Ja möödas see ongi...

Niisiis...

Kauaoodatud-kauakardetud esimene tööpäev ongi nüüd seljataga. Muljetame-muljetame nüüd...

Start anti meile siis kell 3 pm. Kuna teada oli, et Pinnacle orgunnib ise transpordi Gold Coastile, siis mõtlesime, ohh meid küll!, et bussoon ootab meid Pinnacle'i office'i ees ja see on valgesärklasi-mustapükslasi tihedasti täis pikitud...

AGA oh ei, nii see asi ei läinud. Transpordiks oli hoopiks sakslastest working holiday makerite isiklik päevinäinud mikrobussoon ja deutsched ise kütsid ka samale üritusele. Lihtsalt nad olid kavalad ja kasseerisid meilt kõppi. Mikros oli meid siis 6 usinat catering assistanti: 3 deutschet, 1 prantslane ja meie. Kõik nad olid working holiday makerid ja lühiajalise aussie staaziga.

Kohati tundus, et meie mikrovelo ei jõuagi kohale, sest nii kui highwayl tiba kõrgem kalle oli, undas mootor ähvardavalt ja justkui viimseid-hingetõmbeid tegevalt. Aga kohale me jõudsime. Ahoi, kopraonud!

Esimese asjana saime check-in'ist ülilaheda uniformi - sinise long-sleeved pluusi ja vesti sinna peale. Kostüüm polnud just kõige teravam pliiats karbis...

Kui kõik sinisärklased-mustavestlased olid staffi kogunemisruumis, anti stardipauk briefingule minekuks. Briefing on siis supervisori poolt kiire ülevaate andmise üritusest, kuidas kõik kulgema peaks ja kuhu igaüks esialgu oma tööenergia suunama peaks. Briefing oli kuidagi kahtlaselt väheinformatiivne, nii et enamik asju tuli ilmsiks töö käigus.

Aga üritusest ka mõne sõnaga. Toimus see Gold Coast Convention ja Exhibition Centeris (veeeri fääänsi). Tegu oli "The Inside Film Awards"-iga ja üritus ise on red carpet event ja meelitab kõiksugu kuulsusi kokku (meid hoiatati, et me siis väga ei ehmuks, kui mõni celebrity meil kõrval on ja et me autogrammi ei küsiks... Cause we are here to do the JOB.).

"In just seven years, the Inside Film Awards has become one of the most highly anticipated celebrations on the film industry calendar, attracting international celebrities and significant media coverage. " Ootused olid kõrged... et keda kõiki me siis seal näeme...

Igatahes suundusime meie joogikandikute järele. Igaüks sai endale koormatud kandiku, kus olid esindatud kõikvavõimalikud joogid - vesi, sampanja, õlu, vein, sangria, jääkuubikute klaas jne... Ja siis nende kandikutega rivistati meid ukse juurde üles, ehkki ühtki külalist silm kinni ei püüdnud ja alguseni oli ka aega... Õige pea aga hakkas käsi tunda andma, et heihei, mis koorem see nüüd olgu... ja käsi väsis ja väsis... viimasel ei ole ju jõusaali ka juhtunud... osa cateringi assistante, female'i ofkoors, kurtis, et lihased juba värisevad kandiku hoidmisest... ohjahh, nemad olid paar minutit kauem seisnud meist... Anyways, üks korraldajatest ajas minu ja paar minu kõrval olijat välja, sest sees ei tahtnud keegi meie käest jooke võtta. ja nii me siis väljas tuule käes seisimegi... tuul õõtsus ja käsi väsis... üks külaline isegi otsustas minu kandikut veidi kergendada ja sirutas käe sampusepokaali järele... aga see oli ka kõik... ülejäänud tuhisesid mööda... ja siis ei-tea-mina-kuidas leidis üks ese mu kandikul, et on õige aeg ümber kukkuda... ja tekitas sellise ahela, et lõpuks jäid ainult kaks nukrat üksikut klaasi püsti. ülejäänud kraam leidis end maast... hullemat skandaali õnneks sellest ei tehtud õnneks... No worries... AGA enda enesetunde kirjeldamiseks ei ole olemas õigeid väljendeid... Paha tunne oli... Väga paha tunne... Aga killud toovad õnne... Sain nüüd vist järgmise 10a õnne ühekorraga:)

Aga pikk õhtu oli ees ja põdemiseks aega ei olnud, tuli edasi tegutseda. Ja kuna ainuüksi joogikandikute nägemine tekitas mus ülimat vastuolu, suundusin toidupoolele, et guestidele üht-koma-teist paremat suupistet ette kanda - vaagen kätte ja saali peale pakkuma... Ahjaa, tglt ma ikkagi jooke jagasin veel, ainult et ainult üht sorti ja madalatest klaasidest ja baarmanil ei lubanud mu kandikut üle koormata. Oli selline koks nagu Glennfiddich (single malt Scotch whisky, oojeee) virsiku- ja sidrunimahlaga. ja piparmündiga. Vähemalt nii pidime guestidele seda jooki tutvustama. Hullem promomine ühesõnaga.

20.30 lasti meid break-ile, sundkorras. Sest külalised läksid fuajeest saali oma õiget "etendust" vaatama. kl 21 oli break läbi ja tagasi tööpostil. Supervisoril oli vist kerge meeltesegadus, sest millegipärast saatis ta meid välja ootama (???), kus oli suht tuuline ja jahedavõitu... enivei, hakkas siis jälle see gruppidesse jaotamine pihta... ma olin valmis kõigeks, et pääseda jälle nendest joogikandikutest, käed lõid nagunii tuld juba ja silme ees oli pilt ümberkukkuvatest klaasidest... ei, aitähh...

Igatahes surasin ennast vargsi buffet-teami ja edasised paar tundi tegelesin sellega, et buffet's oleksid esindatud toidud-särgid-värgid ja üldse oleks see tibens-tobens... buffet sehkendused olid juba tiba normaalsemad... AGA jah... kui päris aus olla, siis oleks tahtnud "teisel pool lauda" ehk siis külaliste seas olla. Muidu oli siis aus koorekiht kohale saabunud, kedagi ei tundnud (kuhu küll lubatud kuulsused jäid? Isegi "Kodus ja võõrsil" Alfi ja Sallyt ei olnud...), aga no siililegi oli selge, et vip-d olid:)

Ja süüa said nad päris nämme asju, oled isegi tahtnud proovida... eriti isuäratavad olid väikesed koogikesed jms - cheesecake'i minivariant ja maasikas peal... mmmmm... aga jah - sinna see kõik jäi...

Ja õhtu lõpus sain jälle klaasidega zonglöörida, aga midagi õnneks kildudena ei lõpetanud...

Ja kl 1 saadeti meid koju... Gourmet-süüa me ei saanudki...*ei saanud seda lihtsalt märkimata jätta...

Event oli lõppenud... ehkki külalised ei saanud vihjest aru ja tatsasid ikka ringi...

Aga jah, üht-teist see õhtu õpetas ja arusaamu ja soove selgemaks tegi...

Iga kogemus on midagi väärt ja seega ei kahetse midagi...

Koju jõudsime kella poole nelja ajal öösel ja kl 9 hommikul olime taas Pinnacle'i kontoris, et Responsible Service of Alcohol (RSA) sertifikaat ära teha. Tehtud ta saigi... Lahe onkel oli koolituse läbiviijaks... Not bad...

Aga nüüd on väss peal... no wonder...

Siin Austraalia, siin Brisbane... Byebye, homies!!!