Annuška Austraalia pajatused... *Kaugel, kuid ometi nii lähedal...
posted by Ann @ 11:45 PM
2 Comments
Ja siit see tulebki!
posted by Ann @ 1:27 AM
2 Comments
It isn't easy. That's all I have to say......
posted by Ann @ 11:12 PM
0 Comments
Tagasi Brisbane'is...
posted by Ann @ 10:35 PM
0 Comments
posted by Ann @ 5:20 PM
0 Comments
Ja avastamist jagub. Eilne trip hõlmas endas kaht reefi – Norman Reef’i & Hastings Reef’i. Parimad palad jäeti ikka viimaseks. Kristallselge vesi ja mõõna ajal kõigest pool meetrit veepinnast allpool olevad korallid – väga mõnus kooslus. Muudkui hulbid ja imetled ja aeg-ajalt teed korallidele kudi-kudi. Koralle on ikka kõikvõimalikke – pehmeid ja karvaseid, värvilisi ja hallikaid, suuri ja väikeseid, ümmargusi ja kandilisi. Ja kalasid ka kõikvõimalikke – suuri 
ja väikeseid (väikesed on väledad, kimavad kiirelt eest ära, suured loivavad vaiksemalt), kollaseid, siniseid, neoonrohelisi, sebratriibulisi jne jne… Nemo leidsin ka üles:) Avastusi missuguseid ühesõnaga.
Eilne trip hõlmas endas ka sõitu alusega, mille reisijate-lounge oli allpool merepinda. Submarine, jaajaaa.
Ja kuidas lõppes see avastuste-ja elamusterohke päev? Enne sadamasse tagasi jõudmist kerge klaasike valget veini ning juustu-ja küpsisepoisid. Ohjahh… 
e to an end???
posted by Ann @ 5:11 PM
0 Comments
posted by Ann @ 3:44 PM
0 Comments
Kohe-kohe:)
Tully. Teada-tuntud Queenslandi banana kingdom. BananA farme on ümbruskonnas rohkem kui üks. Banaanisalud siin-ja sealpool teed. *Banaanikud. **Männikud ja kuusikud on ju olemas, miks siis mitte ka banaanikud:)
Ikka ja jälle on seal paar eestlast peatumas ja banaane oma südameasjaks võtmas. Eks meiegi suundusime justnimelt Tullysse, kuna Surfersi klemmid Paff ja Tiit olid just seal banaanibossid olnud ja olid nõus meile lahkesti Farmer John’ide nummereid jagama. Farmer John’idele sai enne helistatud ka ja törts bisness-talki puhutud, aga konkreetsete kokkulepeteni ei jõudnud nendega. *Esimene soovitus kõikidele tulevastele banaanifarmeritele: farmeritel selgub usually alles reede pärastlõunaks, kas ja kui palju neil uueks nädalaks staffi vaja on.
Davaiks, aegade algusest nüüd. Järjekorras. Reede varahommikul hüppasime Cairnsis bussi peale ja ca 2,5h pärast olimegi oma banaanivabariigis kohal. *Kuhu me küll jälle läheme? Mida me jälle teeme?* Paffi-Tiidu soovitatud hostelisse "Hotel Tully"sse saime ilusti toakese ka. Hostelid põhimõtteliselt ainult banaanifarmide noori bäkkpäkkeritest töölisi majutavadki ja samas otsivad ka töö. Nii et 2in1. Receptioni-lady meile küll mingit kindlust ei andnud, hirmutas ainult algava school holidayga ja et kõik ümbruskonna lapsed tahavad hirmsasti ise kõik banaanifarmi tööle saada, aga pani meid ilusti töösoovijate listi ja lubas tulla ukse taha koputama, kui töö olemas. Tal vaja farmeritele lihtsalt paar kõnet võtta. No ok, ootame-vaatame. Üks Paffi-Tiidu antud 
Farmer-Johni number oli meil just in case ka emergency case’iks jäetud.
Tuba jagasime kahe nii-hao tüdrukuga. *antud juhul olid mõlemad Koreast, nii et Korea nii-haod:) Kitsuke see tuba oli, üle kahe inimese korraga liikvel olla eriti ei saanud, muidu tuli juba teed anda iga nurga peal. Aga vähemalt bathroom oli meil toas. Me tutvusime alles toa eeliste ja puudustega, kui receptioni-lady äkitselt uksele koputas. “Girls, I found a job for you!” Jippiaijeeee, ohh seda õnne. Töö olemas! 5.45 esmaspäeva varahommikul saab meile osaks privileeg farmeriauto peale hüpata, et objektile sõita. Objektiks banaanik siis ikka. Kõik loksus üllatavalt kiiresti paika. Hää meel selle üle. Nii-haod olid muidu vaiksed (enlish neil väga sorav ei ole kahjuks…) ja korralikud toanaabrid, ainult et värske õhuga oli neil mingi isemoodi läbisaamine. Igal võimalikul hetkel sulgesid nad aknad ja kuulutasid justkui sõja värske õhu rünnakule. Nii et esimesel paaril õhtul käis kauplemine, et akent saaks ikka tibakenegi lahti hoida ja et meil ikka hapnikku jaguks. Aga see selleks…
Tully on iseenesest peatänav + supermarket + suhkruroovabrik + hiigelkummik (aussie ländi märjeim linn, rekordaastal 7,9m vett aastas!). That’s it. Suuremat ajaveetmis-või chilli
mismaastikku sealt oodata ei ole, kui just ei ole suur soov pubis päevast päeva Farmer-John’idega õlleklaasi taga maailmaasju arutada. Meil ei olnud. Meie haarasime hoopis iPodid ja veepudelid ja läksime kiirel sammul, võiks öelda lausa sörkides, häid jooksuradu otsima. Kes otsib, see leiab. Meie leidsime kooli spordiväljaku. Inimtühja. Hea muruga. Kerge trenirofka. Õigemini raske, sest viimased 10 kuud on suht trenirofkatu olnud:( Nii et nädalavahetus möödus trenirofka ja esmaspäeva-ootuses. Kaua ei tulnud oodata. Banaanivabrikandi karjäär oli kohe-kohe algamas. Kuna banaanivabrikandi päev on minutipealt paika pandud, siis esmaspäevast reedeni ei peagi iga päeva eraldi lahkama, vaid saab teha 5in1.
Kell 5 äratus. *ühel meie nii-haost toanaabril oli äratus järgmine nt “It’s five twenty. Wake up! It’s five twenty. Wake up! It’s five twenty. Wake up!” Jnejne… Mina oleks sinna juurde lisanud veel “It’s five twenty five. Brush your teeth! It’s five thirty. Get dressed! Jne jne… Aga see selleks… Parendusettepanek on arutamisel, ma loodan.
Kell 5.45 Objektile viiakse meid autoga. Igahommikune autosõit nii 15 mintsa. Esimesel hommikul tundub küll sõit vähemalt tunni-pikkune…
Kell 6.35 Kell heliseb. Banaanivabrikandi tööpäev algab. Meie saime oma nädalase banaanivabrikandi karjääri jooksul proovida kolme sorti tööd. Banaanisalusse lasti meid alles reedel, ülejäänud neli päeva veetsime banaaniku keskel asetsenud banaanitehases. No oli tehas, oli. Sisendiks suured puult maharaiutud banaanikobarad ja väljundiks pakendatud banaanikastid. Nii et millega siis me selles banaanitehases tegelesime. Esmaspäev algas nt banaani-kilekottide sorteerimisega. Suured banaanikobarad (kujutage ette poes müüdavat kobarat, mõelge neid ca kolm tükki üksteise kõrvale ja ca viis rida ülestikku, saategi “banaanikobara”) on kõik ilusti kilekottide sisse pakitud. Päikese eest. Tuule eest. Kõige muu halva eest. See sorteerimine kestis ca paar tundi, aga tundus igavikuna. Oehhh… Esmaspäeva pärastlõunast reede hommikuni oli meil aga uus tööülesanne. Banaanide sorteerimine. Ei saanud üle ega ümber me kõikvõimalikust sorteerimisest. Ja vot see oli alles liinitöö. Oojaaa. Ühes liini otsas olid suured banaanikobarad ja teises otsas usinad pakkijad. Meie seal vahepeal. Õilsa ülesandega suured banaanikobarad väiksemaks break’ida ja müügikõlbmatud banaanid välja praakida. Ja niimoodi tunde järjest. Kujutate juba ette, kui fun see oli?:) Sekka nägime kümnete kaupa helerohelisi konni, nii et kellele on südamelähedane konna ja printsi muinasjutuline seos, võib oma printsi minna banaanifarmi minna otsima. Võimalikke kandidaate on seal rohkem kui küll. Ja ämblikud kuulusid ka igapäevaellu. Ei olnud küll hiidsuuruses, aga spaidermänid ikka.
Ahjaaa, banaanid hulpisid vee sees, nii et tööriietuse pealmiseks kihiks olnud tumeroheline vihmakeep pani i-le tõelise täpi. Sulberdad muudkui vee sees ja rebid elu eest banaane. Kui usinad pakkijad täiesti hulluks läksid, panid nad liini käima ja jätsidki käima… Ohh seda nobenäpp-sorteerimist siis. Aga ega need pakkijad ei olnud lihtsad tegelased. Mõnel banaanifarmistaaži nii 11 või 14 aastat. Jahh, igaühele oma. Muud ei oskagi öelda.
Reedel said aga ühel hetkel lihtsalt banaanid otsa, nii et meile tuli uus töö välja mõelda. Niisiis – hüppasime aga traktori järelkärru-banaanitreilerisse ja kimasime banaanisallu. Baaninik nii kaugele kui silm ulatub. Puud ilusasti pikkades ridades. Ja tööülesanne jällegi õilis. Banaanipuude üksteise külge sidumine – stringing. Ehkki jah, õigem oleks öelda kägistamine ehk strangling, sest ümber lehtede tõmmatav nöör oli ikka korralikult pingul. Mõtlete, et lastakse banaanisalu peale lahti, antakse kätte tükike nööri ja nuga ja “davai, hakka siduma nüüd!”? Kaugel sellest. Tädike seletas meile kõigepealt tund aega, miks, mis ja kuidas… On olemas Z, X, One Round ja Double String sidumisviisid…(ma pakun, et on veel sada erinevat võimalust, aga esimese-päeva nöörijatele kõike ametisaladusi ei jagatud lihtsalt;) ) Sõlmed on erilised… Highwayd ehk kahe banaanipuu vahelist pikemat vahemikku blokeerida ei tohi, muidu banaanikobaraid vinnavad banaanivabrikandid võivad veel sinna takerduda ja on siis nööridesse aheldunud banaanivabrikanti vaja kellelegi… Ei ole ju:) Siis, mis tarkust veel jagati… Ühel nöörijal on maaster-nöör, teised nöörijad peavad selle maaster-nööri vahelt endale juppe pätsama. Omaette teadus see banaaninöörimine… Ja kõik sellepärast, et ähvardavad tornaadod banaanipuid üleliia ei räsiks. Nende puudega oli reedel ikka üksjagu möllamist. Silmad taeva poole, otsid banaanilehtede vahelt valgust, et siis sealt raudtoikaga nöörijupp läbi susata ja hakata sõlmima-nöörima-sülmima-nöörima… Pingutad ja pingutad. Ja siis proodiv, kas nöör teeb pingul nööri pininat. See heli oli igakord nagu vesi minu veskile. Võis edasi liikuda järgmise sihtobjekti juurde. Banaanide sorteerimisele ta veidi vaheldust küll tõi, aga siiski ei suutnud suurem elevus jäi olemata. No ei ole see banaanifarmindus ikka igaühe jaoks.
Viis päeva banaanindust oli kõik meie jaoks… Liiga nüristav, mõttetu, ajusurmav, rutiinne… Kuna aussie time’i on meil alles jäänud kõigest kaks nädalat, siis VEEL üht nädalat banaanindusele raisata oleks olnud liig. Enough is enough… Ei ole mõtet aega ja närve kulutada tegevusele, millest positiivset emotsiooni ei saa. Vot. Tiitli “Kõige staažikam banaanivabrikant” jätame niisiis hea meelega kellelegi teisele.
Kell 9.10 Kell heliseb. Paus 20 minutit. Kõik istuvad suurte laudade ümber ja nosivad. Keegi kirub, et no üldse ei taha enam neid banaane näha, veel vähem sorteerida. Keegi ütleb, et see on alles esimene breik.
Kell 12.15 Kell heliseb. Paus 30 minutit. Nosimine vol 2. Keegi ütleb, et kõrini on, enam ei jaksa. Keegi ütleb, et pärast seda breiki tuleb viimane 2-tunnine töömaraton. Tunneli lõpus paistab valgus. Uduselt, kuid paistab.
Kell 15.10 Kell heliseb. Liinid pannakse seisma, banaanikast jäetakse pooleldi pakkimata, banaanikobarad vette hulpima, autodel pannakse mootorid käima, töölised hüppavad autodesse ja minek. Esimesel päeval vaatasin ikka päris suure imestusega, et kas niimoodi pilla-palla kõik jäetaksegi. Harjunud ju tööpäeva lõpul kuidagi otsad ometi kokku tõmbama. Aga jah, banaanivabrikus on veidi teised kombed. Kõik jäetaksegi niimoodi poolikuks. Homme jälle päev. Ega töö jänes ole, kes eest ära jookseb. Eksjuonju. Vähemalt banaanivabrikus mitte.
Kell 15.12 Not kiddin' @ all!!! Lausa valguskiirusega suudavad inimesed oma tööpostilt lahkuda ja minekut teha kui vaja! Hiljemalt kl 15.12 on banaanivabrik tühi ja ootab järgmist hommikut.
Õhtune trenirofka, dinner ja TV watch… *kolmapäeval oli uue hooaja esimene Prison Break muide;)
Ja nii kuni reede õhtuni välja. Reedel aga, töölt koju sõidutatud, imekiirelt pesus käidud, imekiirelt asjad kokku pandud, istusime rahuliku südamega Cairnsi-bussi ja jätsime Tully selja taha. Nii õnnelik polnud ma tükk aega olnud kui reedel Cairnsi poole tagasi sõites. Tõsiselt… Kui mõtet pole, siis mõtet ei tekita ka. Isegi pangakontole kantavad dollarid ei ole kõike väärt. Ei ole lihtsalt… Aga nagu ma enne ütlesin, ma ei kahetse sekundikski, et me otsustasime Tullysse minna. Me nägime ära, tegime ära, proovisime midagi totaalset erinevat JA saime teada, et meie pärusmaaks jäävad ikka linn ja linnatööd.
Aga igakord kui ma nüüd poest banaani ostan, ei saa ma mõtlemata jätta, mida see väike banaanipoiss on pidanud läbi elama ja kui mitme inimese töö ja vaev ja närvirakud seal taga on. Ja kõik selle nimel, et mina saaksin igapäevaselt supermarketist banaani osta. Nii et siinkohal sügav kummardus kõikide banaanifarmerite ees, et neil on jaksu ja motivatsiooni ja tahtmist banaanidega päevast päeva jännata.
Respect.
posted by Ann @ 3:37 PM
1 Comments
Cape Tribulation
posted by Ann @ 1:29 PM
1 Comments
Cairnsis resideerume hetkel:) Kauem kui paar 24h-st ajavahemikku:)
posted by Ann @ 1:28 PM
0 Comments
Subscribe to
Posts [Atom]
