Currently in Sydney...

Helllõuuuuu from Sydney:) Opera House - omal kohal:) Harbour Bridge - omal kohal:) Ühesõnaga - kõik hea oma täies hiilguses endiselt olemas:)

Tasmaania, 22.-25.08.07

***LAMMAS oli põhitegelane!!! *Rohkem kui üks... Karjades... Siin-ja sealpool teed... Nii kaugele kui silm ulatub... Loodus - bjuuuutiful x3:) Kõige helevalgem liiv ja kõige sinisem vesi... Kõige suuremad murukünkad... Launceston-Port Arthur-Hobart ja kõik, mis sinna vahele jääb mööda east coasti:) NB! 3 päeva Tasmaania jaoks rendikaga - NOT ENOUGH!!! Varuge aega, seda läheb nagu naksub:)

Great Ocean Road, 18.-19.08.07

Twelve Apostles... The Arch... London Bridge... Loch Ard... Bjuuuutiful...

Currently in Melbourne...

Täna on see päev, kui saame wifitada ja seda Melbourne'is! Nii et hõumid, nüüd on tükk tegemist, et mu tegemistega tagant järele kurssi saada:) Lugemist jagub - rohkem kui küll...:) Kallid talvisest Melbourne'ist!!!:)))

Adelaide, 13.-14.08.07

22h Alice Springsist Ghan’iga seljatatud jõuame Adelaide’i. South Australia capital’i. Rongist maha astudes – njahh – troopika oleme seljatanud… Midagi sooja on vaja selga – nüüd ja kohe!!! *Bikiinid ja miniseelikud ja pläffarid võib nüüd mõneks ajaks sügavale seljakotti pakkida… Brrrrr…. Nii et 1st thing in Adelaide on kaubandusmaastikuga tutvumine – täiesti emergency juhtum – palun üks paks kampsun, nüüd ja kohe! Aga mida pole, seda pole… Rundle Street Mall’is 90% pettunud – ülejäänud 10% räägib uute Puma papude kasuks, mis me endale ikkagi soetada suutsime – blingbling:) Kolm pronksist põrsakest Horatio, Truffler ja Augusta tekitavad mus elevust… Aga niiiiii külm on… Puud on isegi osaliselt raagus… Hommikul üles tõustes ei taha nina kahe teki alt välja pista, kuid Adelaide ootab… Avastamist… Esmamulje vajab ümberlükkamist ikkagi:) Ja mulje muutub – paremuse poole – oojaaaa… Ilus arhitektuur on linnal – North Terrace’il kõik üksteise järel reas: vana moega Adelaide University Campus, Railway Station, Parliament House…Ilusad kirikud, mida on rohkem kui üks… Ja teiselt poolt uue moega Convention Centre… Ja siis ja siis – Torres River läbi linna vulisemas… Ja jõeäärne park, mida jagub ja jagub… Purskaevust tekkiv vikerkaar:) Ja Botanical Park+Garden… Veeri naiss! Bjuuutiful! Tšill!… Päikese käes võib täitsa olla ja elust mõnu tunda:) Ilma naljata… Ja Adelaide hakkab meile meeldima… Väga… Nii et klifid, padavai Adelaide’i!:) *Õhtul aga juba bussi peale ja 10h Melbourne’i sõitu:) Meil on lihtsalt tõmme väääägade pikkade bussi-ja rongisõitude ning magamata ööde vastu:)

ULURU YOU ROCK!!! 11.08.07

ULURU YOU ROCK!!! 11.08.07 Mis on see, mis paneb Alice Springsis varavarahommikusel ajal 4.30 AM üles tõusma ja 2*5h-seks bussisõiduks valmis seadma? Variant A: Potsataja ja Gena soovivad rongisõidule vaheldust ja üle ühe päeva ei suuda nad ilma vähemalt 5h pikkuse sõiduta olla. Variant B: Suur soov Alice Springsi päikesetõusueelset karget ja külma kliimat oma nahal tunda. Variant C: 348 m kõrge (867m merepinnast), 3.6km pikk, 2.4km lai ja 600 miljonit aastat vana kivilahmakas keset Down Underit called Uluru (Ayers Rock). Ja paneme lukku vastusevariandi C. Ilma pikema jututa. Uluru (Ayers Rock) asub Alice Springsist 458 km kaugusel Uluru-Kata Tjuta National Park’is, millel on sügav kultuuriline tähtsus nende traditsiooniliste omanike Anangu (aboriginal) inimeste jaoks, kuid mis tänapäeval on muutunud täielikuks turismimekaks. Photoshooting Ulurust päikeseloojangu ajal, tiir ümber Uluru, kaljujooniste imetlus, jalutuskäik Kata Tjuta monoliitide perekonna keskel, paremal juhul ka rahvuspargi Cultural Centre’i külastus… Ja 5h bussisõitu tagasi Alice Springsi… Ja kõik. Julgematel ja cold hearted inimestel ka Uluru otsa ronimine. Nii palju austust võiks tegelikkuses ikkagi kivimüraka traditional ownerite vastu olla, et nende suurele soovile vastu tulla ja jätta Uluru Climbing vaid mõtetesse. Igal rahval ju midagi püha, Anangu inimestel Uluru kivi. Aga ei, ikka on vaja mõnel nagu sipelgal kivi otsa trügida, olgugi et teekond tippu on ohtlik ja accident’e juhtub… Ikka ja jälle… Eks igaüks talitab oma südametunnistuse järgi. *Väike vahelepõige photoshootingu teemal – meie tuuribussooni sattus tädi, kes oli tõeline fotomaniakk – iga minut oli vaja vähemalt kolm pilti klõpsata – küll läbi bussi akende, küll üle kõrvalistujate, vabas looduses piltidest ma üldse ei räägi:D Küsimused stiilis – mitu pilti ta ikka täna kokku klõpsib – 1000, 2000? huvitav, mitme GB-ne memory card tal on – kas uluru pildid ikka mahuvad pildile päeva lõpus? huvitav, mitu päeva ta pärast neid pilte imetleb? Igaühel oma hobi igatahes igatahes… Meie Uluru-tuuri esimene peatuspaik oli Mt Connor’i lookout point ca poolel teel. Paljud Uluru poole sõitjad peavad Mt Connor’it ekslikult Uluruks – on ta ju samamoodi üksik kivilahmakas keset ei-midagit. Kuid ei, Ulurut on vaid üks. Mt Connor’i lookout’is oli meil kerge Morning Tea ja sõit võis jätkuda. Muide, Uluru- highwayl toimusid aastaid tagasi Lamborghini-Porsche race’id – osavõtuks kvalifitseerumiseks pidi neljarattalise kiirus ulatuma vähemalt 300 km/h. Karmid reeglid, kas pole?:P Toimunud õnnetuste tõttu on nendest race’idest nüüdseks loobutud, sest tuuribussidest nagu postidest mööduvad sõidukid ei tõota head… Metsikud hobused ja kaameligäng tee ääres… Ei ole just igapäevane vaatepilt:) 5h bussisõitu seljataga, oli Uluru ühel hetkel meil silmapiiril ja üha lähemale jõudis… Love at first sight:) Niivõrd massiivne ja võimas monoliit. Keset aussie-ländi. Just like that. The One and Only Uluru. Paides sellist kivi juba ei kohta. I have a confession to make – I like Uluru!!!:) THE ROCK. Punkt. Meie tuur hõlmas endas ka Cultural Centre’i külastuse, nii et saime vähemalt natukenegi aimu Anangu inimeste elust-olust ja tjukurpa’st (aboriginal seadus, usk ja kombed). Hää meel selle üle. Tekkis soov abo-inimesi nende õiges elukeskkonnas toimetamas näha. *Western Australia’s kohatud linnastunud ja rohkem kui ühel juhul elu hammasrataste vahele jäänud abod ei ole “õiged” abod. Kuid kahjuks on nende põhjal abo-inimestest teatud arvamus kujunenud. Ja mitte kõige õilsam. Kuid abod kuskil outback’is nö oma “õiges” keskkonnas omi asju toimetamas – see oleks midagi täiesti teistsugust. Valge inimene lihtsalt tuli ja võttis üle nende maa, hakkas järk-järgult maa pärisasukaid tsiviliseerima. Rohkem kui ühel juhul kahjuks ebaõnnestunult. Siiani mõlgub meeles üks ütlus ühe aboriginal centre’i seinalt - “All this land used to be our playground once. Now it’s mostly for the tourists.” And that’s the way it is. Esimene tutvus Uluruga piirdus väikese jalutuskäiguga Uluru jalamil ja aboriginal paintingute imetlemisega Uluru seinal. Maalingud, mis on ca 1000 aastat vanad… Ja siiani silm seletab, mis pildil… Pole paha… Ja siis – 30 minutit sõitu monoliitide perekonna Kata Tjutaga tutvumispärastlõunale. Nimelt 30km Ulurust asub Kata Tjuta (Olgas) – “palju päid” – monoliitide kogum, mille kõrgeim liige Mt Olga on 546m kõrge (1066m merepinnast). Kata Tjuta-ga tutvusime Walpa Gorge’i kaudu – 2.6km walking track – mis tipneb bjuutiful Walpa Gorge’iga. Ja siis ja siis… Sunset Ulurut vaadates. Rohkem kui üks pilt on sellest sündmusest jäädvustatud. Oli ilus… OLI… Mida lähemale päikeseloojang jõudis, seda põnevamaks Uluru-vaatlus muutus. Monoliidi värvid muutusid konkreetselt minutitega – oranžiks, punakaks, ruugeks, pruuniks + kõik nende erinevad varjundid (*ei ole värviteadlane, ei oska kõikidele värvidele nime anda:) ). Üks kivi, mitu nägu. Heal kivil mitu nägu. Oli vaatepilt omalaadne... OLI… *Vähe lühemalt kõike kokku võttes – kõik see mees, kes kunagi aussie-ländi saabub – for sure minge tsekake Uluru üle – see on lihtsalt niii unique ja niii aussie:) ULURU ROCKS!!!

Sunset Camel Ride, 9.08.07

Lõpuks ometi saab kaameli selga istuda ja sunseti kapata! Cable Beachil jäi see tegemata. Kuid Alice Springs on õige kaamelite “kodukoht”, nii et kus oleks veel õigem kaamelisafari ära teha kui siin:) Kaamel ju põline kõrbeloom ja ainus transpordivahend ammustel aegadel kõrbes ja outbackis liikumiseks… Ükski hobusekaarik sellistes tingimustes naljalt vastu ei pea… Meie kaamelifarm ja kaamelisõit asus Alice Springsist ca 20 minuti kaugusel. Kohale jõudes oli jälle “aaawwwww”… Kaamelid, rohkem kui üks, osa saduldatud ja sunrise walk’iks ette valmistatud, osa vabalt aedikus ringi kõndimas… Ohh seda fotoseeriat, ütleme nii:) Armsad loomakesed… Suured, aga numsikud:) *Huvitav, kas üht kaamelit saaks lemmikloomana pidada, et temaga siis päikeseloojangul jalutada? Huvitav, kuidas kaamelile eestimaine kliima istuks? Ja siis ta lahti läks – kaameli selga ja hopp, kaamel püsti… & tunnike kaamelisafarit võib alata! Nõuanne tulevastele kaamelisõitjatele: kui kaamel jalule hakkab ennast ajama, hoidke kümne küünega kinni, kust ainult saate – suht ootamatult käisid jõnksakad ette ja taha, enne kui Mr Camel kõik neli jalga oli alla saanud… Ja oihhh, kui kõrgel me äkitselt olime:) Ja oihhoihh, kui ägeš oli kaamelisadulas istuda! Kõik kaamelid jalule saadud, komplekteeriti Camel Train ja meie walk võis alata… Läbi outbacki… Mägede ja küngaste taustal… Loojuva päikese taustal… Mmmmmm… Väga väga lahe experience oli… Lihtsalt istud oma kaameli seljas ja tunned, et elu on lill:)

Nii lihtne see oligi hetkeks…

Väga väga väga… Special…

The Heart. The Soul. The Centre. THE Alice Springs. 9.-12.08.07

Oma 125-aastase ajaloo vältel on Alice Springs kasvanud üksikust telegraafi punktist ca 25 tuhande elanikuga linnaks. Isegi 1950ndatel võis Alice Springsis loendada vaid paarsada inimest… Viimased paar aastakümmet on need, mis siia inimesi nagu magnetiga on tõmmanud. Inimesed, kes siin aastaringselt elavad, on heas mõttes kreisipöörad. Suvisel ajal ehk siis novembrist veebruarini küünivad temperatuurinäitajad 45ºC soojakraadi juurde. *kõige kuumarabavamal päeval on siiani täheldatud 45,2ºC... ja seda varjus… Nagu BBQ chickenid grillimas:) **Point, kuhu ma jõuda tahtsin – peab ikka tahtmist olema, et see kuumalaine üle elada… Aastast aastasse… Ja linn ise asub ju in the middle of nowhere… in the outback… between the mountains… by the river (*mis on enamikuaja kuival – sademeid jagub siia ca 30 cm aastas) 1512 km Adelaide’ist… 1494 km Darwin’ist… 2571 km Broome’ist… 2396 km Cairns’ist… 2240 km Melbourne’ist… 3109 km Sydney’st… Kütke kilomeetreid tuhandeid ja jõuategi Alice Springs:) Linnakesse, kus on peatänav ehk mall, kolm shopping centre’it(*ei maksa kohe vaimustusse sattuda nende rohkusest – meie noos oli ümmargune null:D), suveniiripoode rohkem kui üks, Anzac Hill, Adelaide House, Roomajate Keskus (Reptile Centre), Kõrbepark (Desert Park), Kuninglik Lendava Doktori Teenindusbaas (Royal Flying Doctor Service Base), Õhukool (School of the Air) jpm. Lendav Doktor jõuab piirkonda raadiusega 600km ja diameetriga 1 200 km. Õhukool toob hariduse koju kätte kaugel outbackis elavatele lastele, kattes 1.3 miljonit km2, ja seda satelliidi, veebikaamerate ja kõrgsagedusega raadio vahendusel. Õppetöö käib nagu muiste E-R 8.30-14.00. Live broadcast tundidest on main turist attraction. Mida siis Alice Springsis näinuna-käinuna raporteerida – outback’i linn keset ei-midagit… linna kuiva jõe ääres…sõiduteed läbivad jõesängi… ratsapolitseinikud tänaval… peatänav kui pisi-abode playground… selline omapärane, kuid samas nii tavaline aussie linnake… *raske seletada… Aga jah, Alice Springs’i tegelik funktsioon seisneb nende tuhandete turistide teenindamises, kes kõik põlevad soovist näha Ulurut. Ja Kata Tjutat. Ja Kings Canyon’it. Ja MacDonnell Ranges’i… Tuure nende objektidega tutvumiseks on rohkem kui üks… Meie Alice Springsi stay oli neljapäevast pühapäevani ja sellesse pidi sightseeingu kõrval mahtuma camel ride (*cable beach sunset camel ride jäi meil kahjuks ära, kuna iga viimane kui kaamel oli booked…brrrrrrr), uluru, kata tjuta ja kings canyon. Plaani täituvus oli 75%:) Midagi järgmiseks korraks ka – Kings Canyon:) Kuid kaamelitega saime sõita ja põhiline – THE ROCK’i nägime ka ära. Kata Tjuta monoliidi-perekonna ka:) Kõigest ükshaaval nüüd… Alice’is peatusime tutikas hostelis called Haven. Ainult kiidusõnad selle hosteliga seoses. Sjupeer-guuud oli. Ja samas tegutsev tour desk oli ka omal kohal. Neljapäeval hostelisse jõudes ja check-in’i tehes teatas juba aktivistist tour deski neiu Ilse, et teeb meile tassi teed, et saaks Uluru tuure arutada… Oojaaa, arutame-arutame… Meie dilemma kolmepäevase ja ühepäevase tuuri vahel oli Ilsele paras katsumus, sest me olime peale rongisõitu suht otsustusvõimetud:) Lõpuks siiski lasime Ilsel meie 1päevase Uluru-Kata Tjuta tuuri ära bookida… Ja sinna kõrvale võtsime ka kerge East Coast Special Deal’i… Valmistume varakult juba:) Nii et nüüd on Fraser Islandi tuur ja sellele järgnev Whitsundays Islandi 3-päevane sailing/snorkelling/diving cruise bookitud:) East Coast, here we come!!!!!! *In September:) Ja Camel Ride’i bookisime…!!! Lõpuks ometi saab mu kauaoodatud ja igatsetud kaamelisafari teoks:) Aga kõigest ükshaaval, eksju-onju:)

The One and Only GHAN, 8./12.08.07

The Ghan vol 1 ehk Darwin-Alice Springs, 8.-9.08.07 The Ghan vol 2 ehk Alice Springs-Adelaide, 12.-13.08.07 Potsataja ja Gena pakivad kolmapäeva hommikul oma kraami kokku, võtavad seljakotid selga ja astuvad transfeeri-bussi peale, mis viib nad THE GHAN’i peale. THE GHAN sõidab nüüdsel ajal marsruudil Darwin-Alice Springs- Adelaide ja vv. Esimene Ghan depart’is Adelaide’ist Alice Springsi poole juba 1929.a. Ghan’i algusaastatel tuli ette olukordi, kus rong oli paar nädalat mõnes looduskaunis kohas “vangis”, sest tulvaveed olid lihtsalt rongirööpad minema uhtunud. Ja rongijuhid pidasid jahti metskitsedele, et endal ja reisijatel elu sees hoida. According to the legend. Metsik maa. Metsik rong. Kolm aastat tagasi paigaldati raudteerööpad aga ka Darwini ja Alice Springsi vahele, nii et Ghan’il pikem maa läbida. Kokku ligi 3000 km. Ilmselt on nüüd piisavalt selgitustööd tehtud, miks me nii hirmsasti tahtsime Potsatajat ja Genat mängida ja punase kõrbehobusega rallitada. Rallitame nii umbes 85 km/h. Et ikka loodust saaks jälgida ja nautida, eksole:) ***Ghan ei ole deutsche ICE train, ei ole:) The Ghan on kolmapäevasel väljumisel 710m pikk ja 25 vaguniga. Päris pikk ühesõnaga. Ja see Punane Kõrbehobune viib meid neljapäeva hommikuks Alice Springsi ja sealt pühapäeval edasi Adelaide’i. Rongitame rohkem küll ja küll. Pardal Red Kangaroos ja Gold Kangaroos. Ühesõnaga potsatajad-genad ja business class. Olgem ausad – ootasin veidi fäänsimat Red Kangaroo vagunit. Edelaraudtee Helle ja Malle (või mis nende rongide nimed nüüd olidki) on ka tiba fäänsimad kui The Ghan. Aga rongil on “rongi” hääl. Nii et muud midagi, kui mugavalt istuma ja ghanitama, kõrvale iPod’i valitud palad:) Veidi pikema peatuse teeme Katherine’is. Hehh, me seal linnakeses juba kord olnud ju – teekonnal Darwinisse. Topelt ei kärise:) Öö rongis on ka üleelatav… Hõivame aga nina peale kaks istet ja läheb. Huvitav, kas Potsataja ja Gena ööbisid ka rongis?:) Üks on aga kindel – hommikul ärgates nad vaevalt ennast Alice Springs’ile lähenemast leidsid:) Alice Springsis rongilt maha astudes tervitas meid hommikune karge õhk – mitte külm – endiselt pläffaritega – kuid just karge. Kaamelimees rongijaamas teatas üht – The Heart. The Soul. The Centre. Alice Springs. No vaatame seda asja:) * Neljapäeval saabutud, on pühapäeval taas aeg teele asuda. Adelaide ootab. Tihedam tsivilisatsioon ootab… Endiselt… Alice Springsi-Adelaide’i pühapäevane rong on populaarne – Red Kangaroo on tihedalt ghanitajaid täis pikitud, keskmine vanus – pensioniiga:) Ootame huviga ööd, et saaks välja anda tiitli “Kõige Originaalsem Norskaja”. Päike on praeguseks loojunud… Sparkling Wine The Ghani auks on ära hävitatud… Õige aeg ennast lounge-vagunis mugavalt sisse seada diivanite peal ja blogitada…*power on olemas, mis veel vaja* Blogitada ja blogitada… Sest niiii palju on kirjutada… Kogu aeg on happening ju:) Ja saab meeldiva kasulikuga ühendada – 22h rongisõitu pole lihtsate killast:) Tehke järele!:) Hommik on varajane – koos päikesega:) *Öö üle elatud – no ikka igasuguste helidega norsatusi võis täheldada ja igasuguse intervalliga – oojaaa, nalja sai:) Tiitel “Kõige Originaalsem Norskaja” läheb paar istet tagapool istuvale soliidses eas härrasmehele:) Aga tasapisi jõuame ikka tsivilisatsioonile lähemale – esimesed märgid on olemas, oojaaaaaaaa… Punase liiva – kivide asemel on ühtäkki roheline muru ja kolletavad põllud… Metsikud kitsed-lehmad-pühvlid-kängurud on asendunud oma aedikus rohtu näksivate lamba-ja lehmakarjadega… Silm tabab seletab inimasustust – rohkem kui ühe korra… Outback jääb üha kaugemale ja kaugemale seljataha… *Pilv on taevas aga üha rohkem ja päikest näeb üha vähem… Melbourne’i John teavitas meid, et nädalavahetus pidavat sealmail very cold tulema… Eiiii taaahaaaa külma, eiiiiiiiii!!! Final Destination: Adelaide 1.10 PM 13.08.07

Kakadu National Park, 7.08.07

Äratus kl 5.00 AM. Not kidding at all. Päris tõsiselt ajasime ennast enne päikesetõusu üles. Põhjus oli. ÜKS suur põhjus – Kakadu National Park. Kes Northern Territory’le ära eksib, kes Darwini ära eksib, see ikka Kakadus peab ära käima. Muidu ikka rallit ei sõida. Kas või ühe päevagi seal veetma. Nii nagu meie:) Ja see päev jääb meelde. Kauaks. Miks? Kohe kõigest lähemalt. Meie tuuribuss lasi ennast küll 15 minutit oodata, sõit Kakadusse võttis aega 4h, ülejäänud bussirahvas oli parimas keskeas, kohale jõudes olime sutsukesekene väsinud, kuid siis… Väikene sissepõige Warradjan Aboriginal Centre’isse, kus sai abode elust üht-teist uut teada jälle. Ja siis ja siis - 1,5h sightseeing paadikesega sõitu Yellow Waters’il. Yellow Water’i abokeelne nimi on Ngurrungurrudjba. Kordame seda nime ilma vigadeta ja õige hääldusega kolm korda hästi kiiresti. Raskem kui pagaripiparkookpagaripiparkookpagaripiparkook, kas pole?:) Enivei, oma sitzplatz sisse võetud, hakkasime ümbritsevale pingsalt tähelepanu pöörama. Yellow Waters ala, mis hõlmab ühe osa South Alligator Riverist ja ümbriseva wetland’i. Home sweet home on see sadadele linnuliikidele, kaladele, metsikutele hobustele, Crocodylus Porosus’tele (e hellitavalt Saltie e lihtsalt Herr Krokodill või Kroks) ja muudele loomadele. Olime paar minutit juba mööda vett triivinud, kui äkki silmas mu kullipilk kaldal peesitavat 4m-t kogu. Kroks oli. Nii lihtne see oligi. Kroks puu all. Okei, kullitame kaldaid edasi. Ja kaua ei läinudki. Järgmine kroks – pooleldi vees, pooleldi maas. Silmad kinni ja päikesesoojust kogumas. Meie paadike sõitis kroksile nii umbes-täpselt 5m kaugusele ja kõik paadi 36 turisti tõttasid kroksi uudistama. Üle paadi ääre siis muidugi, mitte pea peale patsutama. Jah, oli mida uudistada. Iga päev ikka kroksiga tõtt ei vaata. Iga päev 4meetrist saltie’t ikka ei kohta. Õnneks. Päris julm loom ikka. Võttis kõhedaks. Sest kus elab üks kroks, elab veel teine ja kolmaski. Ja nii ta läks… Tagurdasime oma sõidukiga ühe kroksi juurest eemale ja juba õige pea oli kaldamudas järgmine Herr Kroks. See oli aga kroks perekonnast “klass omaette”. Lõuad laiali, pikkust üle 5m, keha jäme nagu oleks just ühe aussie-mate’i alla kugistanud (ei tee nalja üldse kohe mitte…kahjuks)… Vot see oli LOOM… Külmavärinad ja hirmujudinad… Oma kruiisi käigus nägime veel mitut kroksi, kuid ükski oma mõõtmetelt ja jubeduse-astmelt SEDA LOOMA üle ei trumbanud… 6 Herr Kroksi näitas meie teisipäevane kroksimeeter. Viimane nähtutest üritas oma ujumisega meie paati kursilt kõrvale heidutada. Õnneks ürituseks vaid jäigi. Peale krokside nägime kõikvõimalikke linde – suuri ja väikeseid, pikkade ja lühikeste nokkadega, valgeid, musti ja kirjusid… Kruiisijuht oli tõeline linnufanatt – iga silmapiiril jalutanud tiivuline oli ta favourite:) Mulle jätsid kroksid aga sügavama mulje. Ja siis nägime veel omapärast liiki. Seekord kahejalgsed – pühapäeva-kalastajad ehk kuidas Eduardod krokse kalastavad South Alligator Riveril:) Paadis püsti, parimad hilbud seljas, õngeritv uhkelt käes… Oli vaatepilt, oli… Kruiisil käidud, lunch’il keha kinnitatud, läksime Nourlangie Rock’iga tutvuma. Selle kaljumüraka seintel on abod jäädvustanud oma parimad illustraatori-oskused ja need on koondatud Anbangbang Gallery nimetuse alla. *Abo keelest ei saa üle ega ümber. Aboriginal Art on one of a kind. Teistsugune for sure. Meeldivalt teistsugune. Termiitide tõsise töö vaatasime ka üle. No on ikka tegelased, selliseid suuri mürakaid tekitavad, ise nii väikesed. Hea töö, mis muud:) Vaikselt hakkas meie päevake õhtusse veerema – i-le pani täpi aga päikeseloojang ja klaasike veini Window on the Wetlands’i vaateplatvormil. Jälle pidime tõdema, et ilus oli. Sunset’is on midagi maagilist. Raske seletada. DifferenT & SpeciaL lihtsalt iga kord. Ja jõudsimegi Darwinisse tagasi. Igati Tore Päev Oli. Gooooo, Kakadu!!!!!!

Back in Civilization, Darwin 4.-7.08.07

Pühapäev Darwini moodi. Kolm kuud Broome’is annab tunda. Kaks tsikiitat astusid pühapäeva hommikul esimese graafikujärgse shuttle bus’i peale, mis Northern Territory suurimasse shopping centre’isse viis. Oojaaa, ei kuulu just rühmitusse Anonüümsed Shopahoolikud, aga 3 kuud nuustaku-shopping-võimalustega läbi ajada on piin, olgem ausad. Läksime tsivilisatsiooni-võlusid nautima ühesõnaga. Põnev oli:) Aga täiesti uskumatud lood, midagi mulderile ja scullyle x-failideks – meie garderoobid ei leidnudki endale täiendust. Küll aga tehnikaimed;) Me oleme nüüd värsked iPod nano ownerid. Lõpuks ometi:) Mul roosa, Kairtsil roheline. Mõlemal 4 GB. Hea diiliga saime, ooojaaaaa:) Goooo, iPooooood!!! Ostoksid tehtud, tutvusime nii muuseas ka Darwin Botanical Gardeniga. Aga ohh seda õnnetust - rainforest oli suletud ja “Service Road” sildid blokeerisid siin-seal teed. Nii et suht tagasihoidlikuks jäi see külastus. Kuid anorektik-palmid ja buliimik-palmid nägime ära:) Ja siis suundusime Mindil Beach’i Sunset Markets’ile. Toimub see ainult pühapäeviti ja neljapäeviti, nii et meie jaoks nagu valatult - meie Darwini-periood ju P-K;) Turul saime ka hollandi tydo Ellekesega kokku, kellega töötasime Mangrove’is koos ja kes paar päeva enne meid Darwini poole kimas. Nii et kolmekesi uudistasime siis kuulsat Mindil Beachi päikeseloojanguturgu. Didgeridoo ja trummi biidid alustuseks lõid just õige meeleolu… Meeleolu, et tutvuda turukaubaga: 70% müügikohtadest oli keskendunud külastajate maitsemeele elavdamisele ehk siis pakuti kõikvõimalikku söögikraami alustades kuivatatud mangodest, kõikvõimalikest hiina-india roogadest ja lõpetades hollandi mini-pannkookide Proffitjes’idega. *Ohh seda rõõmu Ellekese näos, pidi kohe 5 dollarit letti lööma ja järele proovima. Hinnang: Hollandis maitsevad Proffitjes’id ikka paremini:) Kahjuks ükski turulistest hapukapsast verivorstiga ei pakkunud. *Hehh, jõuluaeg ei ole lihtsalt;) Ülejäänud 30% müüs aga oma “haruldast” kaupa – kes didgeridoo’sid, kes bumerange, kes õlgkübaraid, kes pärleid, kes niisama träna… Turult tagasi hostelisse jalutada oli oioi kui pikk tee… Jalad ei ole ka veel niiiiii pikkade vahemaadega harjunud, bussis veetsid aega liiga pikalt:) Tagasiteel põikasime sisse ühte teise hostelisse ja book’isime Kakadu National Park’i tuuri ära. Last two seats:) Wild nature, here we come!!! Teisipäeval… Homse päeva veedame aga LINNAS. Avastada vaja veel üht-koma-teist siin LINNAS:) Esmaspäev Darwini moodi. Hiline ärkamine. Puhkus ju ikkagi. Ja siis linna peale kolama. Smith Street Mall: Public Holiday – too bad, all shops closed. Supreme Court: Northern Territory ülemkohtu ukse all kasvavad reas palmid. Mida veel?!? Päris omapärane vaatepilt. Parliament House: Taas palmipuud ukse ees reas. Saadikute töö on omaette pingutus, kui päike akna taga sirab päevast päeva ja palmilehed kabinetti ja istungisaali tungivad. Meie 101 liiget võiks vahelduseks ka sellisesse keskkonda komandeerida. Poleks paha mõte:). Government House: Nagu nukumaja valge aia taga. Tegelikult tähtsate ministrionklite häärber. Ja meie nagu kaks papparazzo’t aia taga pilte klõpsimas. II WWW Oil Tunnels: Ehk siis Teise Maailmasõjaaegsed õliteed. Ei tekitanud erilist vaimustust – olen aus:) Deckchair Cinema: Põhimõttelt sama, mis Broome’iski – kino tähistaeva all, aga mitte päris. Broome’i oma ikka parem ja ägedam. Esplanaadi-park: Väga mõnusad lilledega ümbritsetud pingid kahele:) Cullen Bay Marina & Sunset: CHILLLLL. Jahid üksteise kõrvale ankrusse hiivatud. Rohkem kui üks. Väikeses jahisadamas. Eramutel oma private väikesed ühe-jahi-sadamas. No on elu mõnel ikka – jaht tagaõues stardivalmis iga hetk:) Ja Darwini Sunset: bjuutiful, eriti peale päikese mere taha loojumist, kui taevas hakkab mõnusalt värvi vahetama ja esimesed tähed taevasse ilmuvad. Ja sinna kõrvale soovitan Barossa Valley Semillon Blanc’i;) Aga Broome’i Cable Beachi vastu hetkel ükski teine päikeseloojang ei saa. Liiga ilus oli seal. Liiga. Õhtul tuunisime oma iPodid ilusti sõiduvette ja ma juba vaikselt tunnen, kuidas ma iPod’ist sõltuvusse jään. Liiga hea on:)

The End Of Broome Time, 3.08.07

Mangrove Resort Hotel 7.00 pm on Friday evening. Taxi. 2 Backpacks. Annuška & Kairts. “To the bus stop on Carnarvon St, please…” Kolme kuuga koduseks saanud Mangrove jäi meist üha kaugemale ja kaugemale, kuni lõpuks sootuks silmapiiri taha kadus. Iga lõpp on millegi uue algus… Mangrove’i ja Broome’i ajad said läbi, kuid uued reisiseiklused alguse… Broome Bus Stop on Carnarvon St. 7.30 pm on Friday evening. “Welcome to the Greyhound coach,” ütleb bussijuht ja 25,5h sõitu Darwini võib suurejooneliselt alata. Jah – just nii kaua võtab aega, et Broome’ist Darwinisse vurada ilma pikemate stop’ideta. “Let the journey begin,” what else can I say… Ja loomulikult hoiatati kohe alguses teele hüppavate kängurude-lehmade-kitsede-lammaste-ja muude loomade eest… Bussi eesotsas olnud meeletud kängururauad ja lisaks veel poole aknani ulatuv raudvõre ei tõotanud head. Samas on nad hädavajalikud öisel ajal outback’is sõitmiseks… Juba ette ära – et jooksid tõesti lehmad üle tee ja ca 15-pealised lehmakarjad teepervel… Vähemalt üks känguru leidis oma lõpu bussirataste all… Ja seda minu silme all… Jube… Bussisõidu esimesed 9h oli tõeline piin, sest ühe inimese kohta üks iste (eriti veel öisel ajal magamise simuleerimiseks!) on ikka ilmselgelt liiga vähe. Ja peale esimest 5h sõitu oli tõeline nuputa-ülesanne, et leida asendit, milles suudaks kauem olla kui 5 minutit. Aga siis läks suurem kamp reisiseltskonda keset ööd maha ei-tea-kus ja siis võis juba endale kaks istet nina peale hõivata. Lõpuks ometi oli võimalik magada kauem kui 5 minutit korraga:) Milline luksus! Varahommikul kl 7 ärgates oli päike taevas siramas ja uus päev alanud… Meie sõit aga jätkus… “Kõigest” 15 h veel… *Oeehhhh… Väikesed 15/30/45-minutilised vahepeatused ja jalasirutused tegid sõidu päevasel ajal enam-vähem talutavaks. Lisaks otsustati meile ka entertainment’i pakkuda ja nii vaatasime peaaegu et kohustuslikus korras ära kolm hollivuudi muuvit. Katherine’i linnas ütles üks abo meile oma kuldsed sõnad: “Welcome to MY country!” *Peale 9 kuud aussie-ländis viibimist ütles esimene “tõeline” austraallane meile TERETULEMAST. Normaalne:) Laupäeva õhtul kl 22 DARWINISSE jõudes oli ikka spets tunne küll sees – lõpuks ometi kohal!!! Ja Darwin on LINN!!! Ma ei ütle muud kui – üle 3,5 kuu nägime taas tänavatel valgusfoore… Nii et tagasi tsivilisatsioonis! Ja kui soe siin oli õhtul… Mida veel tahta… Hostel oli bussijaamast tipa-tapa 20 meetrit (best location ever!) ja saime ilusti oma bunkbed’idele tudile ja täies pikkuses ennast linade vahel välja sirutada – mmmmmm:) Welcome to Darwin!

Departing Broome...

Seljakotid selga.... and off we go...

Broome - Darwin - Alice Springs - Adelaide - Melbourne - Launceston - Hobart - Sydney - Sunshine Coast....

3.08.07 - ... :)))

Ega muud kui - järgmise raporteerimiseni, mu kallid hõumid!!!!!:))))))))))))))))

Last Days of Broome Time...

Yep, that's the way it is... Reedel saab meie bruumimine läbi - backpack'id selga ja Darwini bussooni peale... ja 3 kuud bruumimist jääb selja taha... 3 kuud tööd >50h nädalas, sinna kõrvale arvestatavates kogustes FUN-i ka ofkoors... Mangrove Resort Hotel, Tides Bar & Palms Bar... Murphy's, Oasis & Bungalow... Cable Beach... Vaid mõned Broome'i privileegid... *Viimasel nädalal Broome'is lühivisiidil olnud eesti djuud Magnus ehk aussie päraselt Mägnifisent Mägnus (:D) kiitis ka Broome'i võlud heaks - nii meie Cable Beach'i sunseti kui ka almighty ööklubinduse:D Cheers! Lisaks veel igapäevane sunshine... Nende kolme kuu jooksul nägime vaid ühel päeval vihmapiiskasid ja pilves taevast... kraade >25 sujuvalt... vot... beat that!:)

Ja kõik need inimesed, kellega on koos töötatud selle aja vältel...**Meie oleme juba oma staažilt peaaegu et senior employee'd, sest ikka päris mitmed inimesed oleme oma tööperioodi ajal esmalt avasüli vastu võtnud ja siis ühel hetkel jälle kallistusega teele saatnud... Igaühel oma tee, mida mööda käia... Aga Lee, Rob, Ellen, Sammy, Nicole, Clara, Kyle, Brad, Mark, Daniel, Elleke, Paul, Sam, Luca, Renee, James praegusest crew'st... ja Ann, Vanni, Manous, Myrthe, Louise ja siis muidugi meie bruumimise algusaja iiri poiskad Ray, Francis ja Chris:) - life goes on, but memories last - muud ei oskagi öelda... Ja nalja on saanud nende 3 kuu jooksul, ütleme nii... Isegi kõige kiirematel õhtutel:) Nagu näiteks eelmise-reede Eskimo Joe kontsert, kus 1500 (!!!!!!!!!!) inimest ühtäkki baari hakkas blokeerima metsiku hooga... *ahjaaa, concerto oli muidu vägev, ehkki volume nuppu oleks võinud veidi rohkem põhja kütta:)

Aga Broome'i ajaga koos lõpevad meie wifi-ajad... Ikka megaspets, et mingi tehnikaapsu tõttu oleme 3 kuud tasuta internetti saanud nautida... Nii et hõumid, mu interneti-ajad hakkavad taas suht kaootiliselt toimuma... Nii et siis mõistmist ennekõike, eksole:)

...And our journey goes on...