Tamborine Mountain

Ei ole see Gold Coast midagi nii lage maa nagu arvata võiks.

Natuke sisemaale drive'ida ja mäed täiesti olemas... Et siis ühesõnaga täna oli meil road trip Tamborine Mountain'ile. Asub see 552m kõrgune platoo 45 km Surfersist loodesuunas. Mt T on koduks mitmetele national park'idele ja waterfall'idele ja rainforest walk'idele ja arvukatele "kohalikele".

*Inglid kesapõllul...

Waterfallidest valisime oma silmaga üle tsekkamiseks Curtis Fall'i, mille juurde pääsemiseks tuli läbida 1,5km Hilda Curtis Rainforest Walk. Bushwalkerid asusid teele...

Bushwalkerid nägid igasugu "austraalia" vihmametsa esindajaid. Aga mets oli suht metsik - kuivanud palmioksad ja muud lehed risti-rästi siin-seal... Isegi murdunud puud on tee peale takistusrajaks jäetud:)

Kõige suuremat elevust tekitas selle bushwalki ajal aga üks blue tongue- sisalik. Ehk siis üks "kohalikest" - sinikeel, kes oli otsustanud parajasti päikese kätte peesitama sirutuda ja mina oma "silmad taevas" suhtumisega oleks meie kolmesest bushwalkeri seltskonnast talle esimese hooga võib-olla et saba pealegi astunud.

Grant, vana eagle-eye, jõudis mu tähelepanu aga õnneks sinikeelele juhtida, enne kui ta oma saba mu pläffari alt oleks leidnud. Ehmatus oli... Oli oli... Kiiremad südamelöögid olid... Olid olid... Ja sinikeele keel ei ole sinine mustikate söömisest:) Bushwalkerite venoossest verest ka mitte:). Ta ongi selline:). Sinikeel selline:)

Aga peale sinikeele-vahejuhtumit olid meil kõik 7 meelt eriti teravad ja iga väiksemgi normaalsusest kõrvalekaldena tajutav nähtus tundus "sinikeelena".

Curtis Fall'ini me jõudsime. No ei olnud nii äge, kui me arvasime ja kõikvõimalikud bookletid lubasid. Aga ära me ta nägime ja turistifotod ära tegime jälle. Oleks siis vesi saja meetri kõrguselt metsiku kohinaga alla vuhisenud... Aga ei miskit... Waterfall üle vaadatud, liikusid Mt Tamborine'i CBD-sse. Central Business District siis. Mt Tamborine'i aladel paikneb 16-aastane veinivabrik. Ja wine tastings oli täiesti tasuta veinitehase esinduskaupluses CBD-s:). Mida me siis proovisime - Chocolate Port minu eestvedamisel. Kui ikka nimi "šokolaadi" sisaldab, siis tähendab ainult "midagi head" ju. Ja nii see oligi. Mmmmmm... Aga tastinguks see mekkimine jäigi. Aga mmmm, kui hästi see Choc Port meie šoksijäätisega sobiks. Nagu sukk ja saabas. Aga jah. Veega on siinmail lood üsna nadid. Lady in white võib küll lõpmatuseni üritada oma anumast vett valada, aga tegelikkuses valab ta sama vett päevad ja ööd. Sest veega ei ole laristada siin midagi. Public ladies' room'ides on juba recycled water in use.

***Discoloured - fuiiiiii, ma ütlen. *Aga vett jätkub kauemaks. Kohalikud lehed pasundasid ka mujal üsna pea recycled vee kasutuselevõtmisest. Teist valikut lihtsalt ei ole. Puhast magevett siinmail lihtsalt njeetu varsti. Vee-majanduse tulevik on tume. *Mt Tamborine'i Ferrarindus. **Meie "Molly". Ehk siis tuulest viidud Granti SuBaRu. Couldn't keep my hands off, no mis teha. ***Mitte midagi ei anna teha, kui ilusad ja kiired asjad meeldivad:)

Wet'n'Wild, here we come!

Täna oli meil Wet'n'Wildi päev. Märg ja metsik päev - oojaaa:). Et siis ühesõnaga käisime teise Gold Coasti theme park'iga tutvumas ja sealseid veevallatusi nautimas. Wet'n'Wildi atraktsioonide seas oli igaühele midagi. Aga jah, täis-ekstreemlastele jääb see natukene lahjaks:). Isegi uus Extreme Black Hole jättis minu kui suhteliselt nõrganärvilise rahulikuks. Käisime enam-vähem kõik atraktsioonid läbi - oli nii individuaalset kui ka kahe-kolme-neljatandemina laskumist.

Twisterid, White Water Mountainid, Extreme Tornadod, Extreme Mach 5-d, Mammoth Fallsid jne jne... kõik proovisime järele... Kilkamist jagus, ütleme nii. Aga natukene tüütavaks muutusid järjekorrad, kus tuli ikka ja jälle oma tube'i või laskumiskorda oodata... nii 15 min... ei taha mõeldagi, millised jrk-d "high seasoni" kõige kiirematel nädalavahetustel olid... Aga tagantjärele mõeldes ei olnud need jrk-d siiski määrava tähtsusega. Fun oli. Ja see oli põhiline. Ja sai pea ees tundmatusse sõita. Normull.

Kui väikesed adrenaliinisööstud olid üle elatud, oli aeg kergeks chilliks. Ja selleks oli nagu rusikas silmaaugus Calypso Beach ja Rõnga-chill... Istutad ennast täispuhutavasse rõngasse mõnusasti istuma ja siis lihtsalt hängid seal - vesi on voolama pandud ja ise ei pea lillegi liigutama. Istud ja naudid päikest... ja elu... aeg-ajalt teed kaas-floatijate vahel slaalomit... Ei teagi, mitu ringi ma kokku rõnga-leboga tegelesin:) Mitmeid... Kümneid võib-olla isegi... Lihtsalt hakkas meeldima... *Ja eks mu naeratus ütleb rohkem kui tuhat sõna:) Mis ma jälle ütlen lõpetuseks - Goooo, Wet'n'Wild, goooooo!!!

SeaWorld, here we come!

Sellise teadmisega läksime eile õhtul magama ja ärkasime täna hommikul üles:) Team Annuška ja Kairts otsustas SeaWorldi. SeaWorld on Gold Coasti üks neljast theme park'ist. Ehk siis üks turismimagnetist. Ja "Me oleme Tallinnast, me maksame!"-suhtumisega käisime ka meie seal ära ja vaatasime kõik särgid-värgid oma silmaga üle. *"Me oleme Tallinnast, me maksame!" suhtumine läks meile 62$+5,20$ maksma:). Ehk siis isegi bussisõidu eest tuleb lisakõppi välja laduda. Aga no ootused olid kõrgel, mis seal salata:).

***Maa ja taeva vahel kõõlumas, SeaWorld, 23.02.07

Kohale jõudsime umbes-täpselt Golden Seal Show ajaks. Väikene vihmasabin (*no mida veel, vabal päeval vihmasabin??? juhtub ka parematelgi päevadel... aga pärast vihma tuleb alati päike... ja nii ka täna:) ) küll kohutas meid hetkeks, aga keskmisest suuremat kasvu hülgepoiss oma trikkidega suutis meist taas naerupahvakud välja saada. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühele hülgepoisile õpetada:) Vajadusel laksutab uimi, vajadusel annab musimopsi, vajadusel lehvitab sabaga, vajadusel teeb kujundvõimlemist ja harjutusi palliga, vajadusel veel sada teist trikki. Vaffa-vaffa, Herr Seal! Keep up the good work!:)

Edasi tsekkasime oma silmaga Herr Polar Beari, kelle heaolu eest hoolitseb siinmail Coca-Cola. *Sürpraaais!:) Aga jah, valgele karujõmmile on ehitatud "polaarvööde", niivõrd-kuivõrd see võimalik on... igatahes air conditioner on switched ON tal 24/7. Lund ei näinud... Karujõmmi elamist käisime vee alt ka kaemas... Mõmm ennast aga väga ei näidanud... Möllas kogu selle aja mingi laevapoiga vms... Igaühele oma, eksole:) Ja kümned turistid, kes klaasi taga piidlesid, väga seda möllamist ei seganud... Igaühele oma maailm. Segamatult.

Ja siis... Shark Bay... Haide kõrval meeletult suures "akvaariumis" võis allpool veepiiri näha kõikvõimalikke vee-elukaid ja uimelisi. Päris-päris äge oli, tuleb tunnistada. Ei ole varem midagi seesugust näinud. Värvilised uimelised siin-seal ja igal pool, veidi suuremad värvilised uimelised siin ja seal, vaalahakatised siin ja seal, haid (!!!) siin ja seal... Vot sellised tegelased siis... Aga kogukad haid on jõmmid, kellega tahaks küll vaid klaasi taga kohtuda. Vot. Ilma naljata. Pilk, mis lausa kisendab "Don't ya mess with me!" Aga haivabas ookeanivees oleks soov snorkeldada, oioi kui suur soov. Aga selleks meil ju Great Barrier Reef QLD-i põhjaosas. Ühel päeval jõuame ka sinna:). For sure.

Siis käisime viiking Vicky kanuu nr. 23-ga lõbusõitu tegemas. Natukene vett pritsis, kui "kosest" alla vuhisesime suht suure kraadi all (mulle kui nõrganärvilisele sellest sööstust piisas:) ), aga ega me siis suhkrust ei ole ju. Maasikavahust hoopis:) Lõbusõitu käisime veel SeaWorldi mini-rongiga tegemas (nagu vanalinna "Toomas":)...), aga selle sõidu eesmärk jäi natukene arusaamatuks. Rööpad olid läbi veetud väga suvalistest ja mittemidagiütlevatest kohtadest... Ja siis veel, kuidas ma oleksin saanud unustada - SeaWorld Eye (*a la Kadrioru Tivoli "Kuradiratas", mäletate veel seda retrot?, ainult et tiba uuem ja uhkem ja konditsioneeriga...). Küll oli kiire sel vaaterattal - esimese tiiruga ei jõudnud silmad kõike ümbritsevat haaratagi. Nii et kui teisele tiirule läksime, võis kuulda kergendusohet. AGA siis järgnesid ka kolmas ja neljas ja viies round. No mida? Jäämegi siia tiirlema vaateratta otsa? Kas kümme korda on kohtu seadus? Istud vaikselt oma kabiinis ja mõtled, kas oleks õige emergency-buttonile pushida või mitte. Ja kuidas nad meid päästma tuleksid? Para Shoot? Heli Kopter? Meiega kabiini nii-haodele tegi ka asi juba nalja. Ei oodanud nemadki viit ringi tiirlemist. Aga ümbruskond sai põhjalikult läbi takseeritud. Ehk siis SeaWorld pealtvaates. Ja no natukene Main Beachist ka ja Gold Qoastist ka.

Ja siis finally - Dolphin Cove Show. Lõppude lõpuks nägime need kujundvettehüpped ära - sünkroniseeritult ja ilma. Individuaalkavana ja teamina. Võimas. Delfiinid on oma olemuselt ka sellised vahvakesed ja armsakesed ja kukupaid. Ja veega on nad ikka uimeotsteni sina-peal. Ja missugused hüpped. 10 punkti. Väga-väga-väga super.

Delfiine enam miski üle ei suutnud trumbata. Kuigi mini-pingviinid oma tohutu haisupilvega nägime/haistsime ka ära. Kokkuvõtteks - Go, SeaWorld, Gooooooo!!!!!

Kuidas 80 doltsi väikese vaevaga sirgeks lüüa?

Piece of cake. Muud ei ole vajagi, kui hommikul üles ärgates kindel otsus vastu võtta, et täna on just see päev, mil juuksed ning ühtlasi ka nende valdaja ja haldaja ühes isikus endale uue fresh look'i saavad. Enough is enough. Kolm kuud on viimane piir. Viimane piir, et taas heledaid highlighte tuunida. Heledaid ikka, kuidas siis muidu. Valdaja/haldaja peab ikka oma "blondi" looki säilitama juuu. ***Blondes do have more fun!?!

Ja läksin minagi osava turundustriki õnge. Internet ja raadioreklaam lubasid 30$ eest highlighte. Okok, *not for extra long hair. Aga siiski must-valgelt oli kirjas/kuulda. Traati tõmmata ja appointment kokku leppida ei olnud just eriline jõupingutus. Nii et siis tuli see paljulubav "Supercuts"-salong üles otsida Broadbeachilt. Orienteerumisanne mind seekord alt ei vedanud. Aga enne juuksuritooli istumist hinnakinnitust küsides toimetati kohale eraldi hinnakiri "fooliumi-triipudele" (*kes teab, see teab... triibutatud blondid teavad:D), mis siis andis must-valgelt resultaadiks 80$ poolele peale ja 100$ tervele peale. Njahh, karta oli. 30$ oleks ikka üle mõistuse cheap olnud. Aga ei tõusnud toolist püsti, vaid otsustasin istuma jääda. Ja otsustasin 80$ kasuks. Pidi suht hästi cover'dama juuksuri hinnangul. *Ich teile ihre Meinung.

Aga esimest korda toimetasid mu kiharate kallal kaks inimest korraga - nn main hairdresser ja tema assistent. A la assistent ulatas fooliumikesi ja hoidis kammikest õigel hetkel. Ja kui assistendil parajasti muud assisteerimistööd käsil olid, tegi proua main hairdresser tusatsevat nägu ja häält, et kuidas ta nüüd üksi kammi-fooliumi-värvipintsli-juuste-kooslusega hakkama saab. **Eestis ei ole ma veel assisteerivaid juuksureid näinud. Ja minu vana hea Tiina saab ka kõigega üksi hakkama.

Aga lõpptulemusega võib rahul olla. Ilusad. Peenikesed. Tihedad. Heledad. Minu triibud.

Ja tore on jälle blond olla. Juurtest alates:)

Ja esinduskulusid peab ikka aeg-ajalt tegema. On endal ka hää tunne jälle vahelduseks. Kõik 80$ läksid asja ette:). Punkt.

Avalik vabandus

Kallis blogi, siinkohal sooviksin edastada Sulle siirad vabandused, et eelmise kahe nädala jooksul pole Sa mitte ühegi sõna võrra kosunud. Üritan analoogset juhtumist tulevikus vältida. Ilma naljata. Loodan, et Sa ei pahanda, kui nüüd mõned olulisemad põhjused siia üles rivistan. Vaikimine on nõusolek. *Tööd on tehtud täie rauaga. Eelmisel nädalal täpselt nii palju kui 49,75 tundi. Ja mitte ühtki vaba päeva. Väsinud olen. Igatpidi. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Paar päeva elad teadmises, et ees ootab täiesti vaba päev ja siis antakse eelmisel õhtul kl 22 teada, et oleks ikka vaja juba hommikul kl 7st lisatöökäsi. Ja õhtuks ka. Kellele ikka pikka und ja vaba päeva vaja on? **Töö seab piirid ka muule elule. Nii et midagi huvitavat ei juhtugi:(. Ära jäävad tuurid ja theme park'id, partyd ja muidu chillid. Ja lihtsalt ei ole seda särtsu sees, et ennast õhtul kuhugi välja vedada. Pehme voodi ja padi on palju ahvatlevamad. ***Üks väikene maailmalõpp on vahepeal natukenegi seljatatud. Ja Sinu ridasid ma üritasin nendest emotsioonidest säästa. Neid oli küllalt mullegi. Loodan, et andestad mulle. Ikka ja alati Sinu Annuška. Aga uut kraami ka nüüd. Kõige uuem on see, et peame vaikselt plaani Surfers maha jätta. Nii umbes kolme nädala pärast. Ja plaan on Sydney poole vehkat teha. Krõll teab. Krõllile maksime esmaspäeval viimase rendiraha. Kaks nädalat oli meil ettemaksu. Üks väikene lõpp on tehtud sellega. Tööl veel rääkinud ei ole. Ilmselt nad rõõmust käsi kokku lööma ja staff partyt tegema ei hakka. Oleme ikka suht-koht kodused seal juba ja asi käpas ka juba. Aga it's time to move on. Ja nii ongi. Uurime parimat bussifirmat (jaajaa, ma tean autoga road trippimise võlusid, neid on palju, aga kui nelja ratast ei oma, siis niisama lihtsalt neid soetama ka ei hakka... ja Molly on omadega ju Melbourne'is juba) ja kohti tee peal, mida oleks väärt vaadata. Praegune plaan näeb ette peatused Coffs Harbouris, Port Maqcuarie's ja Newcastle'is. Nii et varsti hakkame oma elu pakkima. Ja asume teele.

Currumbin Wildlife Sanctuary

Esimene enam-vähem ühine vaba päev üle mitme nädala (oma kahetunnist õhtust Toscani’s’e vahetust ma väga tööpäevaks ei klassifitseeriks)… Ja mida teevad siis Annuška ja Kairts? Lähevad lõpuks ometi koaalasid ja kängurusid oma silmaga tsekkama! ***Kolm kuud juba siinmail oldud ja elus koaalad ja kangarood ikka veel nägemata… Lonely Planet kiitis igati heaks Currumbin Wildlife Sanctuary Coolangatta’s, Surfersist ca 30 min bussisõidu kaugusel. Sinna me oma sammud-sõidud seadsimegi. Kella 7ne äratus vabal hommikul polnud just kõige meeldivam, kuid Currumbini elanike päevakava seadis meile ranged piirangud. Hommik meil aga päris vahejuhtumiteta ei möödunud, selle eest hoolitses isand Krõll isiklikult. Isand Krõll ehk siis meie flatmate oli meile hommikul väikese pardipoja koju vedanud. Look what I found – a baby duck! No hoia ja keela, mida veel… Ja Krõll avaldas tõsimeeli soovi baby duck adopteerida ja oma pet’iks kasvatada. Njahh, hommikused “selged” mõtted eksole. Eriti veel peale öist kasiinos-käimist. Njahh. Igatahes päris lapseröövi ta ei teostanud, vaid korjas lihtsalt piuksuva ja üksi jäetud pardipoja üles. Ja kuna meie kodu lähedal on kohe vet kliinik, siis me andsime kindla käsu baby duck vet’i juurde viia (***ilmselge veendumusega, et küll vet’id Krõlli maa peale toovad ja midagi mõistlikku teha soovitavad… mahajäetud linnulapsi ju niisama uisa-päisa ei julge lihtsalt samasse kohta tagasi ka viia… parem ikka targematelt nõu küsida). Sellised hommikused juhtumised siis. Igatahes kl 8 startisime Currumbini poole. Eelmisel õhtul tuli muide juhuslikult välja, et Krõlli ema on sealsamas Currumbinis mingi tegelinski, nii et kerkis päevakorda võimalik tasuta sissepääs. Kahjuks oli meil aga liiga short notice, nii et päris free of cost me sisse ei saanud, küll aga “titekate” piletiga ja “behind the scene” tuuri saime ka kauba peale. Not bad, ütleme siis nii. Kuna kohatud ja oma silmaga nähtud elanikke oli omajagu, on siinkohal parimaks väljendusvahendiks fotosilm – kõike ikka sõnadesse ei pane. Nii on iga vähegi äramainimist vääriva eluka juurde “tema lugu” commentiks lisatud. Põhimõtteliselt on Currumbini külastus üles ehitatud eksponaatide söötmise ja muidu demonstreerimisele läbi showde ja performance’ite. Nii et ticketit ostes saab kaasa time schedule’i ja map-i ja siis liigutaksegi ühelt šõult teisele. Nii ka meiegi. Hello, I am a lorikeet, how ya doin’? Lorikeetid on metsikud “papagoilised”, keda sanctuary töötajad twice a day magusa mee-jms vedelikuga nuumavad. Kl 8-9 30 am oli lorikeetide esimene söögikord ja selle nimel ajasime meiegi ennast koidu ajal maast lahti. Aga lorikeetid olid seda väärt. Sai nendega koos pilti teha ja puha. Änn and the lorikeets on nüüd jäädvustatud. Forever and for always. Koala feed kl 10 am. Esimene mulje koaaladest – “nad on niiiiiii armsad ja nunsud!” leidis järjekindlalt ühe tugevamat kinnitust ja hea meelega oleks mõne koaala-juntsu sealt koju kaasa võtnud. Aga meil ei kasva kodus eukalüpti. Ja ilma selleta need mitte-mõmsikud (just, ei ole “karulistega” tegemist, vot ei ole!) kahjuks välja ei vea. Aga koaalad on ikka erilised elunautlejad ja chillijad. Muudkui aga põõnutavad ja üles ärkavad kas kergeks eukalüpti-snackiks või mugavama chillimis-asendi leidmiseks. Aga nii armsasti puu otsas konutada ja mitte alla kukkuda oskavad ainult aussie koaalad. Ja sellepärast nad meile meeldivadki. Aga kas teie teate, miks koaala-juntsud nagu duraccelli jänkud ringi ei jookse? Närige ise päevad läbi eukalüpti ja saate teada:). Ei ole just kõige energiarikkam see toidulaud.

Wombat feed. “Ohohh, mis pontsu see on?” “Hello, I am wombat”. Justkui talveunest oleks see tegelane üles aetud. Hommikune virgumine toimus aga bataati jälitades, mille tükike oli pontsule kergeks hommikueineks. Päeva peale tuleb veidi priskem suutäis ilmselt ka. Figuurist võib seda eeldada:).

Dingo encounter. Metsik-koer, kes tegelikult on võsa-villemi geenidel põhinev tegelane. Liiga tavaline. Rebase moodi koer. Ainult et mitte nii koheva sabaga. Ja muid erinevusi leiab ka ikka. Aga no nii laias laastus. Väga laias.

Behind the scene tour kl 11 am. Lootsime ei-tea-mis imeloomi ja imeasju näha… Aga nägime mitte nii ägedaid kohti ja elukaid. Näiteks saime eksponaatide toidulauakorraldust jälgida. Seemned ja puuviljad jätsid mind täiesti külmaks, aga suurde ämbrisse kuhjatud surnud hiired tekitasid külmavärinaid. Ei olnud just kõige meeldivam vaatepilt. Siis saime loomakliinikusse piiluda. Arstilõhn – fuifuifui. Opilaud – jube. Eriti suurte isendite jaoks mõeldud kaal ukse taga. Hmmm, kas astuda ise ka selle peale ja saada oma aussie kaal teada lõpuks?:D Ei, aitähh. Teinekord re-check. Siis sain dingole peo pealt lihatüki ulatada. Endiselt on mul parem käsi ja vasak käsi ja mõlemal viis sõrme. Dinks on hea koolituse läbinud, mis muud. Siis saime ka nt püütonit silitada. Imepisike püüton oli ainult. Aga kahtlane on snake’ide nahk ikkagi. “Ebameeldiv,” ütles mu kompimismeel. Ja siis saime ühe linnukese saagi-püüdmisoskust imetleda. Kiirelt siuhh-viuhh lihatükike noka vahele ja siuhh-viuhh seda kuhugi nosima. Ja teiste eest varjatakse lihatükikest kergelt väljasirutatud tiibadega. Kaval. Sinna juurde kuuluv pilk edastab ülimalt selgelt vaid üht – “Näpuud! See on minu!”.

The usual diner’i külaline. Ärge ehmatage, kui teid selline elukas piruka ja limpsi kioskis tervitab. Ta on kohalik. Kas pole mitte eriti vunts tegelane? Parim esinduspilt lizardiliste esindajast. *Kairtsi uus digimon tabab ka kõige peenema nahakurru.

Totally wild show. Koaalat olime juba enne näinud. Opossum tekitas veidi elevust. Armas kollane jõmsik. Tumedate rosina-silmadega. Mida muud ühelt karvikult soovida:). Snakes alive show. 10 maailma kõige mürgisemat ussi elab aus-s – fakt, mis on juba siililegi teada. Neist 10st aga 7 liiki on esindatud koduses queenslandis. Outbackis peab ühesõnaga silmad lahti hoidma. Gold coast highwayl ja monte carlo avenuel ühtki snake’i kohanud veel ei ole. Nii see võikski jääda.

Free flight bird show. Kotkad ja pelikanid ja papagoid jne jne… Tiivasopsutamisi jagus… Üks kirevam kui teine, ühel uhkem tukk kui teisel. Aga pink lady oli evil lady. Napsas kairtsi varbast kinni ja sakutas seda. Kus on Teie kombed, neiu? Mister & miss/mrs/ms & little kangaroos – Lühidalt prk-d K Roo-d ehk lihtsalt känksid. K Roodele oli eraldatud päris lopsakas maa-ala. Ja nad elasid seal täiesti oma elu, inimestest ja pidevast photoshootingutest välja tegemata. Kalpsasid ringi (hüppasid oma känguruhüpetega vops ja vops – teate ju küll – täpselt nagu filmis:) ) nagu maa peremehed muiste. Ja eks jälle tuli K Roo-ga pilt ka teha, kuidas siis muidu. “Kodak moments” ikkagi ju. Iga päev ju kängurule pai ei saa teha… *Kui Krõll mõnel heal hommikul baby k roo’d koju ei hakka vedama… parem mitte… Nii et känksid ja koaalad kui the real aussie elanikud said ära nähtud. Ja K Roo-le sai pai ka teha. No mida veel?:).

Kroksid ootasid meid veel. Aussie loomariigi esindajad võib üldiselt kaheks jagada – esimene grupp “nuntsikud” – keda tahaks koju kaasa võtta ja igapäevaselt paitada ja patsutada (esindajad herr-id koaalad ja k roo-d) – ja teine grupp “õudikud” – kellest tahaks iga hinna eest eemale hoida (esindajad snake’id ja kroksid). Njahh, pole just kõige meeldivam avatud lõugadega krokse lähedalt näha. Ja kui kiirelt tegelikult valged hiirekesed sinna lõugade vahele kaovad ja kui kiireid ja äkilisi ja ootamatuid liigutusi sinna juurde tehakse. Ei ole kroksid mingid iisid tegelased. Parem eemale hoida. Kroksi-toitja ametit Currumbinis ma igatahes ei ihalda. Jätan kümme näljast kroksi teiste pärusmaadele. Pole just kõige ahvatlevam vaatepilt, kui sind avatud lõugadega teraselt silmas peetakse. Ja kui kuskil näete silti “Danger: Crocodiles”, siis ilma naljata – ärge sinna minge!!! Nii et bye bye mudased ja niisked jõekaldad.

Enne lahkumist tabasid meie silmad eriti virgad koaalad. Enam-vähem kõik liigutasid ja turnisid puude otsas. Diagnoos: motoorne püsimatus. Õiged koaalad ju nii ei tee. Tegelikkuses. Küll meie juba teame. Koaalaeksperdid nagu me oleme:). Känksid ja koaalad nägime siis ühesõnaga täna ära. *** Väga lahedad tegelased on nad, mulle kohe täitsa meeldivad. Aga meie tihe päevakava ei lubanud Aboriginal Dancers Show’ks enam Currumbini jääda, nii et see tuleb millalgi kusagil re-checkida. Ehkki tänapäeval herrid Abo Rigeenid enam oma everyday life’is tule ümber ju tegelikult ei müdista, didgeridoo ja bumerangiga ei taidle. Aga vaadata võiks ju ikka. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. *Juhan juba ütles nii.