… Enough is enough…