5-päevane töömaraton over & out selleks korraks

Ja siit ta tulebki - kauaoodatud raport eelneva 5 päeva kohta… need kuulsad 5 päeva koonduvad nagu väiksed sõdalased ühte rivvi ja üürgavad cheeri “WORK, WORK, WORK!” The Ashes Test-l ehk siis 5-päevasel Australia-England vägikaika vedamises kriketis. 5 päeva palle loopida ja joosta. Coooooool. Aussiede tõeline kirgede kütja. Coooooooool.

Neljapäev. Äratus kell 3.35 AM. Jah, just nii – AM. Tööpäev algas kl 5.30 AM, aga Pinnacle’i tädid arvasid, et kindlam oleks check-in 1h varem teha ja nii me siis 4.30 AM The Gabba staadionil olimegi. Et must vest ja kikilips selga ja kaela ajada ning oma töömaratoniks valmistuda. Suht mõttetu oli aga oodata tund aega. Ja kohale sõitsime taxiga. Go, Yellow Cabs! Taxidriver rabas meilt tiba üle 13 $. Ca 4 min sõidu eest… Bööö…. Keegi Pinnacle’ist kinni ka ei maksa seda… Böööbööö….

Ja olgu kohe alguses ära öeldud, et kõik need päevad töötasime Kairiga erinevates kohtades, nii et olime päris üksi face to face selle koormaga ühisnimetuse all “UUS JA TUNDMATU”.

Aga siis. Esimene TÖÖpäev algas siis ametlikult kl 5.30 ja teemaks Legend’s Roomi Breakfast. 65 lauda, igaühes 10 inimest, kes kõik ootasid tipptasemel cateringi. Tegemist oli corporate areaga ehk et siis firmad võtsid oma parimad klemmid kokku ja tegid neile enne mängu algust mõnusa kõhutäie välja. Ja Pinnacle’i ja ka mõne teise cateringi agentuuri usinad töösipelgad andsid endast parima, et kõik lepase reega sujuks. Aga väheke arvutamist ja saategi tulemuse, et teenindamist ootas 650 inimest. Iga cateringi tegelinski sai endale 3 lauda, kelle eest ta pidi hoolitsema. Ehk siis 30 näljast kriketifänni. Kõik soovisid ennast kohvi, mahla, vee, saiakeste-pirukate ja hommikusöögi main corse’iga täis laadida. Ja tegemist jagus… Oioioi, kuidas jagus. Päris ausalt kohe, esimene päev ja eriti esimene hommik oli ikka täielik “peata kana” tunne. Jooksed siia ja sinna ja oled enda arvates ülimalt asjalik, aga järgmisel päeval sama asja tehes oskad tegelikult ikkagi palju paremini kõike sujuvamalt ja süsteemsemalt korraldada. Seda enam, et ettekandja-cateringitöö kogemus ju senini täielikult puudus. Aga selle esimese hommikusöögi ajal sai kolme taldrikuga köögi ja saali vahel kimatud ikka kümneid kordi. Ja ükski taldrik ennast põrandatult ei leidnud! Ja ühegi külalise sülest/seljast/krae vahelt ka mitte. Votnii. Punkt. Mitte ühelgi päeval tegelikult. Punkt. Natukene hea meel on selle üle ka ikka:)

Kui 650 inimest oli kõhu täis saanud, vajas kogu see segadus aga ka likvideerimist. Taas mattus Legend’s Room töösipelgate parve alla ega eemaldunud enne, kui lunchiks oli kõik taas valmis. Nii et dirty stuff ära ja tidy stuff asemele. Ja uus table set ka ofkooors. Nii et nüüd ma olen specialist in table setting, in cutlery and glasses’ polishing, in napkin folding etc etc. Päris palju huvitavaid sellised extra-teadmisi (lihtsaid, aga samas kasulikke) andis meie 5-päevane töömaraton. Nii et kui kellelgi on vaja lauda katta, mis oleks “easy on the eye” ehk siis “silm puhkab peal”, siis andke aga teada, teeme ära. PS! Suguvõsa juubileumideks olen juba ära broneeritud:)

Lunch oli Legend’s Roomis buffet põhimõttel, nii et päris otse võis guestidele öelda, et “help yourself”… Aga taldrikuid nad ise kööki ära ei viinud. Sellist dressuuri ei olnud. Peale lunchi tuli järgmisena afternoon tea ja siis oligi kõik. Nende jaoks. AGA töömesilaste jaoks algas järgmise hommikusöögi ettevalmistus ehk siis 650 inimese noad-kahvlid, taldrikud-tassid, klaasid tuli läikima lüüa ja oma õigele kohale asetada. Ohjahh. Aga pärast tundidepikkust kimamist on tegelikult hea rahulik istuda ja nuge-kahvleid-klaase poleerida. Ilma naljata. Ja siis ajad sinna juurde teistega törtsu juttu – kes kust pärit on, mis Austraalias teeb, kaua on siin olnud juba ja mis plaanid edasi jne jne. Rahvast oli üle maailma koos – kes Brasiiliast, kes Jaapanist, kes USAst, kes Norrast, kes Peruust, kes Prantsusmaalt jne jne. Ja kes Eestist:)

Esimesel päeval tegin tiba ületunde ka ikka ja siis õhtuks olin väss, mis väss. 1 down, 4 to go.

Reede. Äratus 4.15 AM. Pinnacle’I tädid võtsid ometi aru pähe ja lükkasid check-in’I aja kl 5 peale. “Cheers, mate!” selle peale. Aga päevaplaan sama, mis eelmiselgi päeval: breakfast, lunch, afternoon tea ja ettevalmistused järgmiseks päevaks. Aga kõik kulges palju paremini ja hoogsamalt ja selline mõnus kindlusetunne tekkis – teadsid, mis toimub, mida tegema peab ja kuidas oleks seda kõige mõistlikum teha. Naljakas oli vaadata neid, kes esimest päeva Legend’s Room’is töötasid – rügement Peata Kanasid. Üks neist kimas trolleyga (selline ratastel käru, millega veetakse asju) mulle jala pihta ja siis tegi suured silmad, et “Sorry, was that your leg?” Natuke nahka läks jala pealt kaotsi, muud midagi. Elus ja terve endiselt. Aga seesama tsika pillas järgmisel päeval nii õnnetult paar klaasi maha, et käis ülejäänud päeva käsi sidemes ringi. Kahju. Reedel olin jälle usin ja veetsin The Gabbal 11,5 töötundi – justnimelt TÖÖtundi, sest kohustusliku 30-minutilise breaki eest ja check-in’i aja eest Pinnacle ei kergenda oma rahakotti ja nii käib kogu arvestus netotundide järgi. Reedel olin veel väsinum kui neljapäeval. AGA kuna järgnevatel päevadel algasid oli check-in alles kl 10 ja vahetus algas kl 11, siis oli mind-set positiivne – lõpuks saab normaalse inimese kombel magada.

Laupäev. Tegelikult olin ma kõikideks päevadeks confirmitud Legend’s Roomi. AGA Legend’sil oli vähe peenem ruum ka – premium pool, kus olid eriti special 150 inimest. Ehk siis 15 lauda. Ja see oli ruum oli otse vaatega staadionile. Klaasist seintega ofkoooors. Ja seal oli Premium Dining ka. Ofkoooors.

Nii et siis menüü algas On Arrival’iga, siis Entrée ehk eelroog, siis Main Corse, siis Dessert ja siis veel Cheese’n’stuff ja Pasteries. Väiksemas ruumis oli ikka palju parem sehkendada. Oojaaa… Eriti kui sa pead hoolitsema vaid kahe laua eest ja ühes neist on veel pooled inimesed puudu. Kontroll on täielik. Aga njaaa, premium dining sai oma PREMIUMI ikka täie rauaga. Kõik olid sellised a la Imre Kose & Egoisti zip-zip seda-ja-teist väljanägemisega. Veeri Fääänsid ühesõnaga. Aga mida fäänsim toit, seda suurem taldrik ja väiksem portsjooon on. Selline seaduspärasus eksisteerib minu meelest. Et kui main corse on kanafileetükike, spargliribake ja ÜKS ahjukartulike ja tibake kastmekest, siis noojaaaa… ja see kõik on uhkes üksinduses keset suurt taldrikut. Aga silmale ilus vaadata, sellele mitte ühtegi vastuargumente.

Aga magustoidud olid neil väga-väga-väga head. Et kust ma tean jah? Kujutlusvõime on nii hea. Hehh, päris on. Ikka ise tuleb oma silmaga kõike näha ja oma keelega katsuda. Nii et siis jah, kuidas ma nüüd seda ütlengi - täiesti puutumata magustoidud, mis olid kas lihtsalt ära põlatud või “kogemata” tühjadele kohtadele pandud, ning mis tuli premium roomist kitchenisse toimetada, et julmalt prügikasti visata, said nii mõnelgi korral degusteerimise osaliseks.

Kirjutamata reegel oli see, et kõik mis laualt kööki tagasi läks, maandus prügikastis. Ka puutumata toidud-kandikud-portsjoonid. Kõik. Tegelikult oli ikka päris võõristav vaatepilt, kuidas lihtsalt need ülejäänud toidud ära visati. Täiesti puutumata vaagnad-taldrikud leidsid ennast prügikastist. Ja seda kümnete vaagnate ja taldrikute kaupa. Tohutu raiskamine. Ei olnud hea tunne toitu ära visata. Ei olnud…

Aga jah, mida päev edasi, seda julgemaks need meie degustatsioonid (kairil ka, jaajaaa) läksid ja siit-sealt sai ikka üht-teist näpatud. Ja sõjaplaane tehtud, kuidas mõni kandik isiklikult kööki toimetada ja mõni quiche kõige kiiremini alla neelata. Mmmmm, ja see üks cheesecake’i magustoit, millega ma lihtsalt julmalt store roomi kõndisin ja seal siis degusteerisin - siiani meenutan seda heldimusega. See cheesecake oli kogu eelnenud planeerimist väärt. 100%. Ja eilseks oli meil ühe saksa tüdrukuga juba co-operation – kahekesi pidasime sõjaplaane ja siis nautisime sõjasaaki. Julmad tsikid, ma ütlen. Ja me ei olnud kadedad, pudenes teistelegi üht-teist. Aga väike boonus peab ju ka igal tööl olema, eksju. Laupäeva õhtul tabas meid teatav "meeldiv" üllatus, kui enne kl 20 jõudsime nagu valatult Woolworths'i ukse taha, et enda toiduvarusid täiendada. Aga no mida veel? Woolworths closed!?! egas midagi, lonkisime ühte night owli poodi ja luurasime seal. Ja mis ma sealt siis leidsin - täisteraleivaviilud "Pumpernickel"!!!!! Sutsu expensive nad olid, aga ostetud nad said. Ja mmmmmmm, NEED viilud olid ikka "päris" leiva maitsega ja nii hea kodune tunne tekkis:). Arpile ja Ashile pakkusime ka oma leidu, aga nemad sellest väga vaimustatud ei olnud - jäävad ikka white breadi peale.

Pühapäev. Jälle Legend’s Roomi suures saalis. Kõik tuttav ja aimatav.

Esmaspäev. Jälle Legend’s Roomi premium roomis. Kõik tuttav ja aimatav.

Nii, mis veel. Kaastöötajad olid toredad, paljud working holiday makerid nagu meiegi. Ja nii hea oli ikka ja jälle mõnd tuttavat nägu näha ja suures tööhoos väike tsätt maha pidada. Või siis sõjaplaani arendada:) Aga jah, kontoritöö ja cateringi-töö on aga ikka kaks täiesti erinevat poolust, no wonder muidugi, aga kuidagi teine asi on seda ise oma naha peal jällegi kogeda. Ühe puhul on kõige suuremaks pingutuseks lõunalkäik, teise puhul oled kogu aja oma ainsa kahe jala peal ja kimad nagu jaksad. Ei ole kerge, ei ole. Ja paar villi õnnestus mul ka ikkagi saada. Väikse varba alla! No mida veel, eksole. Füüsiline vs vaimne pingutus.

Aga mis siis selle 5 päeva saavutused olid:

Lõhutud klaasid – 0 (!!!väike uhkus ka ikka hinges:))

Lõhutud taldrikud – 0

Tsätid uute inimestega – kümneid

Lihasvalu – olematu (seda poleks ausalt öeldes arvanud, sest esimene tööpäev Gold Coastil tekitas ikka mitmepäevase biitsepsivalu:) )

Praktilised uued teadmised – kümneid… Nüüd ma tean nt, kuidas lauda katta, kuidas napkineid foldida, kuidas tuleb valgele/punasele veinile “krae” ümber panna, kuidas tuleb klaasi peaaegu et keeva vee kohal hoida, et teda kõige parem poleerida oleks:) jne jne.

Pilk telgitagusesse ellu – senini olin olnud vaid guesti rollis – aga nüüd nägin ära, mis before, after ja during toimub ja kui head organiseeritust see kõik vajab. Ja päris omapead meid roomi peale laiali ei saadetud, algselt ikka supervisori pilgu all ja juhendamisel. Aga supervisorite stiil oli erinev – üks teadis täpselt, mis ja kus ja millal ja miks ja kuidas, teine kehitas küsimuste peale õlgu lihtsalt; üks tõi poleerijatele kannuga limmarit, teine ei teinud väljagi. Aga üldiselt olid kõik naeratavad ja mõnusa olemisega. No worries, you know…

Ja külalised olid ka mõnusad. Tänasid iga valatud vee, mahla, kohvi, veini eest ette ja taha – “Thank you, darlin’, thank you!”. Ja nii mõnigi küsis, kust ma pärit olen, ja vastuseks antud “From Estonia” tõi naeratuse suule. Kes teab, see teab. Kes ei tea, uurigu järele, kus see saladuslik Estonia asub.

Ja tibake raha sai ka teenitud. Ajeee, saab tulevases Surfers Paradise’i korteris ühe kuu üüri ära makstud ja suti jääb ülegi.

Ahjaa. Austraalia võitis kriketi. Go, Aussies!

Täna tuleb chill päev. Puhkame ja laeme akusid. Et siis jälle Durraccell bunny-deks hakata.