Fraser Island, 31.08-2.09.07

Kolm päeva metsikut liiva-ja saareelu Fraser Islandil on nüüdseks seljatatud. Ei olnud lihtne saarepoiss see Fraser, ei olnud:) Kõige suurem liivasaar maailmas (120km*15km), kõige helesinisema veega järv, kõige rohelisema veega järv, kõige suuremad liivaluited, kõige dingomad dingod, kõige suurem kaldale uhutud kilpkonn, kõige offroadimad teed, kõige roostetanum laevavrakk, kõige suurem kuu, kõige tähtederikkam taevas, kõige palavam päikesetõus, kõige kreisimad kolm päeva!!! Aga alustame algusest… Neljapäeva õhtul Rainbow Beachile jõudes oli ülejäänud Fraser Islandi gäng juba kohal. 9 kliffi ja piffi kokku, kõigil ainult üks suur soov – Fraser oma silmaga üle tsekata. Jen (Kanada), Lydia (UK), Sue (Korea), Tom (UK), James (UK), Mike (UK), Alecio (Italy) ja Roberto (Italy). Änn from Estonia ka ofkoors:) Esimese õhtu dringid tegid oma töö ja 9 inimest sulas ilusti kokku üheks mõnusaks gängiks:) Noored toredad reisivad inimesed, mida muud vaja:) Ja reede hommikul sõidutati meie neljarattaveoga jeep ukse ette ja 3-päevane Fraser’i seiklus võis alata. Fraser’il liikumiseks on 4WD täielik must be, sest rannal liiva sees pole kahe ratta veoga midagi peale hakata – ikka ainult nelja ratta jõud ja jaks… Kaart pisteti ka meile orienteerumiseks pihku ja anti vajalikud tõusu-mõõna + päikesetõusu-loojangu ajad ja siis ja siis – käik sisse ja minek!!! *Esmalt küll sadamasse ja praami peale, kuid õige pea tuuritas meie 4WD juba Fraser’i liivaluidetel… Täiesti omamoodi liikluskorraldus on ikka – “maanteeks” on rannaäär ja mööda rannaliiva vuravad jeep’id mõlemas suunas… Aga Fraser’il on see vaatepilt täiesti norm, teisiti ei saakski… Eli Creek. Värskendava ja vuliseva veega ojake ja ühtlasi meie esimene lunch break. Sandwich sai uue tähenduse, sest hammaste all krigisevad liivaterad andsid endast ikka ja jälle märku. Täielik liivaelu, ma ütlen:) Ja kerge after lunch chill. Kuna päikesevalgusega aussie-ländis väga priisata ei ole, siis hakkasime juba varakult camping platz’i otsima. Otsingud läksid üsna kiirelt, sest esimese öö otsustasime veeta otse rannas, nii et vaja oli lihtsalt kolmele telgile piisavalt suurt muru-liivaplatsi. Ei olnud rocket science, et selline place leida:) ja siis algas voor “kuidas 20m kaugusel merepiirist endale mõnus olemine tekitada”. Telkidel vaiad maasse, lauale jalad alla, gaasipliidile gaasiballoon külge, kastrul tulele ja voila! – olemas:) Ja pole midagi paremat, kui maailma parimad pastameistrid italjaanod on omast käest võtta. Pasta Carbonara valmis itaalia tandemil Robi-Alecio nagu võluväel ja 9 näljast cämperdajat said mõnusa kõhutäie pärast väsitavat päevamelu. Ja siis oli järg drinking games’ide ja 4l pakiveini käes. Oiiiii eiiii, ainult mitte pakiveini:D Ja siis ühel hetkel tõusis kuu lainetest – mega lahmakas ja üks väikene pilvepoiss jäi talle ka tee peale, nii et vaatepilt oli ilusilusilus. Ja siis ja siis – dingode eest oli meid hoiatatud küll ja küll, kuidas alati vähemalt kahekesi koos liikuda tuleb, kuidas neile ühtki toidukübet anda ei tohi ja kuidas kõik toidukraam dingokindlalt hoida tuleb. Aga kui ma ühel hetkel dingot meie telgindusest ainult 1m kaugusel silmasin, siis võttis südame veidi kiiremini lööma küll. Ja ma juba kujutasin ette, kuidas õhtu edenedes suured dingokarjad meie telgid ümber piiravad. Nii kaugele õnneks asjalood ei arenenud. Paar dinksi käis veel meie telgindust uudistamas, aga Lydia oli kui loodud dinksihirmutaja ja tema häälepaeltele võlgneme me suhteliselt dinksivaba õhtu. Aga Dingo Watch jääb meile kõigile ilmselt kauaks-kauaks meelde. Öö oli mõnusalt soe… *ei olnudki nii külm, nagu ma olin kartnud... mu eskimo-jope täitis vaid padja-ülesannet:) Ja ärkamine oli mõnusalt soe. Nii kella 7 ajal:) Kerge breakfast ja siis jälle Fraser’it avastama… *jaajaaa, ei mingit hommikust dušši, saareelu võlud ja valud:) Suundusime Indian Headi ehk saare põhjapoolsesse tippu, kus olevat hea haisid, vaalu, kilpkonni, mantaraisid jamuidloomi jälgida. Vaala nägime, raid ka… Muid elukaid silm ei seletanud. Kuna Fraseri kaldavees ujuda ei tohi – inimliha armastavad haid on kõige kurja juur – siis jätkasime ujumisvõimaluste otsinguid. Ja leidsimegi – Champagne Pools, mis on ookeanist eraldatud kivimürakatega ja kus vesi lööb üle kivide vahtu nagu tõeline šampa. Mina vana supluskunn pidasin aga vett liiga külmaks ja laineid liiga suurteks, nii et šampabasseinide supelung jääb järgmist korda ootama. Aga siis. Kui ligitõmbav võib olla suurtes kogustes roostes rauda? Vägagi, kui tegemist on kaldale uhutud laevavrakiga. Maheno Shipwreck aastast 1935 on Fraser’i tõeline tourist attraction. Laev, mille igavene sadam on Fraser Island………………… Lake Wabby – kõige rohelisema veega järv ever. Rännak sinna üle luidete ei olnud just kergemate killast, silmapiiril vaid liiiiiiv ja veelkord liiiiv ja dingopoiss (!!!)… Veevarud olid meil ka otsakorral, nii et saime tõelist kõrbeelu maitsta. Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema ja meil oli vaja lahendada ööbimiskoha- küsimus. Kuna menüü nägi ette BBQ-d ja selleks vajaliku grillialuse lootsime leida ametlikust campsite’ist, siis võtsimegi suuna nö official campground’ile… Aga ainus asi, mida seal polnud, oli BBQ grill. Mida veel, eksole. Ja olgem ausad – the feeling of camping got lost on the camping ground… Kui aussie-ländis kämpida, siis ikka ehedalt – rannas ja uhkes üksinduses. Camping ground’il üksteise kõrval paiknevad telgid on kuidagi väga weird vaatepilt. Aga camping ground’i võluks oli jälle nelja seinaga tualettruum (ei mingit bush toiletit ega põõsas varitsevaid dingosid, juhhuuu) ja kuuma veega dušinurk. Tõsi küll, kuuma vee eest pidi dollari välja käima… Kallis lõbu:D Õhtusöögiks panni-BBQ ja Pasta Bolognese:) Pühapäeva-hommikune ärkamine oli veidi ootamatu, kui miss Sue äkitselt alarm clocki etendama hakkas ja “It’s nine o’clock, wake up!” vapralt hõikus kordi ja kordi järjest. Aga õige ta oli, Lake MacKenzie ei oodanud… Lake MacKenzie. Kõige helesinisema veega järv, mida ma eales näinud olen. Kõige helevalgema liivaga järv, mida ma eales näinud olen. Oehhhh, lihtsalt niiiii ilus oli. Värvid-värvid-värvid… Uskumatu, et selline koht on olemas… Too good to be true… Why do all good things come to an end? Miks 3 päeva metsikut Fraser’it läbi sai? Tagasi tsivilisatsioonis olla on tore, Fraser’i wild saareelu oli aga veelgi toredam.

We will always have Fraser...