5-päevane töömaraton over & out selleks korraks

Ja siit ta tulebki - kauaoodatud raport eelneva 5 päeva kohta… need kuulsad 5 päeva koonduvad nagu väiksed sõdalased ühte rivvi ja üürgavad cheeri “WORK, WORK, WORK!” The Ashes Test-l ehk siis 5-päevasel Australia-England vägikaika vedamises kriketis. 5 päeva palle loopida ja joosta. Coooooool. Aussiede tõeline kirgede kütja. Coooooooool.

Neljapäev. Äratus kell 3.35 AM. Jah, just nii – AM. Tööpäev algas kl 5.30 AM, aga Pinnacle’i tädid arvasid, et kindlam oleks check-in 1h varem teha ja nii me siis 4.30 AM The Gabba staadionil olimegi. Et must vest ja kikilips selga ja kaela ajada ning oma töömaratoniks valmistuda. Suht mõttetu oli aga oodata tund aega. Ja kohale sõitsime taxiga. Go, Yellow Cabs! Taxidriver rabas meilt tiba üle 13 $. Ca 4 min sõidu eest… Bööö…. Keegi Pinnacle’ist kinni ka ei maksa seda… Böööbööö….

Ja olgu kohe alguses ära öeldud, et kõik need päevad töötasime Kairiga erinevates kohtades, nii et olime päris üksi face to face selle koormaga ühisnimetuse all “UUS JA TUNDMATU”.

Aga siis. Esimene TÖÖpäev algas siis ametlikult kl 5.30 ja teemaks Legend’s Roomi Breakfast. 65 lauda, igaühes 10 inimest, kes kõik ootasid tipptasemel cateringi. Tegemist oli corporate areaga ehk et siis firmad võtsid oma parimad klemmid kokku ja tegid neile enne mängu algust mõnusa kõhutäie välja. Ja Pinnacle’i ja ka mõne teise cateringi agentuuri usinad töösipelgad andsid endast parima, et kõik lepase reega sujuks. Aga väheke arvutamist ja saategi tulemuse, et teenindamist ootas 650 inimest. Iga cateringi tegelinski sai endale 3 lauda, kelle eest ta pidi hoolitsema. Ehk siis 30 näljast kriketifänni. Kõik soovisid ennast kohvi, mahla, vee, saiakeste-pirukate ja hommikusöögi main corse’iga täis laadida. Ja tegemist jagus… Oioioi, kuidas jagus. Päris ausalt kohe, esimene päev ja eriti esimene hommik oli ikka täielik “peata kana” tunne. Jooksed siia ja sinna ja oled enda arvates ülimalt asjalik, aga järgmisel päeval sama asja tehes oskad tegelikult ikkagi palju paremini kõike sujuvamalt ja süsteemsemalt korraldada. Seda enam, et ettekandja-cateringitöö kogemus ju senini täielikult puudus. Aga selle esimese hommikusöögi ajal sai kolme taldrikuga köögi ja saali vahel kimatud ikka kümneid kordi. Ja ükski taldrik ennast põrandatult ei leidnud! Ja ühegi külalise sülest/seljast/krae vahelt ka mitte. Votnii. Punkt. Mitte ühelgi päeval tegelikult. Punkt. Natukene hea meel on selle üle ka ikka:)

Kui 650 inimest oli kõhu täis saanud, vajas kogu see segadus aga ka likvideerimist. Taas mattus Legend’s Room töösipelgate parve alla ega eemaldunud enne, kui lunchiks oli kõik taas valmis. Nii et dirty stuff ära ja tidy stuff asemele. Ja uus table set ka ofkooors. Nii et nüüd ma olen specialist in table setting, in cutlery and glasses’ polishing, in napkin folding etc etc. Päris palju huvitavaid sellised extra-teadmisi (lihtsaid, aga samas kasulikke) andis meie 5-päevane töömaraton. Nii et kui kellelgi on vaja lauda katta, mis oleks “easy on the eye” ehk siis “silm puhkab peal”, siis andke aga teada, teeme ära. PS! Suguvõsa juubileumideks olen juba ära broneeritud:)

Lunch oli Legend’s Roomis buffet põhimõttel, nii et päris otse võis guestidele öelda, et “help yourself”… Aga taldrikuid nad ise kööki ära ei viinud. Sellist dressuuri ei olnud. Peale lunchi tuli järgmisena afternoon tea ja siis oligi kõik. Nende jaoks. AGA töömesilaste jaoks algas järgmise hommikusöögi ettevalmistus ehk siis 650 inimese noad-kahvlid, taldrikud-tassid, klaasid tuli läikima lüüa ja oma õigele kohale asetada. Ohjahh. Aga pärast tundidepikkust kimamist on tegelikult hea rahulik istuda ja nuge-kahvleid-klaase poleerida. Ilma naljata. Ja siis ajad sinna juurde teistega törtsu juttu – kes kust pärit on, mis Austraalias teeb, kaua on siin olnud juba ja mis plaanid edasi jne jne. Rahvast oli üle maailma koos – kes Brasiiliast, kes Jaapanist, kes USAst, kes Norrast, kes Peruust, kes Prantsusmaalt jne jne. Ja kes Eestist:)

Esimesel päeval tegin tiba ületunde ka ikka ja siis õhtuks olin väss, mis väss. 1 down, 4 to go.

Reede. Äratus 4.15 AM. Pinnacle’I tädid võtsid ometi aru pähe ja lükkasid check-in’I aja kl 5 peale. “Cheers, mate!” selle peale. Aga päevaplaan sama, mis eelmiselgi päeval: breakfast, lunch, afternoon tea ja ettevalmistused järgmiseks päevaks. Aga kõik kulges palju paremini ja hoogsamalt ja selline mõnus kindlusetunne tekkis – teadsid, mis toimub, mida tegema peab ja kuidas oleks seda kõige mõistlikum teha. Naljakas oli vaadata neid, kes esimest päeva Legend’s Room’is töötasid – rügement Peata Kanasid. Üks neist kimas trolleyga (selline ratastel käru, millega veetakse asju) mulle jala pihta ja siis tegi suured silmad, et “Sorry, was that your leg?” Natuke nahka läks jala pealt kaotsi, muud midagi. Elus ja terve endiselt. Aga seesama tsika pillas järgmisel päeval nii õnnetult paar klaasi maha, et käis ülejäänud päeva käsi sidemes ringi. Kahju. Reedel olin jälle usin ja veetsin The Gabbal 11,5 töötundi – justnimelt TÖÖtundi, sest kohustusliku 30-minutilise breaki eest ja check-in’i aja eest Pinnacle ei kergenda oma rahakotti ja nii käib kogu arvestus netotundide järgi. Reedel olin veel väsinum kui neljapäeval. AGA kuna järgnevatel päevadel algasid oli check-in alles kl 10 ja vahetus algas kl 11, siis oli mind-set positiivne – lõpuks saab normaalse inimese kombel magada.

Laupäev. Tegelikult olin ma kõikideks päevadeks confirmitud Legend’s Roomi. AGA Legend’sil oli vähe peenem ruum ka – premium pool, kus olid eriti special 150 inimest. Ehk siis 15 lauda. Ja see oli ruum oli otse vaatega staadionile. Klaasist seintega ofkoooors. Ja seal oli Premium Dining ka. Ofkoooors.

Nii et siis menüü algas On Arrival’iga, siis Entrée ehk eelroog, siis Main Corse, siis Dessert ja siis veel Cheese’n’stuff ja Pasteries. Väiksemas ruumis oli ikka palju parem sehkendada. Oojaaa… Eriti kui sa pead hoolitsema vaid kahe laua eest ja ühes neist on veel pooled inimesed puudu. Kontroll on täielik. Aga njaaa, premium dining sai oma PREMIUMI ikka täie rauaga. Kõik olid sellised a la Imre Kose & Egoisti zip-zip seda-ja-teist väljanägemisega. Veeri Fääänsid ühesõnaga. Aga mida fäänsim toit, seda suurem taldrik ja väiksem portsjooon on. Selline seaduspärasus eksisteerib minu meelest. Et kui main corse on kanafileetükike, spargliribake ja ÜKS ahjukartulike ja tibake kastmekest, siis noojaaaa… ja see kõik on uhkes üksinduses keset suurt taldrikut. Aga silmale ilus vaadata, sellele mitte ühtegi vastuargumente.

Aga magustoidud olid neil väga-väga-väga head. Et kust ma tean jah? Kujutlusvõime on nii hea. Hehh, päris on. Ikka ise tuleb oma silmaga kõike näha ja oma keelega katsuda. Nii et siis jah, kuidas ma nüüd seda ütlengi - täiesti puutumata magustoidud, mis olid kas lihtsalt ära põlatud või “kogemata” tühjadele kohtadele pandud, ning mis tuli premium roomist kitchenisse toimetada, et julmalt prügikasti visata, said nii mõnelgi korral degusteerimise osaliseks.

Kirjutamata reegel oli see, et kõik mis laualt kööki tagasi läks, maandus prügikastis. Ka puutumata toidud-kandikud-portsjoonid. Kõik. Tegelikult oli ikka päris võõristav vaatepilt, kuidas lihtsalt need ülejäänud toidud ära visati. Täiesti puutumata vaagnad-taldrikud leidsid ennast prügikastist. Ja seda kümnete vaagnate ja taldrikute kaupa. Tohutu raiskamine. Ei olnud hea tunne toitu ära visata. Ei olnud…

Aga jah, mida päev edasi, seda julgemaks need meie degustatsioonid (kairil ka, jaajaaa) läksid ja siit-sealt sai ikka üht-teist näpatud. Ja sõjaplaane tehtud, kuidas mõni kandik isiklikult kööki toimetada ja mõni quiche kõige kiiremini alla neelata. Mmmmm, ja see üks cheesecake’i magustoit, millega ma lihtsalt julmalt store roomi kõndisin ja seal siis degusteerisin - siiani meenutan seda heldimusega. See cheesecake oli kogu eelnenud planeerimist väärt. 100%. Ja eilseks oli meil ühe saksa tüdrukuga juba co-operation – kahekesi pidasime sõjaplaane ja siis nautisime sõjasaaki. Julmad tsikid, ma ütlen. Ja me ei olnud kadedad, pudenes teistelegi üht-teist. Aga väike boonus peab ju ka igal tööl olema, eksju. Laupäeva õhtul tabas meid teatav "meeldiv" üllatus, kui enne kl 20 jõudsime nagu valatult Woolworths'i ukse taha, et enda toiduvarusid täiendada. Aga no mida veel? Woolworths closed!?! egas midagi, lonkisime ühte night owli poodi ja luurasime seal. Ja mis ma sealt siis leidsin - täisteraleivaviilud "Pumpernickel"!!!!! Sutsu expensive nad olid, aga ostetud nad said. Ja mmmmmmm, NEED viilud olid ikka "päris" leiva maitsega ja nii hea kodune tunne tekkis:). Arpile ja Ashile pakkusime ka oma leidu, aga nemad sellest väga vaimustatud ei olnud - jäävad ikka white breadi peale.

Pühapäev. Jälle Legend’s Roomi suures saalis. Kõik tuttav ja aimatav.

Esmaspäev. Jälle Legend’s Roomi premium roomis. Kõik tuttav ja aimatav.

Nii, mis veel. Kaastöötajad olid toredad, paljud working holiday makerid nagu meiegi. Ja nii hea oli ikka ja jälle mõnd tuttavat nägu näha ja suures tööhoos väike tsätt maha pidada. Või siis sõjaplaani arendada:) Aga jah, kontoritöö ja cateringi-töö on aga ikka kaks täiesti erinevat poolust, no wonder muidugi, aga kuidagi teine asi on seda ise oma naha peal jällegi kogeda. Ühe puhul on kõige suuremaks pingutuseks lõunalkäik, teise puhul oled kogu aja oma ainsa kahe jala peal ja kimad nagu jaksad. Ei ole kerge, ei ole. Ja paar villi õnnestus mul ka ikkagi saada. Väikse varba alla! No mida veel, eksole. Füüsiline vs vaimne pingutus.

Aga mis siis selle 5 päeva saavutused olid:

Lõhutud klaasid – 0 (!!!väike uhkus ka ikka hinges:))

Lõhutud taldrikud – 0

Tsätid uute inimestega – kümneid

Lihasvalu – olematu (seda poleks ausalt öeldes arvanud, sest esimene tööpäev Gold Coastil tekitas ikka mitmepäevase biitsepsivalu:) )

Praktilised uued teadmised – kümneid… Nüüd ma tean nt, kuidas lauda katta, kuidas napkineid foldida, kuidas tuleb valgele/punasele veinile “krae” ümber panna, kuidas tuleb klaasi peaaegu et keeva vee kohal hoida, et teda kõige parem poleerida oleks:) jne jne.

Pilk telgitagusesse ellu – senini olin olnud vaid guesti rollis – aga nüüd nägin ära, mis before, after ja during toimub ja kui head organiseeritust see kõik vajab. Ja päris omapead meid roomi peale laiali ei saadetud, algselt ikka supervisori pilgu all ja juhendamisel. Aga supervisorite stiil oli erinev – üks teadis täpselt, mis ja kus ja millal ja miks ja kuidas, teine kehitas küsimuste peale õlgu lihtsalt; üks tõi poleerijatele kannuga limmarit, teine ei teinud väljagi. Aga üldiselt olid kõik naeratavad ja mõnusa olemisega. No worries, you know…

Ja külalised olid ka mõnusad. Tänasid iga valatud vee, mahla, kohvi, veini eest ette ja taha – “Thank you, darlin’, thank you!”. Ja nii mõnigi küsis, kust ma pärit olen, ja vastuseks antud “From Estonia” tõi naeratuse suule. Kes teab, see teab. Kes ei tea, uurigu järele, kus see saladuslik Estonia asub.

Ja tibake raha sai ka teenitud. Ajeee, saab tulevases Surfers Paradise’i korteris ühe kuu üüri ära makstud ja suti jääb ülegi.

Ahjaa. Austraalia võitis kriketi. Go, Aussies!

Täna tuleb chill päev. Puhkame ja laeme akusid. Et siis jälle Durraccell bunny-deks hakata.

Chillout by the pool...

Tänane hommik oli jälle üks hiliseid...

Ja enne asjalik-olemist leidsime, et on õige aeg Ashi&Arpi pool järele proovida. Sun-chairid ilusasti päikese kätte lükatud, viskasime end neile siruli. Ja siis oi, kuidas päike küttis. Kuna ei olnud eilset jahutavat ocean-breeze'i siis tekkis vajadus kiire jahutuse järele... Ja mis siis muud, kui sulpsti basseinivette (okok, alguses tundus see mulle tiba külm, aga natuke aklimatiseerumist ja siis ei tahtnud enam välja tulla...). Ja siis jälle päikese kätte... ja siis jälle sulpsatades basseini... mmmmmmm... mõnus:) 100% chillout...

Aga siis... ei saa lebotada päev läbi, asjalik tuleb ka olla ju, eksole. Nii me siis linna ja Pinnacle'i poole suundusimegi. Sest ees ootab 5-päevane "töönädal" (suurem kriketiüritus The Ashes) ja vaja N-E töögraafikud kinnitada. Juba jõudsid nad mulle helistada, sõnumi saata ja siis veel voicemaili jätta. Usinad on nad Pin-s, pole midagi öelda.

Pinnacle'i jõudes ootas meid aga nii mõnigi üllatus. Esimene üllatus (positiivne) oli see, et ma olen õnneks kõik päevad corporate osas. Pidavat meeldivam olema kui public, no wonder. Aga paremad ja ootamatumad üllatused ootasid veel ees. Et siis jah - neljap ja reede algab minu tööpäev 4.30 AM (!!!). Kadedust kelleski ei tekita ilmselt. Hilised hommikud võib unustada. Pigem lähtume hilisest ööst. Igatahes tuleb möllata breakfastiga ja seda kaks päeva järjest. Põmmpõmmpõmm... Ja kl 14 saab koju juba:) "Tavainimeste" hilise lõuna ajal:). Laupäev-esmaspäev on veidigi inimsõbralikumad päevad - 10 AM - 7 PM. Nii, siis edasi... Pin'i tavauniform on valge long-sleeved pluus-mustad püksid-mustad kingad. Black'n'white ühesõnaga. Aga seekordsel üritusel lisandub sellele veel bow tie ehk siis kikilips. Ooojaaaaaa, nalja hakkab saama. Sellised sikid teenindajad siis. Aga jah, kohustuslik uniform on juba üsna palju dollareid röövinud... Nüüd siis lisandus kikilips ka... Mis järgmiseks????? Vähemalt kui kellelgi on kikilipsu kunagi vaja, siis teate, kelle käest küsida:) Austraalia kikilips ka, teeb eriti sikiks kindlasti...

Wavewatching in Surfer's Paradise

Nagu lubatud, järgneb nüüd reportaaz Surfer's Paradise'ist ehk Gold Coasti ranniku ühest main beachist.

Surfersile on Brisbane'ist rongiga 1h 15 min teekond. KUID siis järgneb bussisõit kesklinna, mis kestab peaaegu et sama kaua. Kohale siiski millalgi in the afternoon jõudsime. Ja mis meid siis seal ootas: päike. ja nicest beach I've ever seen so far. ja palmid. ja sinine vesi. ja helevalge liiv. ja vahutavad lained.

Lippasime loomulikult kohe ookeani vette jalgupidi. Mmmmmm... Mõnuuuuus!!! Seda peab igaüks ise järele proovime, niisama lihtne seda kirjeldada ei suuda. Silmapiiril ei muud kui helesinine vesi... Vasakule ja paremale poole vaadates vaid rannariba. Surfers ongi tegelikult Gold Coasti tõeline turistimeka. Nii et rannaäärne esplanaad on täis luksuslikke resorte ja hotelle, sekka ka mõned tavainimeste elukohad. Vaade missugune...

Igatahes, esimene vaimustus ookeanist ja beachist üle elatud, viskasime end liiva peale pikali... Mmmmmm... Päike küttis. Oojaaa. Aga vana hea sunscreen aitas. Ja täna ei ole liikvel kaks ärapõlenud tomaatot, vaid kaks päikesejumega tsikibrikit.

Beach ei olnudki nii ülerahvastatud, nagu oleks võinud arvata. Igaüks leidis vabalt endale 2*1 m2. Ja hingamisruumi jäi rohkem kui küll. Küll ja küll.

Siis kui aeg tiksus nii kaugele, et oli aeg kortereid üle vaatama minna, jätsime rannaga mõneks ajaks hüvasti. Aga sinna tahaks ikka tagasi. Kindlasti.

Plaan nägi ette kolme korteri külastust ja plaani me ka täies ulatuses täitsime. Aga jah, igaühel oli mingi "aga" juures. Esimene apartment asus isle of capril ja oli tiba kaugel kesklinnast. ca 40 min walking distance'it. Et kui üks kord elus surfers paradise'il elada, siis tahaks ju niiii-niiii väga olla rannale võimalikult lähedal. Linna sees saab ju elada küll ja küll. Ma vähemalt arvan nii. Aga muidu ülejäänu oli kõik tibens-tobens. Ainult et jah, see asukoht.

Teine korter oli küll rannale lähedal, kui jälle ei olnud see kui rusikas silmaauku. Korteriperemees ei olnud just "meie inimene". Nii et otsime edasi.

Viimane ülevaadatud korter oli asukoha poolest hea, sisustuselt ka täitsa okidok, aga ilmselt ei ole korteriomanik kui pintsaklipslane huvitatud kahest working holiday makerist. Liiga erinev elustiil ilmselt. Nii et jälle väike "aga".

Õhtuks olime oma ranna-ja korteriotsingutjärgselt juba päris väsinud. Nii et väike koogikesepaus (aga ainult ühe!) rannaäärsel pingil oli igati teretulnud. Ja siis need mõtted stiilis "aga mis nüüd siis edasi?". Neid mõtteid keerutasime veel ka bussipeatuses Subway sandwich'i järades. Aga suuremate saavutusteni me siiski ei jõudnud. Peab veel mõtteid koondama. Aga üks läbiv ja küllaltki pealetükkiv seik oli eilses päevas veel. Nimelt on Surfers Paradise'i traditsioon Schoolies Week. Et nii kui suvevaheaeg keskkoolidel algab, nii rännataks üle AUS Gold Coastile kokku ja siis nauditakse vabaduse esimesi päevi/nädalaid. Ja einojahhh, neid alaealisi ikka jagus igale tänavanurgale ja üldse igale poole. Ja ei olnud just kõige meeldivam kogemus, kui ümberringi käib noorte klemmide jämmimine ja soigumine. Nii et kui Surfersile tagasi minna, oleks ideaalne, kui Schoolied oleksid oma lällamised selleks ajaks lõpetanud. Ja üks ootamine teise ootamise järgi oli eile õhtul. Esmalt ootasime bussi ca 40 min ja siis rongi veel 30 min. Ja kuidagi külm oli õhtul. Nii et väristasime õlgu rongipeatuses ja leelotasime suvelaule, et soojem hakkaks. Ja kui lõpuks Brisbane'i tagasi jõudsime, siis panime turbokäigu sisse ja tegime rekordi - 10 minutiga brunswicki rongijaamast koju. Nii palju siis eilsest. Täna on chill. Aga kuidagi väsinud olen.

Jingle bells, jingle bells...

JUST! Jingle bells'e lasti täna Woolworths'is!!! Täiesti uskumatu, mis toimub... Jõululaulud, kui väljas on päike ja 30 kraadi sooja... kuusepuu ja bikiinid... these two don't go together... normally... aga siiski, siin maailma kuklapoolel on ju kõik vastupidi ja eks me harjume ka jõululauludega kuuma päikese all... sooner or later... aga ikkagi, kind of weird on...

Aga täna oli jälle sunny Sunday... ärkamine kl 12 paiku... breakfast ja lunch 2 in 1 Ashi&Arpi rõdul - kerge tomati-juustu kuum sandwich ja low fat (!) vanilla yoghurt, lisaks veel A&A lunchiks tehtud enchilada... ja siis South Bankile palmi alla (just - sõna otseses mõttes palmi alla, sest siruli olles ja silmi lahti tehes tabas pilk esmalt palmilehti tuules õõtsumas ja taustal pilvitut helesinist taevast...). Elu nagu hernes:)

Ja üle pika aja (tundub nagu igaviku) andsid täna jarz ja tiit elumärku... nende 20-päevane traktoristi karjäär Perthi lähedal on selleks korraks möödanik ja ees ootavad uued vallutused... Goldile, goldile, kõik see mees goldile!... aga laseme neil selle otsuse ise teha, kuhu suunda nad oma Mollyga kruiisivad (Molly=Mazda 323 '1985). But let's cross the fingers for the "Gold" decision.

Anyways, meie läheme igatahes homme Gold Coastile Surfers Paradise'i kortereid vaatama;) Neid, mis on beachile ikka võimalikult lähedal... Sest kuidas muidu muutuksid reaalseks hommikused rannajooksud, korralik Australian tan, beach party'd ja surfing lesson-id... ei taha jääda shark bisquit'iks (kohalik släng, ajeee)...eieiei:)

Homme-ülehomme siis "straight from Gold Coast"-reportaaz... Ja mis peamine: No worries!

Ja möödas see ongi...

Niisiis...

Kauaoodatud-kauakardetud esimene tööpäev ongi nüüd seljataga. Muljetame-muljetame nüüd...

Start anti meile siis kell 3 pm. Kuna teada oli, et Pinnacle orgunnib ise transpordi Gold Coastile, siis mõtlesime, ohh meid küll!, et bussoon ootab meid Pinnacle'i office'i ees ja see on valgesärklasi-mustapükslasi tihedasti täis pikitud...

AGA oh ei, nii see asi ei läinud. Transpordiks oli hoopiks sakslastest working holiday makerite isiklik päevinäinud mikrobussoon ja deutsched ise kütsid ka samale üritusele. Lihtsalt nad olid kavalad ja kasseerisid meilt kõppi. Mikros oli meid siis 6 usinat catering assistanti: 3 deutschet, 1 prantslane ja meie. Kõik nad olid working holiday makerid ja lühiajalise aussie staaziga.

Kohati tundus, et meie mikrovelo ei jõuagi kohale, sest nii kui highwayl tiba kõrgem kalle oli, undas mootor ähvardavalt ja justkui viimseid-hingetõmbeid tegevalt. Aga kohale me jõudsime. Ahoi, kopraonud!

Esimese asjana saime check-in'ist ülilaheda uniformi - sinise long-sleeved pluusi ja vesti sinna peale. Kostüüm polnud just kõige teravam pliiats karbis...

Kui kõik sinisärklased-mustavestlased olid staffi kogunemisruumis, anti stardipauk briefingule minekuks. Briefing on siis supervisori poolt kiire ülevaate andmise üritusest, kuidas kõik kulgema peaks ja kuhu igaüks esialgu oma tööenergia suunama peaks. Briefing oli kuidagi kahtlaselt väheinformatiivne, nii et enamik asju tuli ilmsiks töö käigus.

Aga üritusest ka mõne sõnaga. Toimus see Gold Coast Convention ja Exhibition Centeris (veeeri fääänsi). Tegu oli "The Inside Film Awards"-iga ja üritus ise on red carpet event ja meelitab kõiksugu kuulsusi kokku (meid hoiatati, et me siis väga ei ehmuks, kui mõni celebrity meil kõrval on ja et me autogrammi ei küsiks... Cause we are here to do the JOB.).

"In just seven years, the Inside Film Awards has become one of the most highly anticipated celebrations on the film industry calendar, attracting international celebrities and significant media coverage. " Ootused olid kõrged... et keda kõiki me siis seal näeme...

Igatahes suundusime meie joogikandikute järele. Igaüks sai endale koormatud kandiku, kus olid esindatud kõikvavõimalikud joogid - vesi, sampanja, õlu, vein, sangria, jääkuubikute klaas jne... Ja siis nende kandikutega rivistati meid ukse juurde üles, ehkki ühtki külalist silm kinni ei püüdnud ja alguseni oli ka aega... Õige pea aga hakkas käsi tunda andma, et heihei, mis koorem see nüüd olgu... ja käsi väsis ja väsis... viimasel ei ole ju jõusaali ka juhtunud... osa cateringi assistante, female'i ofkoors, kurtis, et lihased juba värisevad kandiku hoidmisest... ohjahh, nemad olid paar minutit kauem seisnud meist... Anyways, üks korraldajatest ajas minu ja paar minu kõrval olijat välja, sest sees ei tahtnud keegi meie käest jooke võtta. ja nii me siis väljas tuule käes seisimegi... tuul õõtsus ja käsi väsis... üks külaline isegi otsustas minu kandikut veidi kergendada ja sirutas käe sampusepokaali järele... aga see oli ka kõik... ülejäänud tuhisesid mööda... ja siis ei-tea-mina-kuidas leidis üks ese mu kandikul, et on õige aeg ümber kukkuda... ja tekitas sellise ahela, et lõpuks jäid ainult kaks nukrat üksikut klaasi püsti. ülejäänud kraam leidis end maast... hullemat skandaali õnneks sellest ei tehtud õnneks... No worries... AGA enda enesetunde kirjeldamiseks ei ole olemas õigeid väljendeid... Paha tunne oli... Väga paha tunne... Aga killud toovad õnne... Sain nüüd vist järgmise 10a õnne ühekorraga:)

Aga pikk õhtu oli ees ja põdemiseks aega ei olnud, tuli edasi tegutseda. Ja kuna ainuüksi joogikandikute nägemine tekitas mus ülimat vastuolu, suundusin toidupoolele, et guestidele üht-koma-teist paremat suupistet ette kanda - vaagen kätte ja saali peale pakkuma... Ahjaa, tglt ma ikkagi jooke jagasin veel, ainult et ainult üht sorti ja madalatest klaasidest ja baarmanil ei lubanud mu kandikut üle koormata. Oli selline koks nagu Glennfiddich (single malt Scotch whisky, oojeee) virsiku- ja sidrunimahlaga. ja piparmündiga. Vähemalt nii pidime guestidele seda jooki tutvustama. Hullem promomine ühesõnaga.

20.30 lasti meid break-ile, sundkorras. Sest külalised läksid fuajeest saali oma õiget "etendust" vaatama. kl 21 oli break läbi ja tagasi tööpostil. Supervisoril oli vist kerge meeltesegadus, sest millegipärast saatis ta meid välja ootama (???), kus oli suht tuuline ja jahedavõitu... enivei, hakkas siis jälle see gruppidesse jaotamine pihta... ma olin valmis kõigeks, et pääseda jälle nendest joogikandikutest, käed lõid nagunii tuld juba ja silme ees oli pilt ümberkukkuvatest klaasidest... ei, aitähh...

Igatahes surasin ennast vargsi buffet-teami ja edasised paar tundi tegelesin sellega, et buffet's oleksid esindatud toidud-särgid-värgid ja üldse oleks see tibens-tobens... buffet sehkendused olid juba tiba normaalsemad... AGA jah... kui päris aus olla, siis oleks tahtnud "teisel pool lauda" ehk siis külaliste seas olla. Muidu oli siis aus koorekiht kohale saabunud, kedagi ei tundnud (kuhu küll lubatud kuulsused jäid? Isegi "Kodus ja võõrsil" Alfi ja Sallyt ei olnud...), aga no siililegi oli selge, et vip-d olid:)

Ja süüa said nad päris nämme asju, oled isegi tahtnud proovida... eriti isuäratavad olid väikesed koogikesed jms - cheesecake'i minivariant ja maasikas peal... mmmmm... aga jah - sinna see kõik jäi...

Ja õhtu lõpus sain jälle klaasidega zonglöörida, aga midagi õnneks kildudena ei lõpetanud...

Ja kl 1 saadeti meid koju... Gourmet-süüa me ei saanudki...*ei saanud seda lihtsalt märkimata jätta...

Event oli lõppenud... ehkki külalised ei saanud vihjest aru ja tatsasid ikka ringi...

Aga jah, üht-teist see õhtu õpetas ja arusaamu ja soove selgemaks tegi...

Iga kogemus on midagi väärt ja seega ei kahetse midagi...

Koju jõudsime kella poole nelja ajal öösel ja kl 9 hommikul olime taas Pinnacle'i kontoris, et Responsible Service of Alcohol (RSA) sertifikaat ära teha. Tehtud ta saigi... Lahe onkel oli koolituse läbiviijaks... Not bad...

Aga nüüd on väss peal... no wonder...

Siin Austraalia, siin Brisbane... Byebye, homies!!!

Guess what: HOMME esimene tööpäev!

Kaks viimast päeva on blogis vaikus olnud... aga see oli vaikus enne tormi;) sest ei tahtnud enne flashing newse edastada, kui kõik kindel ja paigas...

Aga nüüd siis aegade algusest ehk et kuidas me oma aussie esimese tööpäevani jõudsime...

Teisipäeval astusime oma tööotsimis keep-smilinguga sisse Pinnacle'i (hereinafter referred as

the "Pin" - blogi lugejatest mõned ilmselt muigavad seda väljendit lugedes:) ). Pin tegeleb cateringi-ettekandjate-baarijõudude ja muu staffiga, kes jääb valdkonda "Hospitality and tourism".

Nii me siis sisse astusimegi ja oma kuulsat küsimust "we were wondering... " küsisimegi. Receptioni lady oli nagu kala vees ja ohh, et tööd ikka on... igatahes oli ta meie värviliste piltidega cv-dest väga vaimustatud ja leppis meiega järgmiseks päevaks ehk siis kolmapäevaks intervjuu aja kinni. Algus sai tehtud. Regi veerema lükatud. Või-kuidas-need-peened-väljendid nüüd kõlavadki kõik. Enivei, what's done is done.

Teisipäeval saime veel ka eesti tsika Keidiga kokku. Keit on Brisbane'is olnud al septembri lõpust ja saatis meile vägagi sütitavaid kirju siinsest elust. Temal on siinne elulugu pidevalt paremuse poole läinud ja kõik sujub nagu lepase reega. Igatahes Keidilt saime väärt inside infot Pinnacle'i kohta. Samuti saime esimesed näpunäited, kuidas kolme taldrikuga klientideni kimada saab. Cateringi "Employees of the month" peavad seda ju oskama... Absolutely "must be". Nii me siis, alguses kujuteldavate taldrikute, pärast hinge kinni hoides Ashi&Arpi majapidamises leidunud taldrikutega harjutasimegi, kuidas kolme plate'iga ringi käia on. Ütleme nii, et kildudeni me seekord ei jõudnud. AGA... tühjad taldrikud on sutikene teine teema kui kuumad ja toiduga koormatud. AGA on teised hakkama saanud, saame meie ka.

Anyways, teisipäeval me ikka mõtlesime, et kuidas ja mismoodi see cateringi töö ikka läheb ja mis me seal intervjuul kõike kokku peame jahvatama jne...

Ja siis jõudiski kätte kolmapäev... Kuna intervjuu oli kl 14, siis hommikul kuhugi kondama ei läinud, vaid ootasime pühendunult oma intervjuud... Ja siis - kell sai 13 ja no mida meie silmad peavad nägema - väljas hakkas müristama, välku lööma, meeletult padutama (incl 1cmsed raheterad) ja tundus, nagu läheks üks orkaan üle brisbane'i just. Küll me siis lugesime minuteid, et millal on viimane aeg minema hakata, et me ikka intervjuule kohale jõuaks ja millal võiks SEE ilm ometi paremaks minna. Igatahes 13.30 oli viimane deadline... kell sai 13.15 ... vihm läks aina tihedamaks ja tihedamaks, raheterad aina suuremaks ja suuremaks (vähemalt meile tundus nii).... olime niiiiii lähedal sellele, et helistada ja intervjuu reschedule'ida... AGA siis me mõtlesime, et no matter what võiks ju kohale minna, et oma attitude'i näidata. Tahame seda tööd ja kõik. Punkt.

13.20. Lootus hakkab hääbuma, kuid ei kao. Kaugel-kaugel on näha selginemist. Aga mitte "meie maailmas". 10 minutit deadline'ini.

13.25. Selginemine jõuab lähemale. Võib märgata teatavat vähenemist vihma laskumise tiheduses 1 m2-le. Enam ei valata nagu ämbriga, pigem kastekannuga.

13.28. Vihm jääb üle. Punkt.

13.30. Väljume "oma kodust" ja asume teele. Vot selle kohta võiks öelda - "Meil vedas!".

Intervjuule jõudsime isegi oodatust varem ja meid pandi koos teiste "intervjuulastega" testi tegema.

Miks peavad juuksed olema võrguga kaitstud? (Juuksevõrk on järgmise hooaja trend ja on õige aeg seda juba varakult laiemale publikult tutvustada.)

Nimeta 4 leivasorti. (Porgandi-Pille, Seemne-Siiri, Tera-Timmu..)

Kuidas käitute, kui olete kliendile kohvi kogemata sülle valanud? (Muigan vaikselt ja tänan õnne, et ei pea tema asemel olema. Aga küsin siiski viisakalt "Would like some more?".)

Kui klient ostab 2.20$ kohvi ja 1.10$ muffini ja annab selle eest 5$, siis palju talle tagastate? (Küsin juurde raha, sest 1.70$ tipiks on nagu kahtlaselt vähe.)

Kuidas puhastate viilutus-masinat? (Viilutan nõudepesuvahendi ja ühe lapi.)

Need olid vaid mõned näited testiküsimustest. (Aussidele oleks niiii-niiiii tahtnud selliseid vastuseid kirjutada, aga ...teinekord maybe...) Testide vastuseid Pin-i agentuurlased põhjalikult tegelikult ei uurinud, pigem oli see selline formaalsus...

Aga kui test tehtud ja u 1h asja eest-teist taga oodatud, hakati one on one intervjuusid lõpuks tegema... ja nii me siis oma saatusele vatsu läksimegi... kuidagimoodi sain mina enne oma one-on-one intervjuule... kartused olid natuke suuremad, kui asi tegelikult väärt. Saime Pin-i tädiga kohe jutusoonele ja siis ta küsis igasuguseid "tavalisi küsimusi". Kas cateringis kogemust on? Ei. (No worries!). Kas Austraalias töökogemust on? Ei veel. (No worries, Ännn!). Fresh in Australia? Jah. (No worries, Ännn!). Ja nii kulges see lõpuni (ei olnud tunde ja tunde piinlemist,töö kiire ja korralik...). Ja siis ta rääkis, et tööd ikka on ja jagub... Ühesõnaga oli kaikki kunnossa.

Ja siis leppisime kokku, et täna ehk siis neljap on meil jälle appointment, millal teeme paberimajandust ja koolitust ka tibake. et siis ei teki meil probleeme food&beverage töö leidmisega. Never. We'll see about that.

Tänane appointment vastas ootustele. Täitsime pabereid ja ülihelikiirusel õppisime lauda katma. Ja panime oma esimesed shiftid paika. Ja esimene shift on juba HOMME!

Olgugi et me tegelikult ei plaaninud enne järgmist nädalat tööle hakata. Sest järgmisel nädalal tuleb 5-päevane mammut kriketi-üritus ja kogu Pin-i staff läheb vist sinna tööle. Aga Pin-i tädi manas hädise näo pähe ja lasi kuuldavale kõlava "Pliiiiiiiiis!" ja nii meil siis homme esimene tööpäev ongi. Õigemini tööpärastlõuna-õhtu-öö-varahommik. Shift on 15 pm-3 am. GOLD COASTIL. Gold Coast Convetntion ja Exhibition Centeris. Transport prodived by Pin. Cost 10$. Not bad. Saab hakata konverentsikeskuses taldrikutega kimama. Chillllllll. Kõike peab ju proovima.

Gold Coastiga on meil teised plaanid ka, kui päris aus olla. Tõsisemad plaanid. Aga neist teinekord:)

Nii et siis homsest oleme jälle tööinimeste seas tagasi. Kuigi tegelikult on ikkagi work ja holiday käsikäes. Nii kuis peab. Work hard, play hard.

*Täna saab nädal sellest, kui Brisbane'i jõudsime.

8 hours of hard work...

Ja oleks siis töökoht olemas... 8 tundi rasket tööd vaid töö leidmise nimel...

Ja need 8h sisustasime Brisbane'i CBD ehk siis central business districti hotelle külastades ja smiling face'iga "any positions available?" küsides...

Reaktsioon oli igal pool positiivne, ainult erandina ühes kohas öeldi kohe kindel EI. Aga ühegi HR inimesega meid loomulikult kohe rääkima ei lastud, vaid tuhniti sahtli põhjast application formid välja, mida me siis usinasti täitma asusime... ja mida siis hotelli receptionistid meeleldi olid nõus edasi andma vajalikele inimestele...

Aga soov on ju "nüüd ja kohe", mitte "in about 2 weeks"... nii et mõne hotelli HR department saab varsti protsessi kiirendava kõne osaliseks... tuleb vaid need õiged nummerid üles otsida... ja siis helistama hakata... 44$-line kõnõkaart lubas ju 230$ eest krediiti, nii et selle raha eest jahvatab maad ja ilmad kokku...

Ja vihjeks nii palju, et desired job jääb praegu cateringi ja food/beverage/bar-i juurde... alustades lihtsamast, on pärast kergem... ja kui midagi on olemas, siis "süda rahul" ja vaikselt saab edasi vaadata, kus need paremad töökohad ennast peidavad... aga jah, "õige töö" just working holiday makers from estonia-id avasüli vastu ei võta... logisch ju, et tahetakse pikemaks ajaks endale väärt staffi...

Ja elukoha otsingud käivad meil ka paralleelselt... nillime kaht päris kesklinna maja... sellised vahvad skyscaperid, kus kompleksis spa, gym ja pool... not bad, not bad @ all, eksole... aga siiani ei ole kumbki rendileandjatest meie südantlõhestavatele mailidele veel vastanud... ja telfunumbreid ka netis ei ole... jääb üle ainult oodata, pöidlad pihus... ja vaikselt uusi jahisaake sihtida...

Aga tänase väikse-varbani-väsitava tööotsingu päev tipnes sellega, et koduteel Woolworthist läbi astudes hüüdis keegi äkki kõlava häälega "Eestlased!!!"... ja oh seda üllatust, kolm teist kodumaist inimest oli ka samal ajal samas kohas... ja mind oli üks neist Tallinnas näinud ja nüüd vaadanud, et ohhoooo, sama inimene ja siis vaikselt olid kuulanud, kas me räägime eesti keelt... ja siis lõpuks kostis see hüüe:) aga vahva oli, tõsiselt... meid on niigi nii vähe ja nüüd kusagil austraalia nurgapealses toidukas on äkki 5 eestlast koos ja jutustavad oma austraalia-elust... aga nemad on juba staazikamad tegijad siinses elus - juba 2 kuud Bne kuuma päikese käes peesitanud... ja hoiatasid meid kuumarabanduste eest:)

Votnii, nii palju siis tänasest päevast (tahaks nii öelda, et produktiivsest... sest ma ikkagi loodan, et keegi neist hotellidest meiega ühendust ka võtab... nt hilton... või siis conrad... ikka 5*-lisse tahaks ju taldrikutega zonglöörima)

Siin Austraalia, siin Brisbane, siin Annuska...

aga nüüd Over & Out...

What a Wonderful World...*Sunday

Tõesti... Milline tore pühapäev...

Ilmast saab rääkida ainult ülivõrdes ja nähtud kohtadest ja paikadest samuti... kõik on nagu ühe "mega-mega-mega" vitsaga löödud...

Täna käisime jällegi Bne peal kolamas...

Kängurud tänaval... eiei, mitte veel pehmed ja karvased... esialgu veel rauast ja "suur kunst"... a neile sai ka pai teha:)

Edasi treasury Building ja Library... Ilus arhitektuur ja omapärased "pallid" raamatukoguesisel platsil... pimedas on need "pallid" valgustatud ja eriti spetsid...

Nii, edasi kimasime üle Victoria Bridge'i ja jõudsimegi South Bankile... South Bank on kuidas-nüüd-öeldagi, kunstlikult tekitatud chill-out area... imeilusate lilledega ääristatud allee (kõlab väga kirjanduslikult:)), mis viis meid Streets Beachile... ehk siis artificial beachile, mis asub otse bne linnasüdames... aga tunne on selline "totaalselt chill", ei linnakära, ei miskit... ainult üle jõe skyscaperid ei lase ära unustada, kus täpselt located oled... ja seal me siis kairiga chillisime selle sõna kõige õigemas tähenduses... liiva peale siruli ja nina päikese poole... enne muidugi sunscreen ka, sest ei siin selle päikesega nalja ole... kohalikest osa käib lausa särgiga vees, et mitte liiga teha oma nahale...

ja beachil oli meil yummie lunch ka... sushi ja värskelt pressitud apelsinimahl (!!!)... nämmmmmmm!!! järgmine kord võtame 300 ml topsi asemel liitrise mahla... igatahes-igatahes... ja väga killer hind ei olegi...

beachil oli lahe ja sinna tuleb teinekordki minna... kordi üks...kordi kaks... kordi kolm... jne...

beachilt edasi viis tee meid Botanic Gardenisse... jälle oli tunne, nagu oleks kuskil out-of-the-city... aga mitte päris outbackis ka... palmid ja palmid ja palmid ja igasugused ülejäänud huvitavad taimeriigi esindajad... ja sounds like mangroves...

ja botanic gardenist oligi 5 min queen street-ile... ehk siis päris tsenterisse... ja siis vurasime kahe-jala-taksoga koju... kaks jalga ja kümme varvast olid väsinud... väga väsinud, kui A&A place'i jõudsime...

PS.

Homne ilmateade... 33 kraadi... and it's not even summer yet...

Discovering Brisbane vol 2

Täna siis juhtus nii, et põõnasime kuni keskpäevani... ja siis tegime Ashi ja Arpiga väikese roadtripi bne-s... ja mis peamine - mega ilus ilm oli!!! päike paistis ja normaalselt soe oli ja kerge tuuleiil pani i-le täpi.

Et siis alustasime bne pargist, kus inimesed võtsid asja täiesti vabalt ja pidasid piknikke... ülimalt chillll on ju jõe ääres puu vilus kerge bbq maha pidada... ainult et mingid võõra linnuliigi esindajad käisid neid aeg-ajalt nillimas... sellised valged ja harjumatult pika nokaga... austraalia kohalikud ilmselt:)

Ja siis vurasime ringi kaugemale suburbi indooroopilly'isse (vist on kirjapilt selline), kus elektroonikapoest häkkasime kairile väga spetsi digimoni ehk siis digika ja mulle digimoni uued akud. praegustega on asi ühel pool lihtsalt... ja mis oli kõige parem - kairtsi digimoni hind oli algselt 450 $, aga lõpus saime hinnaks 360 $, kuna kairi tegi vihje ühe online poe madalama hinna kohta. päris põnev kauplemine... ja mina sain oma akudelt ka 15$ alet... not bad...

anyways, taaskord pidime tõdema, et siinsed kaubanduskeskused on ikka "silmad-kirjuks-tegevad" ja nõuavad rohkem avastamisaega... aga leide leidub ja kuhjaga...

Peale produktiivset elektroonikasopingut suundusime ühe künka ehk Coot-tha mäe otsa, kust avanes bne-le ülimalt spets vaade. Linn, kus elab 1,5 miljonit inimest ehk siis rohkem kui Maarjamaal kokku, on oma kämblad ikka väga-väga kaugele välja sirutanud... laiub ja laiub ühele ja teisele poole... no wonder, sest inimeste elukohad ei ole kõrged kortermajad, vaid väikesed armsad paarikorruselised ühepereelamud... ja nii peaks see ka mujal olema... ja majade vahel palmid...

Et siis ühesõnaga siiani mulje bne-st aina paraneb... it gets better and better...

Ja õhtul ootab kokkusaamine härmsi-anniga ees... nemad on bne elu täpselt nädalake kauem nautida saanud kui meie...

Discovering Brisbane

Niinii, esimesed sammud on Brisbane'is tehtud... esmamulje pidi ju see kõige õigem olema... ja esmamulje oli igati tip-top:) ilus ja armas ja puhas jne... nice place ühesõnaga... päris city center on pilvelõhkujate päralt, nii et on fancy business district ja siis on ülejäänud väiksemad majakesed... aga täna me olime ülimalt asjalikud - kõik, mis me plaanisime esmaspäevasteks taskideks, saime täna tehtud - ehk siis:

• visa label passi - tehtud - migratsiooniametnik tegi commenti mu passipildi kohta, aga eks aastast 1999 ole ka mõned head aastad ka möödunud:)
• kohalik telefoninummer - tehtud - minu kohalik vodafone numero on 0420456091, eestist valides +61420456091 - ja funkab, asi järele proovitud:) nii et ootan teie kõnesid:)
• pangakonto - tehtud - pangaks commonwealth ja igakuiselt 4 $ pangale...
• tax file number - tehtud - et ikka tööandja saaks tulevikus 29% palgast kinni pidada, mitte 45%.

nüüd siis jäänud püsiv elu-ja töökoht... loodetavasti kõik kulgeb... nagu õlitatud kellavärk...

ahjaa, täna tuli kerge üllatus, kui toidupoodi külastasime - banaanid maksavad 10$/kilo, viinamarjad ka üle 10$, kõige odavamad õunad kuskil 3.40$ ......... jogurt on kaks korda kallim kui eestis... nii et jah... AGA sushi on päris-päris hea hinnaga - kolm korda pikemad suutäied kui eestis ja kõigest 1.80$ igaüks... nii et ostsime neid kohe suurema hulga ja võtsime seega õhtusöögi enda kanda...

Ja siis kodune kodujuust on ka siin nime alla Cottage Cheese peitunud, aga üles ta leidsime...

Aga shopinguga on nii, et avastamist jagub ikka pikaks-pikaks ajaks... kõik need suvised lühikesed seelikud ja püksad, topid ja kleidikesed... soove on... oioi, kui palju:) ...aga kes need küll kõik täidaks?

Nii, ja mis põhiline - Brisbane'is on Ann Street - spets! ja see street läheb otse kesklinna ja selle tänava ääres on fäänsid autosalongid, ajeeee...

okiedokie, over & out nüüd... teine manner, teine aeg...

Final Destination: REACHED!

Kell 6:18 Brisbane'i Fortitude Valley Ashi&Arpi rõdul hommikupäikest& palme imetledes ning Jõmmu soksi nosides on parim aeg kribada mõned read final destinationisse saabumisest. Sest on, mida meenutada:). Nii, stardipauk anti esmasp õhtul, kui hakkasime autoga Riia lennuvälja poole vurama. Tsipa peale südaööd olimegi kohal... kohal destination nr 1-s. ja esimene öö lennujaamas ootas ees... oli, mida oodata, eksole:) Ilmselt olid eelmise päeva ja õhtu emotsioonid ja muud tegemised-toimetused kogu mahla minust nii välja pigistanud, nii et igatahes mina leidsin selle igatsetud unesoone riia lennuka pinkidel üles, täitsa vabalt kohe... aga mitte kauaks, sest kl 6: 35 pidime ju triksis-traksis olema ja ready to board the plane to istanbul. ja seda me ka olime. check-in'i tädil tekkisid probleemid meie veidi ülekilodes kohvritega. Kuid tänu mõistvale suhtumisele ühe airbalticu teenindaja poolt me siiski midagi juurde ei pidanud maksma, vaid saime vaid veidi asju ringi paigutatud kohvrist käsipagasisse. Puhas õnn, ma ütlen:) Lend Istanbuli möödus uniselt, üllatus-üllatus eksole. Aga kohale me jõudsime. Destination nr 2: reached. Istanbulis saime 10 euriga lunastada viisa, mis andis meile võimaluse linna väisama minna. Ei ole meie "armas" Türgi veel EL-i liige. Istanbuli lennukast kesklinna poole viis meid suht okeika metroo-rong. Pärast 30 min vuramist olime centeris kohapeal ja ready for action:). Tsekkasime paar moseed üle, mis olid arhitektuurilt täitsa ilusad kohe. *Natuke tuleb kiidusõnadega ikka koonerdada ka ju. Ja pärast kerget kõhutäidet jalutasime niisama Istanbuli peal ringi, et nö kohaliku kesklinna-eluga veidi tutvuda. Ja milline see tutvus oli. Ütleme nii, et üks pool oli tutvuse sobitamisega märgatavalt aktiivsem pool - kohalikud. Istanbulis ja Türgis üldse on tänavakaubitsemine nr 1 elus, vähemalt selline mulje jäi. Iga nurga peal on keegi oma träna (trana: *hilbud ja muud pudi-padi, mis meenutas väga turukraami ja väga suurt elevust ei tekitanud) üles riputanud ja mida valjemalt ta seda möödakäijatele pakub, seda ägedam ta vist kohalike meelest on. Igatahes elevust tekitasid kaks valget tsikibrikit, üks neist blond veel boonuseks pealekauba, kohalikel tänavatel küll ja küll. ja ausalt öeldes muutus see tähelepanu üsna pea väsitavaks... ja sellel tränal ei tundunud otsa ega äärt olema... nagu keskturg oli terve linn... träna siin, träna seal, träna iga nurga peal... ja kohalikud vedasid oma träna igale poole juurde-laiali ka, nii et tänavatel liiguti suuuuuuurte tränakottidega, kes kandis seda kuidagimoodi ratta pakiraamile kinnitatult, kes pea peal, kes vedas niisama järel... ja kui lõpuks otsustasime ühe tsurka käest granaatõuna osta, siis ta hirmutas meid nii ära oma tsurka-olemisega, et jätsime granaadi kus see ja teine... ja mis veel oli väga kahtlane ja imelik - poed olid 90% ainult meestele - järjest läksid meestekingapoed ja meesteülikonnapoed ja muud meeste-asjade poed... väga kahtlane... ahjaaa, ja siis rohkem kui üks kohalik tahtis must üle vurada oma masinaga - lihtsalt keeravad ei -tea-kust ette ja siis vaata ise, kuidas eest ära saad... Ühesõnaga, mina vähemalt Istanbuli tagasi ei kipu... Tagasi lennujaamas, oli aeg väikseks kehakinnituseks. ja ohh, seda imet, eestlastele hetkel veel "mitte-kodune" Starbuck's oli Istnabuli lennukas koha kinnitanud ja sinna me siis kairtsiga suundusimegi. türgi liiridega meil väga priisata ei olnud, nii et üritasime siis võtta maksimumi, mis andis. ühe mustikamuffini kahe peale:) aga kuna kassa juures oli silt muffinist ja lattest ühe pildi peal ja kohalikus keeles midagi kribatud, mida meie special offeriks pidasime, siis küsisime nagu kaks tsikibrikit muiste, et kas see on mingi selline offer, et kui muffini ostad, saad latte tasuta või vastupidi. mees-türgi tsurkad ei olnud meie tõlgendusest väga vaimustatud igatahes, aga uurisid, et kust me tuleme jne... igatahes, siirdusime lauda ainult muffiniga, mida me siis sõbralikult noa ja kahvliga poolitasime ja mugisime. AGA siis, sammus meie poole üks tsurka, käes kaks lattet - arvake ära, kellele:) eks ikka meile:) herr vulkan (staazi starbucks'is juba 3 aastat, nii et olnud mitte mingi lihtne mees:D) leidis, et me oleme free latted ära teeninud... aitähh:) *ilusate silmade ja blondide juustega annaks vist türgis palju korda saata... aga jääb korda saatmata... igatahes, jõudsime oma istanbul-dubai lennu ära oodata kuidagimoodi... esimene lend emirates'iga... sellest lennust siis tiba pikemalt:P ütleme nii, et mitte just niisama kerge käega ei ole emirates'i parda-meelelahutusprogrammi pärjatud kohaga nr 1 maailmas. sest et... iga reisija käsutuses on oma isiklik meelelahutuskeskus, kust saab vaadata filme (kõige hiljutisematest esilinastustest klassikani), muusikavideosid, seriaale, kuulata raadiot, muusikat, edetabeleid, mängida arvutimänge jne jne... ühesõnaga tegevust jagus... liisi soovitust kuulda võttes tsekkasin "devil wears pradat" , mille sisu oli päris-päris asjakohane - iga algus on raske, kuid edu järgneb kord, kui piisavalt vaeva näed... ja siis... emirates'i mealid- viiekäigulised eined, see on see, millest puudust hakkame tundma:) ja vihjeks nii palju, päris-päris head toidud olid ka:) eelroog, salat, main corse valik kahe hulgast, magustoit ajeeee, näksid jne... ja ofkoors, joogilist... et ei pidanud piirduma mahla ja veega, vaid valikus olid ka kangemat kraami:) üht-teist sai proovitud ka;) ahjaa, ja tänu check-ini djuudile saime kairiga kolm lennukiistet enda valdusesse, nii et saime "laiutada"... aitähh!

ja üks ist-dubai lendude haripunkte oli loomulikult see, kui stjuuardid lubasid meile tähed taevast alla tuua ja seda nad ka mingil moel tegid - lennukilakke ilmusid helendavad tähnikesed ja pimedas oli päris ilus, ei saa seda eitada... ja siis ennustati ka, et me kindlasti läheme mehele austraalias... ei, tglt juba dubais saamemehele... sellised naljad neil siis... mingi imelik naljasoon, haahaa.... nii, istanbul-dubai lend möödas, maandusime dubai lennukas...kus tuli veeta terve öö...esimene mulje lennukast oli "vauuuuu". päris võimas kompleks oli... shopid siin ja seal..isegi hotell oli samas hoones... enivei, dubai lennukas tegime esimesed sisseostud... kuidas sa ikka lähed mööda guessi rahakotist, kui oled seda nii-nii kaua igatsenud ja nüüd see vaatab sind nii-nii igatseva pilguga. et siis - aus-sse uue rahakotiga:) aga kaua sa ikka poodides kolad... et siis osa ööst möödus jällegi lennuka pingi peal... üldiselt iga teine lennukakülastaja oli ennast kuhugi nurka või põrandale või kuidagimoodi pingile kerra tõmmanud... meie igatahes und ei leidnud, ehkki oht selleks oli aeg-ajalt ikka vägagi suur ja keha&vaim andsid ikka väga selgelt häirekella, et aeg oleks veidi tudida... aga ei saanud, ei julgenud... suurem osa lennukaasukatest olid tumedad-mustad-ja muidu kahtlased... ja täielik rahvastepaabel oli kokku sattunud... ühesõnaga, ei olnud kodune tunne... kuidagimoodi jõudsime siis dubai-singapuri lennu väljumiseni ikka vastu pidada... see lend hilines ligi tund aega, aga kuna saime esimestena lennukisse oma kohale, siis lennuki õhkutõusmise ajaks olime juba esimese raske une ära maganud:) dubai-singapuri lennuk oli ilmselt veidi varasema aastakäigu väljalase, sest sealne meelelahutusprogramm oli tiba "mitte nii tasemel" kui eelmine... kui eelmisel lennul sai nt ise filme valida ja ka seda, kas vaatad algusest-keskelt-või loed lõpusubtiitreid, siis sellel lennul jooksis kohustuslik filmiprogramm... oli küll paar filmikanalit, aga siiski... see ei olnud ikka "see"... Aga see-eest mealid olid jälle häääd... nende ootuses me suurema osa ajast mööda saatsimegi:) ja menüüst ajasime näpuga järge, mis meile kõik ette kantakse:) sõime ja magasime... sõime ja magasime... vahest sekka klõbistasime selle meelelahutuskeskusega... ja nii me singapuri jõudsimegi. singapuri peatus oli imelühike, reisijad-peale-maha ja jälle minema... aga kas või minutikski oli niiiiiiiiiii teretulnud varvaste sirutamine... tunde lennukiistmes istuda oli ikka piin... tõeline piin... aga singapurist edasi oligi meie viimane lend - lend brisbane'i ehk siis final destinationisse. selleks lennuks me olime ikka suht läbi omadega, nii et suuremat asjalikkust enam meeles ei ole... küll aga meenutame heldimusega, kuidas me nautisime õhtusöögiks pakutud cheese cake'i maasikatega ja kõrvale bailey's -t... ajeee:P lõpuks, pärast kahte lennujaamas veedetud ööd ja üht ööd lennukis, lähenesime lõpuks Downunderile... lend üle austraalia keskosa ehk siis tühermaa ehk siis outbacki tekitas tunde, et no mida see siis tähendab - sadades ruutkilomeetrites lihtsalt tühermaad... milline waste of land... võiks ju migreerida kedagi suuremas koguses sinna, heheee... ja kohati tekkis küsimus, kas see on ikka MAA või oleme äkki kuhugi mujale planeedile maandumas... eks väsimus oli ka mõistuse oma valdusesse saanud... igatahes, maandusime me ikka brisbane'is... bne lennukal on muide ainult üks maandumisrada:) ja passikontroll möödus ilma probleemideta... passikontrolli sabas sattusime muide kokku kahe eestlasega... üks oli working holiday djuud ja teine oli 6-kuulise working holiday staaziga working holiday tsiki ema, kes nüüd tütrele külla tuli... meid on ju kõigest 1,3 miljonit, aga ikka kohtab meid üle maailma:) spets! aga jahh, üks esimestest ostudest siin on mul kindlasti uus kofferung, sest ei pidanud mu muidu nii super kohver vastu nendele vintsutustele ja rattad ei ole enam "normaalsed" mingi ühendav jublakas on katki läinud vms... eks see ole loomulik kadu... brisbane'i lennukasse oli kairi sõps ashish meile nagu lubatud vastu tulnud ja nii me suundusimegi tema apartement'isse... korter on põhimõtteliselt täiesti kesklinnas, 15 min jalutada sellesse kõige-kõigemasse keskusesse... ja korter on igati nice:) meil kairtsiga oma tuba ja oma vannituba... ja pool on maja sisehoohis, nii et kui palavaks läheb, sulpsame vette... ja wifi on neil ka... ashish oli muidugi mega passwordi välja mõelnud, nii et ainult tema suutis selle õigesti sisestada:)... aga internet on ikkagi asendamatu... ilma ei kujutaks ette... ausõna... ja esmalt tudisime kairtsiga keskelt-läbi 8h ehk siis esimese väsimuse välja, siis õhtustasime ja siis tegime väikese walki brisbane'i kesklinna suunas... õhtul oli tuledes brisbane ilus ja ponks:) täna läheme ja tiirutame veidi pikemalt... märgatavalt pikemalt... ikka oluliselt pikemalt... aga uni läks täna hommikul kl 6st juba ära:) blogi-kirjutamiseks ahishi ja arpi rõdul parim aeg... ja seda juttu ikka jagus... jagus kauemaks... aga egas midagi, kui "järgmise korrani" ehk siis esimeste muljeteni brisbane'ist!:)

Ready, set, goooooo!!!

6.11.2006... Ja stardipauk on antud...