Väikesed rõõmud...

Hommik oli mõõnuuus, ei saa salata:) Ei ühtki polüfoonilist äratust... Aga sopingutuur kairtsiga pacificus veelgi mõnusam... Mõlemad soetasime endale üht-teist kohvrisse juurde, ei saa salata:) Mõndagi hädavajalikku, mõndagi mitte niiiiiii väga hädavajalikku. Esimest korda elus kandsin ma oma "tööl-käimise-kingad" nii ära, et varbad tahtsid juba hakata piiluma talla alt... Kandja on nendega ilmselt liigagi usinasti ringi patseerinud:). Nii et uued jalavarjud ma endale soetasin. Pealt lipsuga ja puha. Mustad ballerinad. Niiiice. Soetus klassifitseerus siis kategooriasse "hädavajalik". Ja siis ühed flip-flopid, pealt kuldsed:) Sellised, mis sobituvad australian tan-i jalgadega:). Aga need ei klassifitseeru hetkel "tööl-käimise-kingadeks":). "Mitte niiiiiiii hädavajalik" pigem.

Ja siis ei saanud me coles'ist üle ega ümber ka... *Coles on siis meie lempar toidukas. Üht-teist kohalikust toidukraamist ka siis:). Tõmbaks natukene paralleele eesti-aussie toidukraami vahel. Üks keskseid teemasid on loomulikult MUST LEIB. Musta leiva avastasime kohalikul kaubandusmaastikul täiesti juhuslikult, aga olemas see on ja mina olen sellele truuks jäänud, ehkki ta tiba kallim on kui tavalised white ja whole meal breadid. Aga jah, Bürgen'i brändikas ja MUST leib väärivad seda hinda. Selle "minu" leiva saab norm tingimustes lunastada umbes-täpselt 4,19$ga, aga time to time on ka special offerid (nagu ka sellel nädalal) ja nii ma täna "kõigest" 3,90$ välja käisingi. Ja siis kodujuust - natukene teise tekstuuriga on kui kodune, aga täitsa söödav... Hapukoor - täiesti kodune, miskit vahet ei ole... Jogurtid - täiesti võrdsed konkurendid eesti omadega, Yoplaiti french cheesecake eriti. Aga the thing is, et selle kilone pakike on üle 4$, ja nii me lähtume special offeritest enamjaolt. Nüüd aga paar leidu, mis meid siinmail tõsiselt enda haardesse on saanud.

Esiteks Fresh Mud Cake. Sellele me avastasime jõulusöömaajal ja sellest ajast peale on see meil "hinge peal". Noojaaa, kairts täna ostis endale ühe. Mina suutsin poes veel südame külmaks teha ja "ei" öelda, aga kodus läks ikka veerand kairtsi koogist minu omandusse:). Endiselt hea ja ligitõmbav on mud cake ikka.

Teiseks Entice - Chocolate Fudge Sundae, Nestle'i oma, comes in kiloses pakis. Selle me avastasime tänu oma flatmate'ile ja nüüd on see vaieldamatu lemmik jäätiste hulgas. Parim, millega jarzi-tiitu surfersisse saabudes tervitada, parim, millega hinge "turgutada", parim, millega millegi eest aitähh öelda... Parim...

Jah... Olgem ausad, meie lemmikud kuuluvad mitte just kõige tervislikuma toidusedeli item'ite hulka. Aga neid me lubame endale "erilistel" hetkedel, eksole:) Või siis, kui lihtsalt ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Ja parim viis kiusatusest lahti saada on ju järele anda:).

Aga õhtul panin ma uute jalavarjudega jälle Surfersi keskuse poole ajama, et toscanises busy bee'tada. Aga jah, turistid on surfersi maha jätnud. Vähemalt arvestatav osa neist. Suht vaikne oli toscanises ja ümberkaudsetes restodes. Ei olnud seda tavalist peatänava melu ja õhtust rushi. Esmaspäeval alanud kooliaasta on oma töö teinud ja perekonnad on oma puhkused ära puhanud selleks korraks. Ehkki suvi on täies hoos. Ja kui päevane temperatuur on sujuvalt 29 kraadi, ei suudaks küll koolipingis istuda ja tarkust taga nõuda. Eieiei... Eestis on selles suhtes koolisüsteem märksa paremini korraldatud - kui on 9 kuud kehva suusailma, on päevad sisustatud, ja aasta 3 kõige kõrgema keskmise ööpäevase õhutemperatuuriga kuud (*sihilikult väldin väljendeid nagu "soe" ja "päikeseline") on leboks ja hängpängiks. Nii peabki.

Winning Ways!

Mnjaaa, pole kerge töötada ühes 3650st InterContinental Hotels Groupi kuuluvast hotellist. Ülemaailmselt gigandil peab olema ka ühtne mõtlemine ja nii meid kairtsiga täna 2h haritigi, kuidas arendada endas mõtlemist "Winning Ways" . "Võitvad teed" ehk siis kuidas võidad ise, võidavad kliendid, kaastöötajad ja loomulikult shareholderid. Pointe siis kokku viis. Kes arvab, et ma need viis siinkohal nüüd ritta sean, ei pea pettuma. Need on lihtsalt nii "fruktid", et need lihtsalt peab kirja panema.

Winning Way 1. Do The Right Thing.

Winning Way 2. Show We Care.

Winning Way 3. Aim Higher.

Winning Way 4. Celebrate Differences.

Winning Way 5. Make It Together.

Kõikidel võitvatel teedel peab sünkroonselt jooksma. Distantsiks "til death do us apart".

Koolituse ülesehitus oli järgmine, äkki keegi huvitub:). Suures banketisaalis oli viis erinevat lauda (igale võitvale teele üks, lihtne ja loogiline), kuhu jagati eelnevalt ca 10 inimest ümarlauda. Igale lauale oli arvestatud ka kaks inimest hotelli manageride hulgast, kes siis erinevate vahendite ja võtetega üritasid konkreetset mõtlemissuunda selgeks teha. Ja nii kui üks point oli mõne võttega selgemaks saadud, liiguti edasi. Kellaosutile vastupidises suunas. Minu tähelepanek. Ärge küsige, miks.

Aga mida kõike siis teha tuli... Tuli paberi peale kirja panna fakt, mis ümarlaua taga istujaid üllatada võiks, tuli rõngaid pulga otsa loopida, tuli lihtsalt mõnest heateost rääkida, tuli käekell tooli alla panna ja seda siis üksikasjalikult paberi peale visandada (*minu skets pälvis "almost perfect" hinnangu:) ), sai paberlennukit voltida ja lennutada, sai üks ümarlaua ümber istuja kukkumisel kinni püütud. Kõige rohkem jäi meelde paberlennukite voltimine ja nende lennutamine, sest seal tehti 3-sed tiimid ja meie tiim võitis (the winner takes it all... ei lastud seda lugu, ehkki oleks ju võinud...:D) ja nii kupatati meid poodiumile ja andsime võiduintervjuu:). Teate ju küll, mikker nina alla ja "paar sõna Eesti Raadiole";). Aim higher oli see "võitev tee" muidu. Votnii, see jäi meelde lihtsalt. Kõik väikesed ja suured võidud jäävad ju meelde, mis seal salata:).

Tore vaheldus oli jälle ennast teisest töökeskkonnast leida, olgugi et taolist analoogset "kiiremini-kaugemale-kõrgemale" mõtteviisi on ju varemgi siit ja sealt ligi lastud. Ja seda teame me ka kõik nii-nii hästi, kui oluline on team-work. Seda sai koduses Eestistki juba koolitatud söögi alla ja söögi peale. "Ohh seda orienteerumist Rimessi rahvaga Viinistu outbackis ikka." Mõni läks metsa ja jäigi sinna. Kauemaks kui planeeritud. Aga lahe oli. Mis seal salata.

Ahjaa, enne ja pärast koolitust käisin usinasti tööl ikka ka. Nagu kord ja kohus.

Aga päeva naelaks jäid ikka kaks aasialasest paari, kes hommikusöögi ajal oma croissantid rösterisse suskasid. Tagajärjeks leegitsevad croissandid ja väikesed tulekustutustööd. Ja aasialaste suured silmad, et ohohhh, mis nüüd siis juhtus. Ja ise nad midagi aru ei saa:) Point siis selles, et breakfast buffet' rösteri kõrval on suur silt üleval a la "Please do not put croissants to the toaster. They will catch fire. " Ja sama tekst hiina keeles ka:). Ja croissant'id lähevad seal masinas leegitsedes põlema, tõesti-tõesti, samas kui tavalised röstsaiad taluvad kuumust nagu naksub. Aga jah, nalja sai. Aga üks nendest kahest japsipaarist oli croissant'i-tulekahju ka eile hommikul tekitanud. Aga ei õpi inimesed, ei õpi. Ja ikka lõputult raske on, kui kohalikku keelt nii paljugi ei oska. Tulekahjud ähvardavad igal sammul. Juba hommikul kl 8. Ei ole just kerge elu.

Ja ühele kolmandale aasialastest paarile üritasin nagu hommikuvõimlemist tehes käte ja jalgadega selgeks teha, et sarvesaiade rösterisse panemine on meil ikka keelatud mis keelatud. Aga ei saa aru, lihtsalt ei saa aru. Aga oma totu-olekuga on nad kuidagi armsad ikkagi. Ja siis kui kohvi-ja teetermosega neil laua ees seisad ja "coffee or tea" küsid - siis mõni vaatab suurte silmadega ja siis ühel hetkel süttib lambike pea kohal põlema. Ja siis tuleb "kofiii" ja "tii" hääldusvariante igasuguseid:). Ja siis veel - kui üritad neilt taldrikut eest ära näpata, mis näib justkui täiesti perfect äravedamiseks, tuleb kiire no-no-no ja kätevehkimine. Aga tegelikult on nad vahvad tegelased. Ja neid jagub, oi kuidas jagub. Aasialased on tõelised figarod selles suhtes. Figarod kõikjal.

Aga homme on mul jälle vaba hommik, jebedijeedidgeridoooo:):):) Nii et kella poole kahe ajal varahommikul võib veel easy-lt blogitada. No worries!:).

Discovering own back-yard...

Tänane hommik oli vaba... JAH, vaba... too good to be true:) põõnamine päris keskpäevani ei kestnud, aga päris koidikuni ka mitte:) Aga seda ma pean avalikkusele teada andma, et kohalikud sääsed on täielikud türannid. Punkt. Magada ei saa ja hommikul üles ärgates punasetäpiline olla pole ka kõige ahvatlevam. Väga ebameeldivad tegelased. Aga nii palju siis sääskedest:) Kerge breakfast tehtud, võis pool'i äärde hängima minna... päike pilvitus taevas ja vaba hommikupoolik soosivad seda tegevust oioi millise poweriga;) ja australian tan-i tuleb ka aeg-ajalt ikka tuunida, kuidas siis muidu... päikest ja vett ja päikest ja vett jne jne... CHILL... pärast eileõhtust peavalu ja mitte-kõige-paremat enesetunnet oli tänane hommik vägagi broo... tööle peab ikka puhkus järgnema, that's for sure... isegi kui see on paaritunnine hängpäng pool'i ääres... *kui ma pool'ile vihjan, siis on jutt kõrvaloleval pildil olevast rajatisest, mis asub meie kodu tagahoovis;) Hommikune päevitusseanss läbi, tuli ette võtta teekond pacific fairi, sest toiduvarud vajasid taaskord veidi täiendust... aga toiduvarude kõrval täiendasin ka ühtlasi enda kohvrisisu - nimelt soetasin endale ükskord ometi AUSTRAALIA Lonely Planeti ehk siis must-be, kui aus-s liikvel olla, muidu võib mõnest turistimagnetist pahaaimamatult mööda kõndida. Kõik LP (*Lonely Planet, eksole) olid 20% discountiga ka, nii et igati soodukas ost oli siis... ja nii kahju oli teisi LP-sid nt New Zealandi oma poodi jätta... aga kohver kui kaasVEATAV accessory whereever I go seab siiski omad piirid... Aga nii kui ma olen blogitamise lõpetanud, hakkan kohe uurima, mida LP Surfers Paradise'i kohta räägib:) ... Tahaks LP-d terve õhtu uurida, aga ei saa... töö ootab... Aga enne veel... teel pacificusse tabasid mu silmad puude otsas rippuvaid flying fox'e ehk siis lendavaid rebaseid kui otse tõlkida:). Igatahes olid nad ennast kolooniates puude otsa pea alaspidi rippuma seadnud ja veetsid mõnusasti aega. Kuna mul tavaliselt sopinguretkel digimoni kaasas ei ole, otsustasin taas koju jõudnult, et nendest olevustest lihtsalt tuleb paar pilti klõpsida... *nii lähedalt neid oma silmaga siiski ei näinud, aga õnneks annab almighty internet aimu nende armsusest:). Aga need väikesed kriipsukesed parempoolsemal pildid on kõik väiksed flying fox'i mehikesed-naisukesed-lapsukesed. Aga päeval nad ei maga, ohh ei... teevad sellist kiledat häält ja sopsutavad tiiba pea alaspidi. Huvitavad tegelased. Kui lendama hakkavad, ei ole nad enam nii väikesed ja armsakesed midagi. Aga õnneks nad 1.70m kõrguselt ei lenda;). Ja nii see avastamisretk algaski... Sellele ma olen vist varem ka vihjanud, et meie maja juurest algab park Cascade Gardens... ja seal on igasuguseid vahvaid "looduskauneid" kohti... nii et neist sai siis ka paras fotoseeria tehtud... Ja mitte ainult Cascade Gardensi vaatamisväärsustest... vaid ikka kõigest, mis kiviviske kaugusel...

* Crown Plaza Surfers Paradise ehk peaaegu et meie teine kodu **Kodutee... Tänava lõpus paremat kätt leiate kollase maja. Aadressiks 19 Monte Carlo Avenue. Just.

*** Cascade Gardens. 19 Monte Carlo Avenue. Kollane majake ja palmipuud akna taga. Sweet. Home Sweet home...

* Üks omapärane puukene Cascade'is.Vajas lihtsalt avalikkuse ette toomist.

**Pisikesed kosekesed siin ja seal. Nagu figaro. Jätkub siia ja sinna:).

***Kodune sinikael part ja kohalik pika-noka-mees. Kahe erineva maailma kohtumine ühel pildil:).

********Banaanikilo on 1,98 $. Coles. 29.01.2007. Ehk siis 10 korda odavamad kui siiamaile saabudes. Faktid faktideks. Niisama, jutu lõpetuseks.

The Australia Day!

Tänase päeva märksõnaks on ausside rahvuspüha The Australian Day ehk siis Austraalia Päev.

Kõik sai alguse sellest, kui 1787. maikuus herr kapiteen Arthur Phillip Suures Britannias 11-laevalisel armeel First Fleet ankrud hiivas ja teekonda Aus poole alustas. Ettevõtmise eesmärgiks oli panna alus esimesele euro kolooniale Aus-s ning muuhulgas kaugele seitsme maa ja mere taha transportida elu hammasrataste vahele jäänud kodanikud. 11 laeva koondusid niisiis ühisnimetuse First Fleet alla. *Hiljem järgnesid ka teised Fleet'id järgmiste "saadetistega". First Fleet sisaldas endas 780 indiviidi, kes tavaolukorras oleksid pidanud igapäevaselt rootsi kardinate taga istuma, nüüd ootasid aga oma uue elu algust. Jal uus elu algas neil umbes-täpselt 26.01.1788. Aega võttis, aga kohale jõuti.

1788. aasta jaanuarikuu 26ndal päeval randuti ning randumiskohta hakati kutsuma Sydney Cove'iks. Uuele algusele oli alus pandud.

Ja nüüd on 26. jaanuar rahvuspüha. Rohkem kui viimased kakssada aastat. Päev, kus hoitakse Aussie lipp eriti kõrgel, grillitakse parimad BBQ palad ja vaadatakse eriti suure õhinaga televusserist kriketit. Tüüpiline aussie rahvuspüha. Andke aga rahvale public holiday ja nad grillivad ennastunustavalt. Andke aga rahvale public holiday ja nad vaatavad kriketit ennastunustavalt. Sellised need aussied ongi. Ja nad valivad Australian of the Year'i ka:). On ikka tegelased, eksole. Aasta Eestlane:) 24ndal veebruaril. Nalja saaks:). Pjedestaalikohtadele läheks rabamiseks, for sure

Aga mida MEIE siis Austraalia Päeval tegime... Töötasime, ofkooors, sest public holiday tähendab public holiday pay rate'i ju, ofkooors... Ei mingit holiday'd, not this time:). *Ja kriketi pointile ma ikkagi ei ole veel pihta saanud.

Ja õhtul tegin väikese jalutuskäigu üle pika aja jälle ookeani ääres... jahhh, mis ma oskan öelda... need käigud on ikka mõnusad... lained ja liiv ja ookeanikohin... ja oma mõtted... me likes it:) a lot:)

Mis paneb silmad särama keset 12,5h tööpäeva?

"Heeeeey, table for four? Here we have smth just for you!" "Võtame jah siis selle laua." Ja edasi läksid mul imestusest silmad suureks ja nägu lõi särama - kas ma tõesti kuulen eesti keelt?!?:). Ja tõesti-tõesti, kuulmine on mul endiselt okidoki. Et siis lugu selline, et eile Toscanis'e vahetust tehes oli au eestimaistele puhkajatele parim dinner ja parim teenindus busyl-busyl õhtuajal kindlustada. Üllatus oli mõlemapoolne, nemadki poleks arvanud, et neid Surfersi peatänava restos eesti tsika tervitab. Mis ma siis teada sain, et kolme nädalaga teevad eestikad Aussie idakaldale tuuri peale ja siis tagasi Eestisse. Puhkus missugune, eksole. Igatahes need neli eestimaist puhkajat kindlustasid mu silmadesära 12,5h tööpäeva lõpuni. Lihtsalt see äratundmisrõõm oli super:)

Dinner Toscanis'es võiks mõne reisibüroo paketis sisalduda:) Siis oleks selliseid sära silmadesse toovaid ja toredaid juhtumisi tihedamalt. Ja toidud on meil head - kes on söönud, need on kiitnud;)..

*ja aitähh eestikatest puhkajatele 15$-lise tipi eest:P.

Attention: Busy Bees in action... in Crowne Plaza Surfers Paradise!!!

Jälle kord time to report...

Eelmisel reedel kirjutasime Kairtsiga mõlemad alla töölepingule Crowne Plaza hotelliga, ametikohaks peenelt kõlav Food & Beverage Attendant. Hotell ja ametikoht, mida me oleme nillinud alates Surfersisse saabumisest:) Point siis selles, et Crowne on igati tip-top hotell (****4 1/2 tärni, kahe toweriga), asub meie kodust ca 200 m kaugusel (* nii et töölkäimine on iisimast iisim - ei hommikusi traffic jam'e, ei õhtusi tüütuid kojuvantsimisi...) ja hotellid maksavad nädalavahetustel rabamise eest tavalisest tibake rohkem ka;)... 3 in 1 ühesõnaga... Tööks on hommikuti hommikusöögi buffet, päeval ja pärastlõunal basseiniäärne jookidega-söökidega jahmerdamine ja õhtul õhtusöögi buffet - a la carte... Hommikustel põõnamistel on seega mõneks ajaks kriips peal, kella 6st üles ja särama!:) *Elu käib ühesõnaga vabade hommikute ootuses (*täna on nt see õnnelik päev, kui alles kl 17ks tööle tõttan, auuuuuuuuu)...

Tööga alustasime mõlemad kolmapäeval, mina hommikuga, kairts õhtuga... Kolmapäev ja neljapäev olid ühed töörabamise päevad, seda ma ütlen... Minu päevakava oli 7st 15ni hotellis ja 18st 22ni oma armsaks saanud Toscani'ses (*seda kohta ei ole veel käest ära andnud)... Ikka hoiame neid töökohti soojas... Pinnacle on ka veel, endiselt... Väsitavad need päevad olid, aga üle sai need elatud... aga 12h kahe jala peal ringi kütta & töötada on ikkagi jalakestele väsitav, seda ma ütlen...

Laupäev-pühapäev tulevad sama kreisid... Nii et ootame esmaspäeva... Ootame ja ootame...

Conrad Jupiters Magic Millions Raceday

Almighty Pinnacle hankis meile laupäevaks tööotsa hobuste võiduajamistele Gold Coast Turf Clubi. Conrad Jupiters Magic Millions Raceday - üritus, mis kohalike seas on peaaegu et rahvuslik püha, nii et meil soovitati palgakski public holiday rate’i küsida:). Rajale džokideks meid siiski ei lastud, küll aga külalisi võõrustama. Mina sain rabada Winners Circle’i lounge’is ehk siis place’is, kus VIP-imast VIP-imad finišisirgel suksude galopeerimist jälgisid, samal ajal kõike paremat süüa ja juua nautides ja kõige parema teeninduse osaliseks saades.

VIP-ide saabudes olime šampanjaklaaside kandikutega üles rivistatud ning taustaks mängis live’ina keelpillikvartett ning fotograafid sähvisid pilte siit ja sealt (*šampanjatüdrukutest ka, jaajaa…). Ja nii need rikkad ja ilusad inimesed üksteise järel saabusidki, lady’del kostüümid ja kleidid ja kübarad (*tundus, et kohustuslik accessory…), härrad samaväärselt šikid… (*kohalikest kuulsustest väga ülevaadet ei ole, aga mu advanced järeldamissoon ütleb, et eks neid seal ikka päris päris mitmeid kohal oli…uudised pasundasid Tara Reidi kohalesaabumisest, aga Winners Circle’is teda ei silmanudki:O) Ja siis kogu möll lahti läkski… Veidi aega laua ääres ja siis padavai rõdule race’i jälgima… Sekka muidugi kihlveod ja vastavalt kas õnne- või kurvastuseemotsioonid. Ja small talk… Ja business talk… Ja niisama talk…

Olgugi, et JÄLLE kord nägime seda melu nö inside poole pealt, oli see siiski järjekordne üritus, kuhu niisama ilmselt sattunud ei oleks… eriti veel VIP ruumi (*aga ma ei jõua ära oodata, millal saaks ka kleidikese ja kübarakesega kohale sähvida:P)… Ja see oli ka esimene võiduajamine, mida oma silmaga live’is kaeda sain… ja kommentaariks siis nii palju, et üpriski sarnane ollivuudi filmidest nähtule:D… Elu nagu filmis:).

Järgmisel nädalal peaks kohaliku “Kroonika” ostma, saaks teada, kes kõik kohal olid ja kelle klaase täidetud sai. Äkki on all paremal nurgas mõni šampanjatüdrukutest säristatud pilt ka? *And a new star is born:D.

Häppi bööözdhei, Kairts!!!

5.01.2007;)

Kairtsile suuuuur-suuuuur kalli ja koormatega õnnesoove!!!

Ja minu tipsu tervituseks kerge sampanjatassike! Cheeeeeers!!!

Õhtul külalisi igat sorti, suuri-väikseid, noori-vanu, karvaseid ja sulelisi... Tore ja lahe ja fun oli!!! Kahju, et töökohustused ei lasknud varem tulema... Aga Melbas'e tantsupõrand sai ikka väga kuumaks köetud varastel hommikutundidel:) Jalad andsid veel järgmiselgi päeval tunda:D.

*Paf-Tiit-Annuska-Arpi-Kairts

New Years Eve in Surfers Paradise… eestlaste moodi ikke:)

Nagu ühele eriti usinale töösipelgale kohane, veetsin ka mina ühe olulise osa 2006nda aasta viimasest päevast tööpostil ehk siis almighty Toscani’ses. Ja nagu New Years Eve’ist arvata võis, vallandus seal täielik hullumaja… kõikidel oli suur soov aasta viimane kehakinnitus just Toscani’ses teha. Ja kuna bookinguid me ei teinud 31seks, siis toimus vabadele/vabanevatele laudadele tõeline ajujaht. Vahetus 16st 23ni möödus üllatavalt kiiresti… nagu hiljem selgus, ei olnud ma isegi mööda jalutanud ja usinasti lehvitanud härmsi-annit-jarzi-tiitu silmanud – sellises tööhoos olin:D. Kui kl sai 23, panin aga Toscanisest ajama nagu jalad võtsid… Pacific Plaza poole, kus tiidu-paavo uues residentsis Surfersi eestlaste tuumik juba ees jämmimas. See pleiss asub otse esplanaadil ja kuna kohalike seas on väga levinud tradition uut aastat rannas/ranna ääres oodata/vastu võtta, siis oli mul tükk tegemist, et sellest rahvamurrust läbi surada ennast ja tempokat teekonda Pacificu poole alustada. Veidi enne 12st ma lõppude lõpuks sinna residentsi ka jõudsin, sain korraks istet võetud ja juba oligi minek – kuhu mujale kui randa:). Šampa ja muu kesvamärjuke kaasas, võttis kogu 12-pealine eestlaste bande oma koha Surfers Paradise’i rannas sisse. When the timing was right, säristasime säraküünaldega ja paugutasime šampakorkidega. “Head uuuuuut aaastaaaat!!” kõlas Gold Coasti rannikul nagu ühest kõrist ja olgem ausad, kõla oli mitme astme võrra erilisem kui tavaliselt. Kui kõik läbi kallistatud, läks lahti eestisse-helistamise-üritamise voor, milles enamik esimesel katsel kahjuks ebaõnnestus – liinid ei pidanud lihtsalt vastu… aga veidi aja pärast said kiired kõned ikkagi maha peetud… ja mitte ainult eestisse;) Surfersi rannas oli muidu al kl 21st igal täistunnil fireworks. Esimesest kolmest sähvatusest jäin ma kahjuks ilma ja kl 24ne voor ei olnud just kõige teravamate seast… on ka võimsamaid nähtud. Arvasin, ohh mind naiivitari eksole, et Gold Coasti igas rannas sähvatavad raketid taeva poole ja Surfersi beachilt on pikalt-pikalt rannikuäärset tuledemöllu näha… aga ei avanenud sellist vaatepilti. Vähemalt sellel aastal mitte. Aga eestlaste rannajämm jätkus veteranide triatloniga hoota kauguses, pendelteatejooksus ja pudelimängus. Peale laulurahva oleme ju ka spordirahvas, eksole, ilma naljata. Aga ei ole see minu kergejõustikuvorm enam see, mis aastate eest:D Hoota kauguses vajab nt maandumine lihvimist, sest ühe katse ajal lõpus selili liiva sisse prantsatamine ei olnud just kõige stiilipuhtam. Ja liiva jagus ikka pärast igale poole:D. Aga kokkuvõttes võib öelda, et tore oli ja nalja sai. Vot. Aga kõige olulisemad on ikkagi inimesed, kes selle asja toredaks ja funniks muutsid. Ja viimastel nädalatel tekkinud Surfersi eestlaste bande on ikka üks parim bande ever. Both thumbs up to that. Tiit-paavo, kes varsti Cairnsi poole teele, kinnitasid nagu ühest suust, et neil on nii-nii raske siit ära minna ja nad hakkavad Surfersi seltskonda igatsema, Annuškat-Kairtsi eriti:):):). See läks südamesse. Inimesed, keda sa paari nädala eest ei tundnudki, on nüüd äkki osake su elust ja ilma nendeta ei kujuta oma elu ettegi. Aastavahetuse jämm lõppes kerge cheeseburgeri-apple pie-hawai pizzaga cavill avenuel:). Ja kella kuue ajal hommikul kodu poole tõtates oli taevas valgemast valgem ja esimesed päikesekiired taevas. Selliselt möödus aastavahetus siinmail. Teisiti kui tavaliselt. Erilisemalt kui tavaliselt. Something to remember igatahes-igatahes.

Have a good one!!!