Wavewatching in Surfer's Paradise

Nagu lubatud, järgneb nüüd reportaaz Surfer's Paradise'ist ehk Gold Coasti ranniku ühest main beachist.

Surfersile on Brisbane'ist rongiga 1h 15 min teekond. KUID siis järgneb bussisõit kesklinna, mis kestab peaaegu et sama kaua. Kohale siiski millalgi in the afternoon jõudsime. Ja mis meid siis seal ootas: päike. ja nicest beach I've ever seen so far. ja palmid. ja sinine vesi. ja helevalge liiv. ja vahutavad lained.

Lippasime loomulikult kohe ookeani vette jalgupidi. Mmmmmm... Mõnuuuuus!!! Seda peab igaüks ise järele proovime, niisama lihtne seda kirjeldada ei suuda. Silmapiiril ei muud kui helesinine vesi... Vasakule ja paremale poole vaadates vaid rannariba. Surfers ongi tegelikult Gold Coasti tõeline turistimeka. Nii et rannaäärne esplanaad on täis luksuslikke resorte ja hotelle, sekka ka mõned tavainimeste elukohad. Vaade missugune...

Igatahes, esimene vaimustus ookeanist ja beachist üle elatud, viskasime end liiva peale pikali... Mmmmmm... Päike küttis. Oojaaa. Aga vana hea sunscreen aitas. Ja täna ei ole liikvel kaks ärapõlenud tomaatot, vaid kaks päikesejumega tsikibrikit.

Beach ei olnudki nii ülerahvastatud, nagu oleks võinud arvata. Igaüks leidis vabalt endale 2*1 m2. Ja hingamisruumi jäi rohkem kui küll. Küll ja küll.

Siis kui aeg tiksus nii kaugele, et oli aeg kortereid üle vaatama minna, jätsime rannaga mõneks ajaks hüvasti. Aga sinna tahaks ikka tagasi. Kindlasti.

Plaan nägi ette kolme korteri külastust ja plaani me ka täies ulatuses täitsime. Aga jah, igaühel oli mingi "aga" juures. Esimene apartment asus isle of capril ja oli tiba kaugel kesklinnast. ca 40 min walking distance'it. Et kui üks kord elus surfers paradise'il elada, siis tahaks ju niiii-niiii väga olla rannale võimalikult lähedal. Linna sees saab ju elada küll ja küll. Ma vähemalt arvan nii. Aga muidu ülejäänu oli kõik tibens-tobens. Ainult et jah, see asukoht.

Teine korter oli küll rannale lähedal, kui jälle ei olnud see kui rusikas silmaauku. Korteriperemees ei olnud just "meie inimene". Nii et otsime edasi.

Viimane ülevaadatud korter oli asukoha poolest hea, sisustuselt ka täitsa okidok, aga ilmselt ei ole korteriomanik kui pintsaklipslane huvitatud kahest working holiday makerist. Liiga erinev elustiil ilmselt. Nii et jälle väike "aga".

Õhtuks olime oma ranna-ja korteriotsingutjärgselt juba päris väsinud. Nii et väike koogikesepaus (aga ainult ühe!) rannaäärsel pingil oli igati teretulnud. Ja siis need mõtted stiilis "aga mis nüüd siis edasi?". Neid mõtteid keerutasime veel ka bussipeatuses Subway sandwich'i järades. Aga suuremate saavutusteni me siiski ei jõudnud. Peab veel mõtteid koondama. Aga üks läbiv ja küllaltki pealetükkiv seik oli eilses päevas veel. Nimelt on Surfers Paradise'i traditsioon Schoolies Week. Et nii kui suvevaheaeg keskkoolidel algab, nii rännataks üle AUS Gold Coastile kokku ja siis nauditakse vabaduse esimesi päevi/nädalaid. Ja einojahhh, neid alaealisi ikka jagus igale tänavanurgale ja üldse igale poole. Ja ei olnud just kõige meeldivam kogemus, kui ümberringi käib noorte klemmide jämmimine ja soigumine. Nii et kui Surfersile tagasi minna, oleks ideaalne, kui Schoolied oleksid oma lällamised selleks ajaks lõpetanud. Ja üks ootamine teise ootamise järgi oli eile õhtul. Esmalt ootasime bussi ca 40 min ja siis rongi veel 30 min. Ja kuidagi külm oli õhtul. Nii et väristasime õlgu rongipeatuses ja leelotasime suvelaule, et soojem hakkaks. Ja kui lõpuks Brisbane'i tagasi jõudsime, siis panime turbokäigu sisse ja tegime rekordi - 10 minutiga brunswicki rongijaamast koju. Nii palju siis eilsest. Täna on chill. Aga kuidagi väsinud olen.