Winning Ways!

Mnjaaa, pole kerge töötada ühes 3650st InterContinental Hotels Groupi kuuluvast hotellist. Ülemaailmselt gigandil peab olema ka ühtne mõtlemine ja nii meid kairtsiga täna 2h haritigi, kuidas arendada endas mõtlemist "Winning Ways" . "Võitvad teed" ehk siis kuidas võidad ise, võidavad kliendid, kaastöötajad ja loomulikult shareholderid. Pointe siis kokku viis. Kes arvab, et ma need viis siinkohal nüüd ritta sean, ei pea pettuma. Need on lihtsalt nii "fruktid", et need lihtsalt peab kirja panema.

Winning Way 1. Do The Right Thing.

Winning Way 2. Show We Care.

Winning Way 3. Aim Higher.

Winning Way 4. Celebrate Differences.

Winning Way 5. Make It Together.

Kõikidel võitvatel teedel peab sünkroonselt jooksma. Distantsiks "til death do us apart".

Koolituse ülesehitus oli järgmine, äkki keegi huvitub:). Suures banketisaalis oli viis erinevat lauda (igale võitvale teele üks, lihtne ja loogiline), kuhu jagati eelnevalt ca 10 inimest ümarlauda. Igale lauale oli arvestatud ka kaks inimest hotelli manageride hulgast, kes siis erinevate vahendite ja võtetega üritasid konkreetset mõtlemissuunda selgeks teha. Ja nii kui üks point oli mõne võttega selgemaks saadud, liiguti edasi. Kellaosutile vastupidises suunas. Minu tähelepanek. Ärge küsige, miks.

Aga mida kõike siis teha tuli... Tuli paberi peale kirja panna fakt, mis ümarlaua taga istujaid üllatada võiks, tuli rõngaid pulga otsa loopida, tuli lihtsalt mõnest heateost rääkida, tuli käekell tooli alla panna ja seda siis üksikasjalikult paberi peale visandada (*minu skets pälvis "almost perfect" hinnangu:) ), sai paberlennukit voltida ja lennutada, sai üks ümarlaua ümber istuja kukkumisel kinni püütud. Kõige rohkem jäi meelde paberlennukite voltimine ja nende lennutamine, sest seal tehti 3-sed tiimid ja meie tiim võitis (the winner takes it all... ei lastud seda lugu, ehkki oleks ju võinud...:D) ja nii kupatati meid poodiumile ja andsime võiduintervjuu:). Teate ju küll, mikker nina alla ja "paar sõna Eesti Raadiole";). Aim higher oli see "võitev tee" muidu. Votnii, see jäi meelde lihtsalt. Kõik väikesed ja suured võidud jäävad ju meelde, mis seal salata:).

Tore vaheldus oli jälle ennast teisest töökeskkonnast leida, olgugi et taolist analoogset "kiiremini-kaugemale-kõrgemale" mõtteviisi on ju varemgi siit ja sealt ligi lastud. Ja seda teame me ka kõik nii-nii hästi, kui oluline on team-work. Seda sai koduses Eestistki juba koolitatud söögi alla ja söögi peale. "Ohh seda orienteerumist Rimessi rahvaga Viinistu outbackis ikka." Mõni läks metsa ja jäigi sinna. Kauemaks kui planeeritud. Aga lahe oli. Mis seal salata.

Ahjaa, enne ja pärast koolitust käisin usinasti tööl ikka ka. Nagu kord ja kohus.

Aga päeva naelaks jäid ikka kaks aasialasest paari, kes hommikusöögi ajal oma croissantid rösterisse suskasid. Tagajärjeks leegitsevad croissandid ja väikesed tulekustutustööd. Ja aasialaste suured silmad, et ohohhh, mis nüüd siis juhtus. Ja ise nad midagi aru ei saa:) Point siis selles, et breakfast buffet' rösteri kõrval on suur silt üleval a la "Please do not put croissants to the toaster. They will catch fire. " Ja sama tekst hiina keeles ka:). Ja croissant'id lähevad seal masinas leegitsedes põlema, tõesti-tõesti, samas kui tavalised röstsaiad taluvad kuumust nagu naksub. Aga jah, nalja sai. Aga üks nendest kahest japsipaarist oli croissant'i-tulekahju ka eile hommikul tekitanud. Aga ei õpi inimesed, ei õpi. Ja ikka lõputult raske on, kui kohalikku keelt nii paljugi ei oska. Tulekahjud ähvardavad igal sammul. Juba hommikul kl 8. Ei ole just kerge elu.

Ja ühele kolmandale aasialastest paarile üritasin nagu hommikuvõimlemist tehes käte ja jalgadega selgeks teha, et sarvesaiade rösterisse panemine on meil ikka keelatud mis keelatud. Aga ei saa aru, lihtsalt ei saa aru. Aga oma totu-olekuga on nad kuidagi armsad ikkagi. Ja siis kui kohvi-ja teetermosega neil laua ees seisad ja "coffee or tea" küsid - siis mõni vaatab suurte silmadega ja siis ühel hetkel süttib lambike pea kohal põlema. Ja siis tuleb "kofiii" ja "tii" hääldusvariante igasuguseid:). Ja siis veel - kui üritad neilt taldrikut eest ära näpata, mis näib justkui täiesti perfect äravedamiseks, tuleb kiire no-no-no ja kätevehkimine. Aga tegelikult on nad vahvad tegelased. Ja neid jagub, oi kuidas jagub. Aasialased on tõelised figarod selles suhtes. Figarod kõikjal.

Aga homme on mul jälle vaba hommik, jebedijeedidgeridoooo:):):) Nii et kella poole kahe ajal varahommikul võib veel easy-lt blogitada. No worries!:).